Koosolek ja eesmärgid

Kuna nüüd lubatakse igal pool liikuda ja koos olla, siis otsustasime preilidega ka ühe miitingu teha. Nagu ikka korralikus hästi toimivas ettevõttes kohane. Paneme kõik uhked eesmärgid paika. Jaotame rollid, et kes mida teeb ja kõik muu sellise kollektiiviga kokkukäiv teema. Kuna koosolekul kaagutamine läks parajaks laadaks ära, siis otsustasin nende esindajaga privaatsemalt asju arutada. Väsitava ja pika, aga samas rõõmsa arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et nüüd hakkab munade tootmine ja mulle jääb majoneesi letile jõudmine. Ja no minu poolne poputamine, sakutamine ja muu meelelahutus puhkehetkedel oli nagunii kollektiivlepingus sees. Kompromisse tegid mõlemad pooled, kuid minu kallal nokiti kõige rohkem. 

Igatahes, nemad hoidsid enda lubadusest kinni ning nüüd nad siis päevast päeva töö juures munevad. Mida päev edasi, seda rohkem ühineb liikumisega preilisid ja mul hakkab jälle rikkuse tunne sisse tulema. Vähemalt tunneli lõpus tundub midagi helkivat. See võib samas vastutulev rong ka olla. Niisiis võtsime ka enda teise ansambliga, koosseisus Juss Lindmäe ja Timo Pärnaga, samuti vastu otsused, et alates laupäevast on majonees lettidel. Aga ei tasu teil kõik nüüd kohe poodi tormata, sest poes olevad kogused on väikesed. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Tasub ikka tarkuste järgi käia. Tark ju ei torma. Neid tarkusi võiks siia järjest laduda sama palju nagu Vändrast tulevaid saelaudu. Ei teagi, kas sealt veel tuleb neid üldse. Ja samas ei tea, kas keegi majoneesi üldse ostab ka. Nonfitness toode ikkagi. Fitlap ei soovita. Ilma säilitusaineteta, aga kes teab. Maitsta pole ju veel saanud ja põrsast kotis ka selline kehva osta. Aga noh, nii palju pole vaja sul sabistada. Laupäeval kell 11 algab Kuressaare turul Turupäev, kus meie kallis UAZik on parkinud ennast kõige ette, et kastist head ja paremat pakkuda. Võibolla pargib üldse turu väravad kinni. Eks see kohapeal näha ole. Sealt saab kõike, mis laudast käsi haarata jõuab. Esiteks saab sealt mune. Neid kõige kuulsamaid mahemune. Teie piinad saavad lõpetatud. Enamus on väikeses suuruses, aga andestamine on inimloomuse üks parimaid omadusi.  Siis on võimalik majoneesiga määrdunud puupulk endale suhu pista. Annab kohe aimu, mis teema on. Muidugi jälle üli piiratud kogus, aga saab majot ka kaasa osta. Kuna ma olen selline kõva müügimees, siis haaran kaasa ka 50 liitristes kottides oleva mahe kanasõnniku ja vanad puidust kalakastid. See kanas*tt on nii rammus, et paneb isegi kivi kasvama. Külarahvas teab rääkida, et s*taleotis aitavat ka kiilaneva pea vastu. Mõnel olla muidugi juuste asemel suled kasvanud. Ei teagi enam, mida uskuda. 

Ühesõnaga kõik, mis mul näppu jääb, läheb müügiks. Naine ja laps jäävad seekord müümata, sest neid läheb mul veel vaja. 

Pea siis meeles:

  • Laupäeval alates kell 11.00 Kuressaare turul Turupäev, kus kohal kõvemad Saaremaa tootjad. 
  • Laupäevast alates Saaremaa Majonees müügil COOP Saaremaa poodides (Rae,Tooma, Kaubaait, Liiva ja Orissaare), Auriga Ehtsa poes ja Tallinnas Haabersti Rimis Talu Toidab letis (sinna läheb esialgu ainult 12 purki ehk ilmselt saab ka kohe otsa, aga käige müüjatele peale, et nad rohkem telliks).

Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Ongi nii. Kas tundsid, kuidas Saaremaa natuke viltu vajus. Viimane kord, kui Väikese väina tammilt üle sõitsid, siis oli ju Saaremaa poolses otsas teel väike jõnks. Nagu tammi tee oleks alla poole vajunud või saar tõusnud. Sõrve sääres ilmselt mingi mereäärne hoov hakkas üle ujutama. Kõik see tähendab muidugi seda, et koju on saabunud üle 3000 uue noore preili. Ma muidugi ei taha öelda, et nad hullult ülekaalulised oleksid ja sellepärast saar viltu vajub. Vaid just seda, et neid on ikka piisavalt palju. Matemaatiliselt siis n+1. Mõnus pruun meri. 

Mida lähemale kanade saabumise päev jõudis, seda skeptilisemaks ja murelikumaks ma muutusin.  Ei olnud ootusärevust ega entusiasmi. Vaid ikka see sama tunne, millest ma eelmine kord kirjutasin – kartus. Kas ma seekord olen andnud endast nii palju rohkem, et kogu see jama ei korduks. Ei tahaks ju teist korda sama reha otsa astuda. Aga kui vaatad maha ja ei saanud aru, kust kohast see esimene reha tuli. Kuidas teada saada, kust see reha siis uuesti tuleb? Miks on nii, et ei suuda enam rõõmu tunda saabumisest? Inimese mõistus on ikka huvitav. Keegi otseselt ei käsi ju mul kana pidamisega tegeleda, aga nüüd teistmoodi enam elada ei tahakski. Enda arust oma aja peremees, aga tegelikult dikteerivad seda hulk kaagutajaid. Jällegi, mõistus ütleb, et olen boss, aga tegelikult suvaline pööbel. Parem on ikka endast hästi arvata ja ignoreerida kõike muud. Aga kas rahulolu ja rõõmu ei tulegi enam? Ma ise arvan, et paremini saan ma ennast tundma hakata ilmselt umbes kuu aja pärast, kui peaks näha olema esimesed muutused. Juhul, kui neid ei ole, siis võib endale viieka pihku küll visata. Ma tean, et kui ma nüüd etteruttavalt hõiskan, siis karistus on kärme tulema. Aga minu arust täitsid kõik osapooled enda rolli tükk maad paremini ja oht kannibalismile on madal.  Ma vähemalt tõsiselt loodan. Ega muud ei olegi hetkel teha, kui oodata ja jälgida olukorda. Kui ma nüüd selle välja ütlemisega just endale “varba peale ei astunud”. 

Aga mis tunde üle 3000 kana siis tekitavad? Ma kujutan ette, et liinitööna suures farmis seda tehes on see suvaline töönädal. Mul samas on nüüd kanu üle kahe korra rohkem. Eks laut saigi sellise koguse jaoks valmis seatud ja kõik süsteemid peaksid ja võiksid toimida täpselt sama moodi nagu siiani. Ja tundub, et asi toimibki. Vot see on juba päris äge. Kohe selline mõnus tunne on sees, kui sisseseade toimib nii kuidas vaja. Ja kui veel kogu asja toimimisest ise aru saad ja vajaduselt putitada oskad, siis mis nii viga. Võib täitsa rahul olla. Üldse on tegelikult superlux tunne. Eelmine aasta sai saavutatud midagi väga erilist enda jaoks ja selle aasta ootused on aina paremad. Preilidele tundub, et ka meeldib. Vaikselt kohanevad ja avastavad õrsi. Eks see Saaremaa värske õhk võtab alguses kõigil pea veidike lendlema. Tead ju enda käest. Aga muidu toimetavad kenasti ringi – jooksevad, lendavad, siblivad ja kaagutavad. Ma nägin, et üks lendas isegi üle 10 meetri korraga. Õue lastes võivad vist sellised kohe päikeseloojangu poole punuma panna. Muidugi selle välja laskmisega on ka keerulised lood. Praegu on välja laskmise keeld kodulindudel 1. juunini. Samas ma olen enda asukohaga rändekoridoris ja pean tõsiselt mõtlema, kas kohe linnud välja lasta. Linnugripp peab looduses vastu kuni 35 päeva. Ehk kui gripis lind lendab 30. mai meie kohalt läbi ja laseb korraliku puraka mulle hoovi peale, siis ka jaanipäeva paiku saab sealt suraka kätte. Tekib selline moraalne dilemma, kus ühelt poolt on lindude heaolu ja teiselt poolt ellujäämine. Ma ise julgeks lasta neid kindlamini välja peale jaanipäeva. See on juhul, kui keeld on juuni algusega läbi. Või mis te arvate?  

Nüüd edasi tuleb jällegi lootma jääda, et kiiresti munele hakkaksid. Sel aastal oli ettekasvatus veidike teistmoodi ja see mõjutab ka munevust. Just paremuse poolest teistmoodi. Aga küll nad munema hakkavad lõpuks, mis neil muud üle jääb. Alguses hästi väikesed, siis palju kahe rebuga ja lõpuks juba täitsa korralikke. Samas on juhtumas midagi väga katastroofilist – mul hakkavad eelmise satsi munad kodust otsa saama. Mis nüüd saab? Läheb ikka pingeliseks. Kas tõesti võib juhtuda, et ma ei saa pannile panna enda kanade toodetud mune? Kuhu küll maailm on jõudnud? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!

Pingutus toob vilja

Minuga siiski ei ole midagi hullu vahepeal juhtunud. Näpud ja kirjasulg on vahepeal korralikult rooste läinud. Klaviatuur kinni kiilinud ja sõnad kaduma läinud. Kuigi ei saa kurta, et olen niisama passinud. Viimased kuu aega olen ma suutnud iga päev hommikust õhtuni kokku teha kahe kuu norm töötunnid. Lisatasu keegi selle eest kahjuks ei maksa. Ja neid ületunde puhkepäevadena ka välja ei saa võtta. Aga kui ma ise ei teeks neid, siis kes teine seda teeks. 

Nii kangesti meenutab see kõik aasta tagust aega. Ja ega laias laastus midagi väga erinevat ei olegi. Üle mõelda ei jõua, sest iga päev on vaja lihtsalt nii palju asju ära teha. Samas hea füüsiline töö. Tunned, kuidas päeva lõpus ei suuda isegi aju enam funktsioneerida. Ja kodus ei pea ka passima. Kõik kohad olid ju nagunii kinni. Ma imestan, et Saaremaad jälle lukku ei pandud. Nii harjumuse pärast. Iga kevad võiks see kuu aega lukus olla. Küll nõudlus alles kasvaks. Ikka tahad seda, mida ei saa. Mul muidugi raha ka jälle täiesti otsas. Nagu paha hais – ebameeldiv ja jälitab sind igale poole. Teed aasta aega hullupööra mingit äri moodi asja, koos saate ja muu mudruga ning ikka samas seisus. Või kas ikka olen. Tunne on küll veidike selline, aga see tunne on petlik. Praeguseks on mul juba olemas töötav laut, koos sinna tehtud suurte investeeringutega. Mul on toimiv müük, koos laienemise võimalusega. Läbimõeldud süsteem. Ja hunnikutes ebaõnnestumistest tulnud kogemusi. Seega olen ma ju hoopis targem ja osavam, kui eelmisel aastal samal ajal. Võiks justkui öelda, et täielik võitja. Aga see on just mulle endale suureks demotivaatoriks. Mida targemaks sa mingis valdkonnas saad, siis seda rohkem sa hakkad seal probleeme nägema. See painav hirm uute kanade tuleku osas. Mis juhtub siis, kui kogu asi kordub. Äkki tuleb veel mingi jama juurde? Kas ma ikka jõuan olla piisavalt põhjalik, et enamus lindude tervisega seotud riske maandada? On ju nõme. Nagu oleks mingit hirmsat õudukat vaadanud ja filmist saadud tunne ei taha lahtuda. Eelmisel aastal enda teadmatusega ootasin kanu positiivse ärevusega. Naiivse mõttemaailmaga arvasin, et suudan kõike. Nüüd hakkab mu enda mõistus mulle vastu töötama. Mis sa teed noh! Aga kuskilt ajusopist tuleb see kangekaelse saare kadaka litakas vastu mõistust ja raputab pildi jälle paika. Kui eelmine kord läks nii kehvasti ja sa jäid ellu, siis ju saab see aasta ka hakkama. Kas märk skisofreeniast? 

Nii see võitlus endaga käib läbi kuu aja, kus lauda puhastamine ja valmis seadmine uute kanade jaoks käib. Vähemalt nii palju nüüd on, et kõik vajalik on ettevalmistatud ja õigeks ajaks valmis jõutud. Täitsa ilus sai teine. Nagu uus! Või uueväärne. Puhas, valge, steriilne. Silm lausa puhkab. Ei tahakski ära rokastada. Paneks kile peale nagu vanemad inimesed teevad enda diivanite ja telekapultidega. Püsib aastakümneid uueväärne. Kui asjad saavad õigeks ajaks valmis, siis see paneb alati kahtlema, et mida ma siis unustasin. Ei saa ju olla nii, et kõik asjad on õigeks ajaks valmis. Vaatad kella ja mõni vaba hetk jääb ülegi. Kahtlane. Kohe ikka väga kahtlane. 

See muidugi on veidike ebameeldiv üllatus, et mahevili on Eestimaa pealt peaaegu otsa saanud. Nagu ikka, kui mul on raha kõige vähem, siis kulutusi kõige rohkem. Või no millal mul on raha palju olnud. Naljamees. Ühesõnaga jälle tavaline olukord. Põllumajanduses on loogika selline, et sügisel ja kevadel külvatakse seemned põllule, mille koristamine hakkab augustis ja äärmisel juhul lõpeb isegi oktoobris. Siis müüakse märg vili otse põllult, kuivatatakse enda kuivatis ning müüakse kokkuostjatele või jäetakse endale salve/lattu, et oodata paremat hinda. Üldjuhul on kevadeks kõik laod tühjad, sest uued väetised ja seemned vajavad ruumi. Kuna minu rahakott ei ole olnud täidetud umbselt eurodega, vaid pigem tolmuga, siis ostan ma sööta kuu-kahe kaupa. Nüüd ma siis avastasin, et ma ei ole kellegagi pikemaajalisemat diili teinud ja võib juhtuda, et uute kanade jaoks ei ole mul sööta varuda. Ups. Tekib paanika ja hakkan üle Eesti vilja otsima. Otsin siit, otsin sealt, otsin iga nurga pealt. Jumal tänatud, et on olemas Facebook ja vastavasisulised grupid. Aamen, Zuckerberg! Õnneks ikkagi leiab veel ladudes sobivat vilja. Aga ma pean nüüd selline 4-5 kuu söödavaru ette ostma, sest järgmine saak tuleb ju alates augustist. Mäletad, just ütlesin seda. Ja sööda vajadus kuus on üle kahe korra suurem kui eelnevalt. Sest mul tuleb ju üle 3000 kana. Millegipärast mind ikkagi kohati ka hoitakse kellegi poolt, sest need samad tublid tootjad on valmis mulle vastu tulema maksetähtajaga. See on ikka suur õnnistus ja suur aitäh teile! See on see, mida ma olen alati põllumeeste puhul näinud – vastutulelikkus ja sõbralikkus. Kuigi suurt raha selles valdkonnas ei teeni, siis inimesed teevad enda tööd suure kire ja armastusega. 

Ühesõnaga ma suutsin suurest jamast jälle kuidagi pääseda ja minu poolest võivad uued preilid enda Saaremaa koju sisse kolida. Ei tea, mitu korda neid eksimusi andeks antakse. Ma annan endast kõik, et igat eksimust ainult korra läbi teha. Aga kuskil on ilmselt see piir. Loodame, et see niipea kätte ei jõua. Praeguseks olen omadega miinuse,s aga no kui nad kõik munema hakkavad, siis hoidke piip ja prillid. Saadan mune kohe üle Eesti nii, et tolmab. Siis saan kõik võlad tasutud ja aasta lõpus jääb mulle endale ka ehk midagi. Kohe nii võimas olen tulevikus!  Aga nagu öeldakse: “Lootus on lollide lohutus!”. 

Aitäh, preilid!

Tähelepanu! Pilt on lavastatud. Pildi tegemise ajaks on spetsiaalselt välja otsitud ilus kana.

Kõigepealt suur aitäh teile preilid, et kogu selle aasta jooksul pidasite mind vastu ning pakkusite enda munadega rõõmu väga paljudele peredele. Ilmselt ei osanud te oodatagi, kuhu te satute ja mis teist edasi saab. Ma olen väga tänulik kogu selle kogemuse eest ja tänu teile tean nüüd kanadest tükkmaad rohkem. Ma siiralt palun ka vabandust kõikide kannatuste ja möödapanekute eest, mis ma teile olen tekitanud. Teie paljaks nokitud kehad olid puhtalt minu süü tõttu ja annan endast parima, et uutel kanadel seda ei juhtuks. Kuigi ma ei pruukinud olla kõige parem peremees, siis andsin endast kõik, et kuidagimoodigi olla teie vääriline. Loodetavasti on teil uutes kodudes tore 🙂

Tänase päevaga loen lõppenuks esimese kanapidamise aasta. Ja mitte ainult kanapidamise, vaid ka üpris arvestava mahemuna tootmise aasta. Sai neid mune ikka paras kogus toodetud. Üks hetk loen numbrid ka kokku, aga aasta lõpu seisuga oli üle 260 000 muna kogukaaluga umbes 15,4 tonni. Ikkagi Saaremaa suurim kanala ju. Nii üllatav, kui see ka ei ole, siis see on olnud ikka ülimalt raske. Praegugi veel valus meenutada. Eks kunagi, kui ma sellest üle saan ja nende deemonitega rahu sõlmin ja näiteks aasta või kahe pärast raamatu kirjutan, siis saan enda südamelt kõik ära rääkida. Peab ütlema, et see munatootmine ei ole üldse kerge. Lihtne on seda poest osta ja sellest ise midagi väärtuslikumat teha, aga milline töö ja vaev sinna jõudmiseks kulub. Ja elusloomadega ei ole üldse lihtne. Ma ise olen nüüd oma mõtetes kinni jäänud ja ei suuda leida viisi, kuidas muna või sellise põllumajandusettevõtte väärtust miljonikordistada nagu täna teevad erinevad startupid või tehnoloogia ettevõtted. Seda enam on huvitav see, et kui kontoritöö kaoks, siis sisuliselt inimeste eludega, kui sellistega, ei juhtuks midagi eluohtlikku. Kuid kui see sama põllumajandus kaoks, siis ilma söögita on ikka väga keeruline ellu jääda. Ehk eluks tähtis asi on suhteliselt madala väärtusega. Aga kuidas saada see väärtuslikuks? Kuidas saaks selle ettevõttega edukate TOP-i? Kuna sa nagunii juba seda siin loed, siis oskad sa kindlasti öelda, et mis on suure lisandväärtuse tekitaja? Skaleerida seda toodet ei saa, sest transpordi kulu on märkimisväärne. Elu mugavamaks see ei saa teha, sest muna on ju ikka muna. Maitseb hästi, aga sellest ju vist ei piisa. Kuidas tuua tehnoloogia sellisesse sektorisse või tootmisesse? Aastaid tagasi aitasin edasi viia e-põlluraamatut, mis sisult oli lihtsalt visuaalselt ilus excel, aga jällegi väärtus oli suur, sest tegi andmete majandamise lihtsaks ja arusaadavaks. Lõppude lõpuks võib ju kanade tootlikuse tehnoloogiaga sinna 100% lähedale sättida, aga see ei ole ikkagi väärtuse andja ju. Kogus jääb enamvähem ühte suurusjärku nagunii. Toitu ju tootma peab ikka ja seda ühegi tehnoloogiaga asendada ei saa. Mulle tundub, et loomakasvatus sektoris on väga keeruline suurt lisandväärtust anda. Taimekasvatuses tundub see märksa lihtsam. Võta kasvõi kaerapiim. Oatly ettevõtte väärtuseks hinnatakse juba üle 2 miljardi euro. Eks ta pakub alternatiivi tavalisele piimale. Mõtlen ise mingi innovatiivse toidutoote välja? Siis ma olen ju ikkagi lihtsalt näiteks majoneesi tootja mitte enam põllumajandustootja. Aga kas see siis tähendab, et tegelikult ma ikkagi tegelen väljasureva valdkonnaga? Kui kõik läheb tulevikus taimseks, siis äkki peaksin mõtlema hoopis muna asendaja peale? Noh nagu üllatusmuna. Aa..ei, see on ju ka piimast tehtud. No vot, sellised mõttekäigud on peas, aga minu kogemused ja aju on edasisteks avastusteks liialt piiratud. Nii, et äkki Sa palun aitad mind õigele rajale!?

Tegelikult on mul väga hea meel, et kõik kanad läksid uude koju. Alguses ma mõtlesin küll, et kes tahab saada nii suur hulk kanu. See on ikka liiga palju. Aga näed, oleks võinud rohkemgi olla. Kahjuks mu excel ja muud tabelid vedasid mind jälle alt ja tegelikult oli mul vähem kanu. Seega pidin mitmele broneeringu teinud inimesele ka ära ütlema. Enamus said aru ja neil oli ka väga kahju. Samas öeldi ka, et selline petmine mulle head ei too. Teada värk ju, et petu peal väljas. See kana broneerimine ilma rahata on üks tulusamaid ärisid tänapäeval. Kuulutad raha eest kohalikus ajalehes ja raadios, et sul on kanasid müüa. Siis broneerid inimestele kogused ära ja lõpuks lased nad üle. Pange tähele telefoni petturid, see siin on next level pettus. Unustage enda kümned tuhanded eurod, see äri on miljardi äri. Aga jah vabandust. Oli minu viga enda teadmata üle broneerida. Järgmine kord olen targem ja annan võimaluse olla järjekorras ilma mingite muude lubadusteta. Eks kanade kokku korjamine oli ka omaette ooper. Vaimselt suutsin ma eelnevalt nii stressi minna, et magamata öö ei olnud midagi uut. Ulme, kuidas inimene saab enne sündmuse toimumist ennast ise nii välja viia. Samas, kui esimest korda midagi tegema hakkad, siis eks see ole loomulik osa. Tegelikkuses oli palju füüsilist koormust ja 6 päevaga sai asja ühele poole. Ehk ei olnudki väga hull.

Nüüd järgnevad nädalad te väga palju uut teksti siit lugeda ei saa. Neid mune ka poest ei saa. Läheb kõvemaks lauda koristuseks. Ja siis puhastuseks. Ja siis lupjamiseks. Ja desotamiseks. Mai alguses tulevad uued kanad ja juba kaks korda rohkem. Samal ajal saad kerida FB eelmise aasta märtsini välja ja lugeda tänase päevani kõik postitused läbi. Siis tead, mis jälle ees ootamas on. Tegelikult on ka siin lehel varasemad postitused olemas. Pilte proovin ikka peale laduda. Nii siia, kui ka Instagrami @saaremaamahemuna.

Traktor on elu

Aeg tiksub armutult edasi. Üks aasta seda keerulist ja emotsionaalset kanapidamist hakkab läbi saama ja ootamas on ees paras ports tööd. Telefongi tuletab meelde, et aasta tagasi oli lauda lammutus täies hoos. Vahelduva eduga on käinud laudast läbi mitmeid inimesi, aga kogu asja opereerimine ja juhtimine on olnud ikka minu peal. See üksinda kõikide asjade tegemine ja kõikide asjade eest vastutamine on ühtepidi hea, sest saad kõiki asju ise otsustada. Kuid teistpidi on ka lõpuks päris väsitav.

Esimene entusiasm hakkab vaikselt mööduma. Muidugi praegune suhteliselt päikesevaba periood annab enda panuse. Viimase aasta jooksul olen õppinud ennast hästi tundma ja kõrvalt vaatama. Kuidas see saab võimalik olla, et inimene ise ei tunne ennast? Tundub juba esoteerika valdkonna jutt. Aga vot nii veider kui see ka ei ole, siis õpid sa enda kohta pidevalt midagi uut. Eriti just läbi sellise mitme erilise projekti, mis on mul viimasel aastal olnud. Eks vanusega mõttemaailm muutub ja arusaam maailmast on teine, kui 10 aastat tagasi. Ja samas ennast kõrvalt vaadates näed ära enda erinevad faasid või etapid, mille kohta oled varem lugenud või tähele pannud teiste inimeste peal. Võib öelda, et mul on vist kätte jõudnud alustava ettevõtja teine faas. Esimene on siis see, kus kõik raskused on ületatavad ja suur tuhin viib läbi igalt poolt. Leek sees põleb eredalt ja paak on kogu aeg silmini kütet täis. Teine faas on see, kus leek on tasasem ja kütuse tase kõigub. Korra paak täis, siis äkki tühi.

Eks see töö koju ja vabasse aega kaasavõtmine ise on suhteliselt energiamahukas. Väga raske on tööpäeva lõpu saabudes pastakas lauale lasta ja kodus mõelda näiteks puudekuuri ehitusele. Mul ju ei olegi konkreetset tööpäeva. Kõik käib vastavalt vajadusele. Ja ikkagi vastutad elusolendite eest, kes elavad iga päev ja kellaaeg. Ikka ju mõtled, et mis järgmiseks. Kuhu suunas on vaja areneda ja mis selleks kõik vaja ära teha on. Ja samas, kui nii palju on juba juhtunud, siis kohati hakkab isegi paranoia, et mis veel saab juhtuda. Lähed hommikul lauta ja mis seal siis ees ootab. Aga eks tulebki vahetevahel jälle samm tagasi astuda ja vaadata enda üldist olukorda. Tulevikupotensiaal on mul vähemalt 10 korda suurem, kui mul täna võimekus.

Samas siiski hetkel väikesed tagasilöögid ründavad teravalt. Või siis mõjuvad teravalt. Praegu on väga hästi aru saada, miks inimesed vajavad tööl käimisest puhkust vähemalt 2 järjestikust nädalat. Et saaks teha restardi ja lükata enda mõtted täielikult muule kanalile. Aasta aega järjest ainult töölainel olla ei ole kõige ideaalsem variant. Samas maailma päästmiseks ennast veidike ohverdada ei tohiks väga suur probleem olla. Ah et maailma päästmiseks, sa küsid. Enda keskkonna- ja loomasõbraliku tootmisega ma loodetavasti võtan teiste mitte nii looma- ja keskkonnasõbralike tootjate käest turgu ikkagi ära. Seega veidike panustan sinna maailma päästmisse. Aga selle aja mahavõtmisega on muidugi hetkel kaks probleemi: esiteks ei anna mulle keegi puhkust, sest kogu seda masinavärki hoian ma ise jooksmas ja teiseks ei saa ju praegu kuhugi minna. Samas juba see on hea, et ma suudan endale seda olukorda teadvustada ja selle lahendamiseks võimalusi otsima. Kõige lihtsam on vast palgata enda asemele kedagi, kes teeks kõik asjad ära. Samas, mis ma siis ise teeks. Ja kas mul jätkub üldse nii palju kasumit, et kellegile palka maksta. Kuigi excel tabel näitab, et lihtsamatel töödel enda asendamiseks jätkub, siis ma ei julge seda enam usaldada. Päriselu on ikka hoopis midagi muud.

Teised numbrid jälle näitavad, et töö ei ole siis ka täiskoormusega. Poole kohaga inimese leidmine on kindlasti väljakutsuvam. Muidugi tahaks pakkuda täistööaega, aga selleks peab äri laiendama või kasvatama. Teine laut oleks sellega just nagu soolas. Teist lauta on nagunii vaja, sest praegugi tekib olukord, kus umbes pooleteiseks kuuks ei ole mune pakkuda ja seega ei ole ka sissetulekut. Kaubanduse mõttes suhteliselt kehva variant. Töötad endal klientuuri kenasti sisse, kes regulaarselt sinu toodet ostab ja siis ütled, et nii, ma teen pausi ja poolteist kuud sulle sinu regulaarset kaupa ei paku. Kahju küll, aga kas mul on nüüd meeles sinu kaupa osta, siis kui riiulitel tagasi oled? Eks see paistab.

Need on küsimused, mis ootavad lahendamist. Lahenduse peab leidma, sest kaua sellise enese koormamisega see pull ei kesta. Sellised küsimused on kindlasti igal alustaval ettevõtjal. Surve kasvada on iga külje pealt olemas, aga ressursid on olematud. Kanapidamises on laienemine muidugi omaette teema. Näiteks tulevate kanadega läheb vaja 2 korda rohkem sööta ja on 2 korda rohkem mune sorteerida. Transportima 2 korda rohkem kaste, 2 korda rohkematesse kohtadesse. Tarkust on samuti kordades rohkem, kui oli aasta aega tagasi ja loodetavasti suudan kanade tervise seekord paremas korras hoida. Aga ilmselt suurendades kanade arvu 2 korda, suurenevad ka kaasnevate probleemide hulk 2 korda. Seekord ju võiks veidikenegi lihtsam olla, sest suur töö on juba ära tehtud. Õnneks lähevad ilmad ilusamaks ja seega energiat rohkem.

Ja muuseas, kanad on populaarsed. Minu praegused on juba kõik broneeritud ja ootavad koju minemist. Jälle huvitav töö, mida pole kunagi teinud ja tõotab tulla mõnus väljakutse. Seega ärge minu käest rohkem kanu küsige. Loodetavasti aasta pärast jälle.

Aga üks unistus sai ka pooleldi täidetud. Üks hea inimene, kes elab mu tegemistele kaasa, laenas mulle mõningateks kuudeks väiketraktorit. No mis sa oskad öelda – traktor on täpselt nii lahe, kui ma arvasin, et see on. Istud selga ja kasvõi kärutad niisama hoovis ringi. Vahepeal lased laaduri alla, koorid maapinda ja siis jälle edasi. Kui palju füüsilist tööd ma olen teinud, mis kõik oleks traktoriga ära saanud teha. Kui ma selle väikse puraka pean üks hetk tagasi andma, siis ootamas on omakorda ka üks vene ime. Praegu kanade vahetus tõmbab rahakotti musta augu, aga kui uued munad jälle peale tulevad, siis saab selle üles putitada. Kui kellelgi on kasutatud frontaallaadurit pakkuda MTZ 80le, siis võtan hea meelega vastu. Muidugi paari kuu pärast, kui saan ka tasuda selle eest. Tegelt läheks kaaluga elektriliselt liigutatavat roklat ka vaja või kahveltõstukit, aga eks need ootavad ka enda järge. Ja kui juba küsimiseks läks, siis mahe söödanisu kulult ka mitmete tonnide kaupa. Selle eest suudan kohe maksta.

Maal elamine

Mõnda saadet sa ju ikka veel telekast vaatad ja kindlasti oled juhtunud nägema maal elavaid inimesi. Minu arust selline huvitav vaatamine alati. Elan ka ise nüüd ju maal ja hea samastuda ning ka võrrelda. Kui sa nüüd mõttega oled vaadanud, siis väga tihti ühendab neid elamisi mitu ühist näitajat või tingimust. Ja võib öelda, et need samad tingimused aitasid kaasa 80-90ndate aastate maade ja talude müümisele võileiva hinna eest, et kolida linna kahetoalisesse korterisse. Nii mõnigi vanem või vanavanem on rääkinud enda suurtest maalappidest ja uhketest rehielamutest. See kõik sai vahetatud kõigi mugavustega 2 toalise korteri vastu linnas.

Puhta hullud peast, miks nad niimoodi tegid? Eks konks ongi seal “kõigi mugavustega” mõistes. Mis seal maal teha oli? Käimla asus maja külmas osas või koguni hoovi teises otsas. Pesta sai korra-kaks nädalas, kui tehti sauna. Sooja vee saamiseks kütsid katelt või pliiti. Siis aina kütsid tuba, mis hommikuks oli jälle jahe. Elekter oli sama harv nähtus, kui hilissügisene päike. Aga vot linnas ootas ilus kõigi mugavustega elu. Keskkütte radikas huugas ööpäev läbi nii, et vahetevahel käis isegi aken keset südatalve lahti. Voodist said paari sammuga tualetti ning kraanist purskas välja nii külma kui sooja vett. Lase palju tahad. Mõnel juhul unus päevadeks jooksma. Pesta sai ennast kasvõi iga tund. Lükkasid vanni ääreni täis ja ligunesid ennast 30 aastat vanemaks (selgitus: kortsus nahk). Mõni sai veel teisele või kõrgemale korrusele uhke elamise ja no see vaade ületas kõik ootused. Aknast paistsid vastasmaja Madise kõik pitsi võtmised ära. Pealekauba sai linnast normaalse palgaga töö ka. Ehk kõik mugavused, mida eluks vaja ja natuke rohkemgi. Seega, miks ei oleks pidanud seda sara ja viletsust kogu selle ilusa elu vastu vahetama?

Niipidi vaadates tundub loogiline küll. Aga ajad muutuvad. Samas nendes maaelu näitavates saadetes kohtab tihtipeale veel sarnaseid olusid. Keha kergendust ootad viimase hetkeni, sest taamal paistev välikäimla on küll ahvatlev, aga teekond sinna on külm, märg, pikk ja pime. Voolavat vett toas ei ole ning ahju all huugab tuli külmal ajal 24/7. Hea, et ahi veel vastu peab. Eks sama elu ootas ees ka meid. Kõige tähtsam oli, et katus pea kohal sademeid peaks ja sein natukenegi sooja hoiaks. Erinevalt sellest kunagisest ajast, on praegu võimalik olukorda parandada. Muidugi üks suur erinevus on selle ajaga maa hind, mis on läinud kosmosesse. Ja iga aasta aina liigub ülespoole. Kuigi pangad veel maad likviidse varana ei arvesta, siis tegelikult on see üks kindlamaid investeerimise vahendeid. Kui kunagi elasid maal ainult põllumajandusega seotud inimesed, siis praegu saab tööd teha ju ükskõik kust kohast. Muidugi peab arvestama, et meie digiriigi internet ei pea meiesugustele nõudlikele inimestele vastu ja zoomi katkendlikud kõned on maapiirkonnas reegel. Aga sama on ju ka linnas.

Kõige tähtsam on vast see, et täna saab maal elada uhkemalt, kui linnas. Vähemalt sama raha eest saad maapiirkonnas suurema pinna, kui linnas. Ja kui veel remonti teed, siis isegi uhkema ja mugavama. Lükkad aga seina peal olevale tabloole 24 kraadi sisse ja soojuspump on sinu ori. Või see FIE noh. Tänutäheks teeb lisaks ka sooja vett. Vesi, mille võtad otse maa seest. Ja mis läbi septiku puhastuse läheb sinna samasse tagasi. Ükski külmapiisk tuppa ei saa, sest mitmekordsed pakettaknad ja kõva soojustus hoiab sind soojas nagu ema kaisus. Nii, et pole sel maaelul häda midagi. Isegi, kui saadetest jääb mulje, et näidatakse mingit teist riiki. Muidugi see on asjade puhul, mida sa ise saad mõjutada.

Ja lõpuks saad sa ka enda linnamaasturi täisväärtuslikult ära kasutada. Kõvadele autospetsidele jäävad need masinad linnas olles koguaeg ette ja ei jõuta ära kiruda, et miks neid ostetakse. Aga vot maal olles muud moodi nagu ei saagi. Sõiduautoga jääd hommikul kohe kinni ja saadki saha tulekuni aja maha võtta. Mõnikord tuleb ta hommikul, mõnikord peale lõunat, mõnikord ei tulegi. Põnevust jätkub igasse päeva. Kevadel pole ka selle sahaga midagi teha, sest offroad ürituse üks testikatsetest satub olema juhuslikult sinu kodutee. Paned aga gaasi põhja ja jääd lootma parimat. Ükskord sa võidad niikuinii.

Rääkidest võitudest, siis mulle usaldati tiitel “Salme tegija 2020”. Ühtepidi võib see tunduda ju selline “ah tore küll” aga tegelikult on sellel hoopis suurem sisu, kui ükskõik, mis teisel auhinnal. Tuletage nüüd meelde kõik need uudised, kus kohalikud kogukonnad võitlevad erinevate projektide vastu nende piirkonnas. Ja veel väga edukalt kusjuures. Mitmesaja miljoni eurosed projektid lükataksegi kõrvale. Oled omast arust kõva tegija, aga kui sa kogukonnaga rahu ei ole lepitanud ja soovid neist üle sõita, siis tõmmatakse su tegemistele kriips peale. Minule usaldatud tiitel tähendab aga seda, et seesama Salme kogukond on mind omaks võtnud. Kanalat rajades ma kartsin, et võib juhtuda nii nagu juhtus Lõuna-Eestis, kus sooviti samuti kanalat ehitada. Lõpuks mindi selle vastu kohtusse. Minul aga nii ei juhtunud. Järelikult olen ma midagi õigesti teinud, sest niisama sellist tiitlit ei anta. Suur aitäh teile, Salme inimesed, selle usalduse eest!

Kanade pidamine on üks väga mitmekülgne tegevus

Kanade pidamine on üks väga mitmekülgne tegevus. Kohe selline, et igav sul ei saa hakata. Kui hakkabki, siis sa teed midagi järelikult valesti. Miks nii?

No võtame nüüd näiteks väikse hulga kodukanu. Kena lihtne pidada, sest kokku on neid 10-20. Mõnel isegi 50. Ostad poest valmissööda, paned natuke vett ja lased õue ringi siblima. Korrutades peade numbri nüüd sajaga, saad sööda ja vee koguse samuti sellega läbi korrutada. Samuti ka munade koguse. See number on muidugi juba selline, mis toob teoorias leiva lauale ehk asi muutub professionaalseks. Ma siis proovin see professionaal omast arust olla. Kanadega on ka see huvitav asi, et umbes aastasena hakkab neil munevus vähenema. Ehk päris iga päev enam mune ei tule. Mida nädalad edasi, seda vähem tuleb. Tead ju omast käest, et teed kontoris tööd ja üks hetk tunned, kuidas üldse enam ei viitsi. Ja siis teedki aina vähem. Tootmises tähendab see seda, et üks hetk tuleb nad välja vahetada uute vastu. Kahjuks. Üldjuhul aasta munevust ja siis on kõik. Väga intensiivses tootmises saadetakse välisriigi tehastesse, kus neist tehakse mass lemmiklooma söögiks. Kust mujalt kanasnäkid koertele tulevad. Mina proovin esialgu siinsamas Saaremaal need sümboolse summa eest uutesse kodudesse smuugeldada. Sellise hella südamega nagu ma olen. Kui neid muidugi keegi ei taha, siis peab kiiresti ümber mõtlema. Aga no kana on täna koroona kõrval populaarsuselt teine. Seega vist ei tohiks probleeme olla laiali jagamisega. Tegelikult nad ju munevad väga edukalt edasi. Uskuge mind. Kui 10 kana puhul 5 muna päevas saad, siis on ju täitsa hästi. Ja ikkagi telekas olnud kanad. Saad kasvõi piletiraha küsida naabrinaisele näitamise eest.

Aga kujutame nüüd ette, et saadan enda preilid teistesse kodudesse laiali. Jõudsid ka selle mõtteni, et mul jääb siis laut tühjaks ju. Või noh hunnik kanas*tta jääb järgi. Selle pean kõik välja vedama. Õnneks ei ole see sama hull nagu veise või sea läga. Nende aroomidega tõmbab silma hullemini vesistama kui sibulaga. Ja pärast saad nädal aega veel selle lõhnaga ringi käia. Kõik saavad aru, et laudast tulnud. Maakas. Kana oma külge ei hakka ja lõhna poolest on ka täitsa rahuldav. Mulle juba kodune. Olsles lauda tühjaks vedanud, on vaja kõik põhjalikult puhastada. Kuigi detaile ei ole palju, siis on need ikkagi massiivsed. Seinad, põrandad, restid, matid, pesakastid, munaliin, söödaliin ja joogiliin. Peale seda kogu ruumi lupjamine. Tapame seintes ja muudes ligipääsetavates kohtades kõik elusoleva. Bakterid, seened ja parasiidid. Pealekauba teeb see kõik mõnusalt valgeks. Nüüd läheb uus saepuru allapanuks ja viimaks kogu ruumi koos seadmetega desotamine. Teoorias ei tohiks ühtegi kõrvalist elusorganismi olla järgi. Justkui uhiuus laut ootab uusi asunikke. Arvestades eelnevat kogemust, siis loodan kogu protsessi kestvuseks alates kanade lahkumisest uute saabumiseni kuni 3 nädalat. Noored neljakuused preilid hakkavad täisvõimsusel munema umbes kuu aja jooksul. Tuled uude kohta tööle ja hakkad munema. Tundub veider, aga no kui ülemus nõuab, siis mis muud üle jääb. Ja siis jälle umbes aasta ning kogu protsess otsast pihta.

Kui sa nüüd ilusasti kaasa mõtlesid, siis suutsid ridade vahelt välja lugeda, et tööd on palju, aga kust kohast mul sel ajal raha sisse tuleb? See ongi see järjekordne huvitav osa sellest professionaalsest kanandusest. Noored ja vanad kanad ühte lauta kokku ei sobi, sest ühtede domineerimise tulemusena saavad teised palju viga ning hügieeni on ju ka vaja hoida. Seega ühe laudatäie kanadega ei olegi sissetulekut pea 2 kuud. Ainult väljaminekud. Jep, mul läheb teist lauta vaja. Selline 150-200 tuhande eurone investeering jälle, et saaks olla stabiilne partner jaele ja klientidele. Sa ju tahad ikkagi kogu aeg poest seda mõnusat Saaremaa Mahemuna osta. Kui lett on tühi, siis viskab ikka kettasse küll kohe. Mille jaoks see lett siin on, kui ainult tühjus vaatab vastu. Panustasin enda kallist aega ja vaatasin tervelt kuus osa ETV pealt, kuidas need munad tulevad ja nüüd ma ei saagi neid enam osta. Mõni mu tuttav vaatas veel koos kogu perega. Mis nendest veel saab? On ikka lugu noh. Teoorias võiks peale teist lauta kõik sujuda. Toodang küll vahepeal väheneb poole võrra, aga sellega harjub ära. Aga sellepärast ma enda pusasid, särke ja mütse proovingi müüa, et mingitki sissetulekut saada. Ei proovi ma teid salaja enda töötajateks värvata logotatud riideesemetega.

Selle uue laudaga tekib nüüd üles mitu küsimust, millele ei oska veel vastust anda. Esiteks, kuhu tuleb uus laut? Kas tuleb täiesti uus või vana renoveerimine. Üks on odavam, teine jälle pikas perspektiivis mõistlikum. Ja kust tuleb see raha. Alles aasta tegutsemist panga silmis mingit hullu kõva ärikunni staatust ei anna ja seega sealt mingit võimalust loota ei ole. Või noh ilmselt on tõenäosus laenu saada sama suur, kui Vikinguga jackpot võita. Lauale jäävad Maaelu Edendamise sihtasutus ja investor. Kahjuks ühtegi toetust ei saa ka veel küsida. Pea igal Maaelu Arengukava toetusel on nõue, et ettevõte peab olema tegutsenud 2 aastat ja esimesel aastal käive üle 4000 euro. Noortaluniku toetuse puhul oli jälle nõue, et ei tohi varasemalt olla tegutsenud. Eks ma olen vist siis see ainuke noortalunik Euroopas, kellel on peale toetuse saamist järgneval kahel aastal vaja investeeringuid teha. Jälle selline auväärne staatus.

Dr. Tanel “Saaremaa munakuningas” Tang soovitab:

HOIATUS!

Tähelepanu! Tegemist on ravivõimalusega. Enne rakendamist konsulteerige tähelepanelikult sõprade ja lähedastega. Kaebuste püsimise korral või tegevuse kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arstiga.

Kas sa tunned, et vaimne väsimus on enda alla võtnud kõik sinu päevad? Päike paistab, aga mitte sinu südames? Silm ei sära, sest igapäevased riigi, ühiskonna ja muud mured neelavad uhkuse maakera sügavustesse. Neid lauseid lugedes tundsid ennast ära? Siis siin on mul sulle lahendus pakkuda – mine maale elama!

Kui sa ostad/pärid/saad endale vanema maamaja, siis sinna elama asudes alles tunned elu prioriteete. Käime läbi nüüd mõned punktid, et sa ikka hästi aru saaksid minu pointist.

Elekter – peaaegu sama tähtis nagu sissehingatav õhk. Kui telefoni aku saab tühjaks, siis isegi veel tähtsam. Mitu igapäevaselt kasutatavat asja sul vajavad töötamiseks elektrit? Jõudsid lugeda? Lasteaia lastel läks nüüd keeruliseks, sest lisaks sõrmedel, on vaja appi võtta ka varbad. Ja ka sõprade sõrmed ja varbad. Lihtsalt kõik asjad meie ümber tarbivad elektrit. Ja nii aina rohkem. Me sõltume elektrist. Linnas tuleb elekter seinast, aga maal tuleb see kuskilt kaugelt. Ja mõnikord teda üldse ei ole. Kohe mitu päeva ei ole. Hakates endale maakodu vaatama, siis ilma elektriühenduseta koht võiks jääda nimekirja lõppu. Või kui sa oled rahaboss, siis pane see nimekirjas, kuhu tahad. Näiteks, kui alajaam jääb 400 meetri kaugusele, siis on liitumine lihtne – 150 euri amper ja voilaa, kilp on sul väravas ja stepslist saad särtsu. No selline 25 amprit võiks ikka olla. Ma ise ei tea elektrist midagi aga 3x25A on majapidamisele piisav. Ja kui alajaam on juba 430 m kaugusel, siis läheb alles põnevaks. Hinnapakkumises on sellised numbrid, et mõne rikka inimese teise pensionisamba suurus kahvatub selle kõrval. Võid ju välja võtta, aga liitumist ikka selle eest ei saa. Seega elekter on ikkagi põhi värk. Kõik asjad töötavad selle pealt. Küll pärast majas juhtmete vedamisega saab ka hakkama.

Joogivesi – no ka peaaegu sama tähtis, kui sissehingatav õhk ja elekter. Joogijanu tuleb ikka iga päev. Ilma veeta on ikka keeruline. Linnas tuleb kraanist vesi. Ka põhimõtteliselt seina seest. Lükkad aga hoova ülesse ja klaas täitub kuhjaga. Aga maal? Vist sama kaugelt kui elekter. Vähe sellest, et kaugus on määramata, on seal sees veel toredad sõbrad nagu koli ja enterokok. Heal juhul purts purts, halvemal juhul hospitaliseerimine. Pole hullu, puurkaev päästab päeva. Palju edu sellega. Kui isegi lubatakse teha, siis näiteks meil on miinimum sügavus 45 meetrit. 45 meetrit on vaja maa sisse puurida ja loota, et ehk nüüd tuleb midagi. Peale seda pead veel ära filtreerima, et kõlbaks tarbida. Ja pärast on jälle seda elektrit vaja, et pump ikkagi töötaks.

Ja siis soojus. Suvel suva, talvel ilma ei saa. Maja võiks ju mingit soojemat massi kinni pidada, aga kui ahi on vägev, siis ei ole vaja muretseda. Lükkad ahju huugama nii, et sädemed lendavad. Vähemalt saad veidike sooja. Niikaua, kuni ei tule -20 kraadi külma. Palju seda Eestis ikka tuleb, mõnel päeval 5 aasta jooksul. Tulevikus nagunii kliimasoojenemine ja siis saab juba talvel bikiinides olla. Nojah, praegu on alla -10 kraadi olnud juba mitu nädalat. Ennustatakse öösel -10, aga kraadiklaas näitab -20. Ei teagi enam keda või mida uskuda.

Poindini ei ole nagu ikka jõudnud. Üks suur hala, kui kallis ja raske maal on. Mismoodi see elu paremaks aitab muuta? Kõik juba teavad, et maal on raske ja sellepärast ju keegi seal elada ei tahagi. No vot aga siin ongi mu point. Tegelikult on just vastupidi. Kas panid tähele, et neid probleeme lugedes sa ei mõelnud kordagi muude murede peale. Ja nii ongi maal elades. Loodad, et tormiga jääb elekter alles. Aga juba ennem hakkad mõtlema, et oleks küünlad olemas, akud laetud ja toit olemas. Kui endale vee saad või isegi joogivee kõlblikkuse saavutad, siis oskad seda hinnata elu lõpuni ja iga klaasitäis maitseb veel rohkem kui eelmine. Talvel peab iga päev kütma. Mõtled, et oleks kuivad puud olemas. Tood need tuppa, süütad tule, ootad kuni ahi läheb soojaks, leegi kustudes paned siibri kinni ja homme jälle sama ring. Rutiin, mis teeb su elu mugavamaks. Kohe. Sinu vaim saab puhtaks ja selgeks, sest baasvajadused vajavad rahuldamist. Et oleks süüa, juua ja oleks soe. Lähed lükkad veel lund hoovist. Ja just, kui sa oled kõik vajalikud rajad sisse saanud, hakkab lund juurde sadama. Tunni pärast on kõik sama nagu alguses. Samas sinul on põsed roosad ja hulk kaloreid kehast kustutatud. Mäletad, kuidas vanemad ja vanavanemad rääkisid, et omal ajal oli lumi põlvist saati. Ka praegu on maal lumi põlvini. Paned suusad jalga või kelgu näpu otsa ning paar tundi õues kaovad kiirelt. Hiljem saunast otse lumme ja õhtul diivanile vajudes avastad, et suu on kõrvuni. Väsinud, aga 100% rahulolu. Mis uudised? Mis piinlikud väljaütlemised riigi esindajate poolt? Mis muud haigused ja viirused? Ma tegelesin ellujäämisega, mul ei olnud aega teiste muredega tegeleda. Homme jälle!

Palju õnne! Olete võitnud loteriiga.

Palju õnne! Olete võitnud loteriiga. Miljonite osavõtjate seast oli just Teil kõige suurem loosiõnn! Auhinnaks on “elulotol” teile suur hunnik raskusi, mida saate ületada. Auhind makstakse välja osade kaupa iga kuu nii kaua kuni kumbki meist alla annab.

Midagi sellist ootan ma enda postkasti juba pikemat aega. Omast arust ei ole ma ühestki lotost osa võtnud, aga millegi pärast õnnestub mul võita kõik raskuste jackpotid. Ma pole tegutsenud aasta aegagi, aga kogemusi on juba 10 aasta jagu. Kes ei mäleta, siis algas ju kogu see pull aasta tagasi isolatsiooniga. Kui mina sain notaris lepingutele allkirjad, et hakata päris enda ettevõtlusega tegelema, saadeti kaela koroona. Terve Saaremaa suleti ülejäänud maailmast. Tagantjärele oli see esimene ja väga selge märk elu poolt, et “poiss k*rat, ära sa pulli siin. Lõpeta ära see jama!”. Aga loll ei saa asjadest aru isegi siis, kui sa talle mustvalgel kõik ette näitad. Ja nii see Kolgata tee jätkus.

Peaaegu aasta on nüüd möödas, aga siiani ma pusin edasi. Korra mõtlesin, et elu on lill ja mis enam ikka juhtuda saab. Kõik jama on ju läbi elatud ja edasi võiks mind oodata ainult pudrumäed. Aga mulle tundub, et elu ise on ka piisavalt juhm, sest ikkagi otsustas ta veel kaela saata linnugripi. Vaata nüüd seda ohukaarti ja mis piirkonna sa sealt Saaremaalt punasena leiad. Jep, Salme. Kes veel ei tea, siis ma muidu tegutsen seal. Hästi valitud! Järjekordne Jackpot. Linnugripp on nüüd selline bakteriaalne viirushaigus, mis levib kontakti kaudu. Noh peaaegu nagu see sama koroona inimestel. Samas ei ole linnugripp inimestele ohtlik. Kuigi nimi ise ütleb, et gripilaadne toode, siis lindudel ei tähenda see väikest palavikku, lihasvalu ja nõrkustunnet. See tähendab surma. Ja see tähendab surma kõigile, kes nakatanuga ühes karjas on. Vot selline purakas kohe. Täislaks ikka. Üks kana nakatub ja terve lauda täis hukatakse. Tundub julm, aga tegelikult on võimatu seda ühte isoleerida ja kohe levib see edasi ka teistele. Kui me nüüd võtame pikalt tegutsenud linnupidamisettevõtte, siis ilmselt ei ole see probleem, kui haigus sisse tuleb. Nii palju likviidsust on ikka, et kuskilt laenu saada täielikuks desoks ja puhastuseks ning uue karja ostmiseks. Aga mul ju alles saab aasta täis. Kust kohast ma võtan need paarkümmend tuhat etteplaneerimata eurot. Minu laenud on kõik välja võetud. Pangad ei taha siiani mind näha, sest kaks aastat ei ole veel täis. Saadavad mulle küll kirju, et toetame ja teeme uuringuid. Mismoodi toetate? Noh pakume konsultatsiooni. Ei teagi, mis selle “EI” vastuse puhul nii palju konsulteerida on. Ehk, kui mulle tuleb linnugripp, siis on tõenäosus, et see pull saab minu jaoks läbi.

Nagu siiani, siis me omalt poolt anname ikkagi kõik, et elu väljakutsetele vastu astuda. Selleks olen ma sulgenud territooriumi võõrastele inimestele. Kahjuks ei saa ka kohapeal mune ostmas käia. Jalanõude ja riiete kaudu võib grippi samuti levitada. Seega on territoorium kurja kirjaga kõigile suletud. Lisaks on erinevate astmetega bioohutuse alad, kus vahetan kõik enda riided ja jalanõud. Desotan kõike, mida puutun. Nagu mulli sees oleks lõpuks. Hea on muidugi see, et lõpuks saan ma enda ägedat John Deere’i kombekat kasutada. Iga päev käin kanadele näitamas seda uhket kostüümi. Krediit preilide seas kohe tõuseb. Nad muidugi ei tea, et ma olen lihtsalt kõvataja ja traktorit mul tegelikut pole. Äkki Wihuri Agriga saame ikkagi mingi diili teha selles osas. Kuigi annan endast kõik, siis ei saa ma lõpuni garanteerida mittenakatumist. Miks? Sest me oleme mahekanala. Kanad peavad ⅓ enda elueast saama õue. Ja kui tuleb kevad, siis hakkavad ringi lendama rändlinnud. Lõuna-Euroopast saabuv linnugripp saab kenasti puistatud üle Saaremaa ja Eesti. Salme ja Sõrve säär on üks põhilisi rändlindude koridore. Omalt poolt annad kõik, aga siis lähevad kanad välja ja satuvad kokku gripist läbi imbunud väljaheitega. Palju õnne, olete võitnud järjekordse elu loterii!

Nagu ma ütlesin enne, siis elu ise on ka suht juhm. Kas ta siiani pole aru saanud siis, et ma olen veel lollim kui tema? Ma ju panen ikka täiega edasi, olenemata raskustest. Et kui koguaeg peaga vastu seina paned, siis küll see sein lõpuks alla annab. Targem ju annab alati järgi. Eks aeg näitab.

Kui keegi mõtleb, et miks poes piim, munad, köögiviljad ja muud põllumajanduslikud saadused nii kallid on, siis nagu näete, põllumajandus ei ole päris kontoritöö. Kui põllumajandusettevõte enda uksed kinni paneb, kaob üks osa sinu toidulaualt. Kui kontor enda uksed kinni paneb, siis lähed sa teise teenusepakkuja või tootja juurde. Natuke on kurb vaadata, et poed trumpavad üksteist üle reklaamidega, kus pakutakse kõige odavamat hinda. Kui nad ainult teaks, mis energia ja panus on antud selle sama toiduaine tootmiseks. Kui suured on riskid ja ohud, millega peab põllumajandusettevõte koguaeg maadlema. Keegi ei käsi meil seda teha, aga päris koguaeg väljamaa toitu ma ei tahaks ka süüa. Oma ju ikka parem!

Pühapäeva hommik. -20 kraadi.

Kammoon, Simmo!”, “aga ma ju esimest korda”. Legendaarne ütlus, kuid alles nüüd saan aru, mis ta sellega mõtles. Ja enam ei ole nii naljakas.

Pühapäeva hommik. Mõned üksikud helbed langevad päikesekiirte paitades maapinnale puhevil lumevaiba embusesse. Säriseva panni peal valmivad viimased kohevad pannkoogid ning rõõmsate matsutuste saatel võetakse pere poolt vastu see ilus päev, et minna välja kelgutama ja lumememme tegema. See on siis teiste inimeste hommik. Mina ärkan üles ja vaatan, et väljas on temperatuur -20 kraadi.

Tõmban roka silmast ja vaatan suurte tõllaratastega imestunult uuesti termomeetrit. Mäh? Saaremaal nii külm? Oota, aga mis seis mul laudas on? Kas tõesti on järgmine probleem kätte jõudnud? Kiirelt riided selga, autosse ja lauda poole ajama (peaaegu nagu Smilersi laul, onju). Paanika kasvab, sest kui torud on külmunud, on kanad ilma veeta. Ja see ei tähenda head. Jumal tänatud, et pühapäev on. Kõik seadmete rendikohad on ju kinni. Ehk olukord on ekstra põnev. See tähendab “põnev” ehk pigem tugevalt häiriv. Ilmselgelt on lauta jõudes rõhu näidikud nullis. Torud ongi külmunud. Alustamise raskus jälle. Järjest pannakse proovile. Samas tuleb ikkagi positiivselt võtta, sest läbi raskuste tähtede poole ikkagi. Kui kõik läheks väga kergelt, siis olekski oht hakata lumbehelbekeseks. Selleks samaks, keda kõik tänapäeval kardavad.

Aga mis edasi? Kanad on olnud nüüd mingi aeg ilma joogita. Palju surnuid? Paanika ei näita taandumise märke. Kui siis pigem aina kasvab. Peas põmmivad küsimused nagu kui kaua nad suudavad olla ilma joogita, mis juhtub, kui nad on kaua ilma veeta, kas on mingid püsivad kahjustused jne. Kuigi mul oli teise lauda poole uks olnud praokil, siis 18 kraadisest ruumist ei jõudnud veetorudega ruumi piisavalt palju sooja ning välisseinas oli temperatuur väga madal. Tõmbasin ukse täiesti pärali ja õnneks on meil külas ikkagi nii häid inimesi, kes isegi pühapäeval julgevad mulle korralikku puhurit laenata. Suunan selle otse torude ja sõlmede peale. Aga sellega ju paanika ei taandu. Mis siis, kui põranda alt läbi minevad torud on külmunud. Oh, Hesus Maria! Kust kogu vajamineva vee saan, kui ei õnnestu torusid lahti sulatada? Mul kanad tarbivad pea 300 liitrit vett päevas. Ja siis kõige hullem aeg on see ootamine. Mitte midagi rohkem teha ei saa, kui oodata, et puhur ja soe enda tööd teevad. Mõni aeg edasi ja kuulen raksatust. Igast erinevaid huvitavaid hääli torude juurest ja siis korralikku suminat laudast. Kanad said aru, et nüüd on vesi saabunud. Nagu jaanipäevast joovastunud puhkava keha peal olev sääseparv kubiseb ka joogiliin kanadest. Suur rahulolu saabunud ja korralik lõdvaks laskev ohe huulilt kõland.

Üks olukordadest jälle päästetud. Loodame, et püsivat kahju ei tekkinud. Esmapilgul pääsesin mina ja preilid ainult ehmatusega. Nüüd on vaja see suur lume kogus veel hoovi pealt veidike rahulikumaks kühveldada. Ammu juba unistan trantorist, kasvõi väikesest. Kui keegi edasimüüjatest tahab demosse anda, siis hea meelega võtan vastu. Oma põld ja oma traktor on veel täitmata unistused. Mul on muidugi hea meel, et enne külma jõudsin suure ruumi lasta väiksemaks teha ning vana suure puidust ukse (2,7×2,7m) seest poolt veidikenegi ära soojustada. Muidu oleks olukord veel hapum. Muidugi oleks teinud kõik ideaalselt ja vastavalt kuidas vaja, aga ikka see sama rahapuudus. Teen nii, kuidas suudan. Jooksen ajaga võidu ja praegu olen veel taga pool. Nii see elu käib. Luuavarrest tuleb mul rohkem pauke, kui II pensionisambasse kogutud eurosid. Ja see esimene ettevõtlusaasta pole veel läbigi. Inimesed imestavad veel poes, et miks talu kaup kallim on, kui intensiivtootmine. Kui ikka ise midagi sellist läbi teed, siis ei taha enam kunagi hinna üle kaubelda ega soiguda. See mõni euro ei tapa ju mind, aga samas võib tappa ühe talu. Kas selliseid talusid üldse vaja on, eks seda saab igaüks ise otsustada. Loodetavasti laupäeval linastuv saade annab natukenegi aimu, mida peab tegema selleks, et see sama 10ne munakarp poodi letile jõuaks. Selline see talupidaja elu on. Ei ole esmaspäevasid ega pühapäevasid. On päevad, mis on kergemad ja on päevad, mis on raskemad. Ma ei saa enam üldse aru, et miks osadel päevadel mingid kohad kinni on. Ma ju toimetan iga päev. Reaalsustaju kaob juba ära. Aga millegipärast on ikka naeratus näol.

Iga päev sõidad lauta ja selle sama sõidu ajal koged loodust ja selle muutust. Linnas ei mäleta üldse talvesid vaid hoopis poripläusti. Valge lumekate ning metsatukas kepslevad kitsed. Igat päeva oskad nautida olenemata ilmast. Ei julgegi mõelda, et mis mind järgmiseks ees ootab, sest kõik minu hirmud on tõeks saanud. Äkki peaks selgeltnägijana ametit proovima.Preilidele tõin maheheina ka. Esialgu kartsid nagu kuradit. Aga kes see suudab ühele mõnusale kuivale ja krõbisevale maheheinale “ei” öelda. Kartsid, mis nad kartsid, aga üks hetk lennati peale ja küll siis läks alles nokkimiseks ja kaapimiseks. See on jälle üks vahend proovimaks nende sulgede nokkimist vähendada. Vaatame, kas töötab. Haljassööta lisaks anda on nagunii hea. Oht on, et muna läheb veel kollasemaks. Olgu te siis hoiatatud!