Featured

See majonees

Munemine on täie hooga pihta hakanud. Aga pane tähele, et kui minu töötajad munevad, siis on see hea. Mujal mitte nii väga. Vist. Neid muna nalju võibki tegema jääda. Igast varrukast lendab välja vähemalt viis muna-kana teemalist nalja. Mõni nilbe ja mõni ka päris hea. Rääkides munemisest, siis üpris kiirelt sai löödud eelmiste munejate kogutoodangu rekord. Lisaks hakkas vahepeal saade uuesti ETV pealt jooksma. Ma ütlen ausalt, et suht nõme on vaadata, mis olukorras aasta tagasi sai oldud. Miks üks inimene peab endale nii tegema? Veidrik! Loodame, et see siis annab vähemalt elule midagi juurde ja kunagi vanaduspõlves hea kedrata kõikidele korduvalt, et sa ei tea ega oska midagi. Vaat ma omal ajal panin nullist kanala püsti. Oh olid ajad.

Ah pläma võibki ajama jääda. Tegelikult oli mul üks suur point ka, miks ma neid ridu täna siia kirjutan. Võib öelda, et teie palvetele on vastatud! Iga öö ma nägin ja kuulsin teid unes. Või oli see ilmsi? Aina erksamaks ja tugevamaks kõik see läks. Ei suutnud enam vastu panna ja karjusin “KÕIK – saagu mahemunad üle Eesti”. Ja nii ma ulatasin enda siidise munakäe üle Tallinna ja Tartu ning isegi Narva poodide. Kohe nii pikk käsi oli. Ja selle tulemusena ilmuvad alates homses lettidele need öiged munad. Mahedad kanamunad Saaremaalt. Tallinnas leiab sinu silm need kõikidest Prisma Peremarketidest, mitmetest Selveritest (Järve,Peetri, Viimsi ja Pirita) ja ka traditsioonilisematest kohtadest nagu Stockmann ja Põhja Talu Toidab Rimis lett. Muidugi ka Coop Saaremaa ja teiste suuremad Saaremaa poed. Mandri inimestele ka Liiva COOP. Haaberstisse jõuame hilinemisega nagu akadeemikutel kombeks. Aga Prismaga olen veel seotud Tartus ja Narvas. Vot sellise haardega munamees ma nüüd siis olen.

Kui nüüd majoneesi juurde tulla, siis päris samadest poodidest seda ei saa, aga sellegipoolest leiab Tallinnas Haabersti, Mustakivi, Laagri, Sõpruse ja Ülemiste Rimi Talu Toidab lettidelt. Lisaks Viimsi ja Peetri Selverist ning Viimsi Lihapood. Saaremaalt ka kõik suuremad poed ning Ehtne Saaremaa Auriga poest ja Saarte Sahver. Teised linnad on veel ootel. Aga las ootavad. See on ootamist väärt. Proovige siis kenasti ikka meelde jätta. Või isegi üles kirjutada. Ilmselgelt võib juhtuda, et letis on tühjus selle koha peal, aga siis pole midagi muud teha, kui poe töötajale teada anda. WE WANT EGG AND MAJO! NOW! Ehk tellitakse juurde. Karbis veel hetkel pisikesed munad, aga selle eest palju munakollaseid. Kohe päris mitu.

Ma räägi nüüd natuke majoneesist ka. Ma ise olen väga rahul sellega. Samas see jutt ei kõlbaks ju kuhugi. Igatahes ei ole ma usutav, kui ma ainult enda kogemust jagan. Seega jagan ma teiste tagasisidet.

Edasi loe maheda ja malbe häälega. Näiteks nagu Mait Malmsten. Ja hästi rahulikult. Kohe kenasti aeglaselt.

Kui on juhtunud olukord, kus sa oled sattunud Saaremaa Majoneesi purgi otsa ning sõrm või lusikas haarab pisikeste sinepiseemnete tükikestega mahedalt kollase majoneesi järgi, siis tee korra peatus ja kinnita enda keel kuhugi suu külge. Sest nii, kui selle kreemjalt vahuse majoneesi tilk puudutab su keeleotsa, kaob see keel sealt kurgust alla nagu üksik palk Jägala joast alla kukkudes. Süljenäärmed purskavad avatuks ja ila jookseb nagu allergiku nina kevadel. Peas hakkab pööritus, sest maitsemeeled halvavad kogu su keha. Pilt hakkab virvendama ning mõistus kaotab kõik piirid. Kuhu ma olen sattunud, mis minuga juhtus, miks ma tunnen ennast nii vabana, kas see ongi Eesti, mida ma olen tahtnud? on küsimused, mis jõuad veel peast kiirelt läbi lasta. Hävitades purgitäie sekunditega tekib häbitunne. Kuidas saab midagi kõlvatut nii hea olla? Ma ju ei tohiks üldse seda nii palju süüa, sest just nüüd hakkas kaalu peale ilmuma ju suvenumber. Aga kui ma teistele ei ütle. Kuidas ma nii tohin!? Nad ju saavad mu rahulolevast irvest näol kohe aru, et ma olen käinud majoneesi taevas. Oh appikene, kuidas nii saab?! Kas poes vaadatakse mind imelikult, kui ma jälle juba neljandat korda täna lähen uue purgi järgi? Ah tead, ma olen iseseisev ja enesekindel inimene ning ma tean, mida ma tahan ja ma olen selle üle uhke. Kuna see majonees on lihtsalt nii eriline, siis on kõik lubatud ja mitte ühtegi kahetsust!

Teie ootused majoneesi osas on nüüd viidud väga kõrgele ja seega ei tohiks selle proovimine teie päevarütmi nii palju sassi lüüa ning saate ilma paanikata rahulikult päeva õhtusse saata. Olge te siis hoiatatud! Peale Saaremaa Majoneesi proovimist võivad teised selle kategooria tooted muutuda ebakõlbulikuks.

Salme on äge!

Salme. Rahulik mereäärne alevik, millesse suubuv jõgi loksutab endas järjekordselt kalastusretkelt tagasi jõudnud paate. Värske kalalõhn on juba hajunud, sest kella peale hakkab jõudma lõunaaeg. Päike käib siiani kõrgelt ning värskelt maha pandud asfalt küpsetab vaikselt kruiisivaid sõidukeid. Musta maja ette saabub robustse lõrina saatel kastiga tumeroheline UAZ. Juht pargib selle ebaviisakalt tagumiste ratastega muru peale. Plätudega plätserdades kaob sama kiirelt maja taha. Hoone eest ootav kärsitu rahvamass hõikab veel midagi järgi, aga sellest ei tehta kuulda. Minuti seier jõuab mõne hetke pärast täistunni peale ning kaugel linnas asuv kirikukell teeb kill-koll. Kell sai 12.00 ja telliskivist maja kõige linnapoolsema ukse juures käib krapsatus. Väikse kriitsatusega paneb põlles neiu avanenud ukse haaki ja laseb tugevalt erutatud rahvamassi ükshaaval tuppa sisse. 40 minuti möödudes on õhk veel paks, aga ruum peaaegu tühi. Väga selgelt tuvastatava rahuloluga lahkutakse objektilt käes mitmed pruunid kotid ja selle väikese äriga seotud inimesed jäävad segaduses pilguga üksteisele otsa vaatama. Lett oli tühjaks tõmmatud ja kassatšeki pikkust saab kõrvutada kilomeetritega. Tagant ruumist kostub valjult ainult “Püha issand”.



No vot, sellised on mu viimased kolm nädalat olnud. Mõtlesin, et teen väikese pagarikoja peaaegu pärapõrgusse. Äkki keegi ikka tuleb. Mis siin targemat teha. Ja lihtsalt iga päev on enne avamist järjekord. Mõni nägu juba mitmendat korda. Istun maha, ketran sündmusi enda peas läbi ja ei saa aru, kuidas see võimalik on? Kas sellised asjad ei peaks juhtuma Tallinnas või mujal suurlinnas? Aga siin samas Salmel! Põhimõtteliselt Eesti kõige läänepoolsem alevik. Pealinnast üle nelja tunni sõitu. Mingid praamid ja jutud veel vahepeal. Uskumatu lihtsalt! Suur-suur aitäh teile! Ikkagi kõige päikesepaistelisem koht meie riigis. 

Mul on kahju munafännidest, sest viimasel ajal on palju mingit pagarikoja, saiakeste ja ahjude teemat siin olnud.  Samas see on viimased paar kuud olnud minu elust väga suur osa. Sest inimesel ju kanalast jääb ilmselgelt väheks. Sinna kõrvale sobib mega hästi täiesti teisest valdkonnast asi. Ja ilmselt kõige sellega ei jää veel aega puudu. Aga kus on piir? Ju elu vist näitab mingi hetk, kui mõistus järgi ei jõua. Kuigi ma tõesti loodan, et mõistus jõuab ka tempo üles võtta lõpuks. 

Tegelikult kanalas läheb suhteliselt normaalselt. Pange muidugi tähele, et nii kui ma selle olen nüüd välja öelnud, siis ootab mind ees mingi lunastus ja mulle saadetakse 10 erinevat katku peale. Prohvetlikult detsembris ma niimoodi ütlesin ja karistus oli rängem, kui oleksin tahtnud.  Vähemalt proovin võtta sellest heast olukorrast maksimumi. Kanade tervis on hea. Munevus teeb minu munakarjääri jooksul rekordeid. Käisime kanadega üks hetk seal 95% juures ära ja praegu on püsinud üle 90%. Võrdluseks eelmine aasta, kui samal ajal oli 75-80% samal. Ja no aasta alguses oli üldse 30%. Imelised numbrid. Mismoodi see kanala veel elus on, seda ma ei oska öelda. Müstiline. Samas keda huvitab, siis võib www.saaremuna.ee lehelt neid aegu meelde tuletada. Seal on täitsa 2020 aasta esimesest postitusest alates. Kui tunned, et suveõhtud on igavad või töö juures kuidagi käima ei saa peale puhkust, siis suhteliselt meeleolukas koht aja veetmiseks. Aga ma võin üldjoontes ikkagi rahul olla ja saan nüüd keskenduda sellele, et kõik munad ikka korralikult müüdud saaks. Kanamunad. Elus esimest korda ju avasin päris enda pagarikoja ka. No mis enda oma. Ma olen ju selline inimene, et omaenda kätega ei oska ega suuda mingit väärtust asjadele luua. Täitsa tõsijutt. Üks väheseid ja ilmselt haruldasemaid mehi maailmas. Lõhkumise ja lammutamisega saan hakkama, kuid “kuldsete kätega inimese” termin käib minust kaarega mööda. Selline lödinäpp või pehmo. Võibolla peab arsti juurde minema sellega. Eks ma rohkem selline visiooni mees ole. Rohkem mõtlen ja kujutan ette asju. Näen potentsiaali seal, kus seda teised ei pruugi näha. Asja eest ei pruugi näha. Samas on mul siiralt hea meel, et minu ümber on koondunud väga head ja tublid inimesed, kelle puhul seda kuldsete kätega väljendit saab ülivõrdes kasutada. Ilus on vaadata, kuidas nad oskavad enda tööd hästi teha. Tänu kõikidele teile, ma olengi saavutanud selle vähese, mis mul tänaseks on. Ärge saage valesti aru. Ilma teieta poleks mul seda vähestki. Samas minu jaoks on see alles stardipakk ja siit edasi jõuame me iga sammuga tähtedele aina lähemale.

Muidugi kõiki teid kutsun ma Saaremaale Salmele, sest meie hing ja süda on nendes erakordselt maitsvates ja suurtes saiades. Need järjekorrad pole asjata. Praeguseks on õnneks olukord rahulikum ja valik kestab päeva jooksul kauem. Ja absoluutselt on sinu jaoks meil alati koht olemas ja kodune tunne tuleb alati pealekauba. Isegi, kui sügisel või talvel pole häid ideid, et kuhu minna, siis meie ootame sind ikka! Tere tulemast koju! 🙂

Salme Sai

Suvi täies hoos. Päike paistab ja ilm on soe. Vahepeal troopikaliselt soe, kuid siis jälle klassikaline Eesti suvi. Ja mina samal ajal avastan ikka ja jälle uusi ämbreid. Käin ringi juba silmad häbi täis, aga ikka ei ole suutnud veel kohvikut avada. Kui raske see ikka olla saab? Aga eks nii juhtub, kui puhas sirge tee on ees ootamas, kuid mina suudan ikka leida kõik need augud seal tee servas üles. Paneb ennastki imestama ausalt öeldes. Kõlab juba nagu uus äriplaan.

Ma olen selle kohvikuga nüüd pea kaks kuud mässanud. Mõni inimene pole kohe loodud nullist asju tegema. Parim näide sellest olen ma ise. Üheks mõnusaks looks on saanud kohviku süda ehk pagariahi. Kuigi ega ükski mu päev ei ole igav. Korduvalt üks eneseületus. Enda vaimusilmas kujutasin ette, et võtan kasutatud seadmed. Need liiguvad ikka turul ja sõida ainult kohale ning tõsta auto peale. Mega loogiline ju. Rääkisin enda mõistusega välja mõeldud lahendusi ka spetsialistidele, kuid sealt tulid kohe head vastuargumendid. Kasutatud seadmega on kõrgendatud risk probleemide osas. Suure tõenäosusega läheb kiirelt puruks, maakeeli öeldes. Kujutage nüüd ette olukorda, kus ma enda väikese pagarikojaga asun peaaegu teises riigis – Salmel. Ostan endale selle kasutatud ahju ja midagi läheb rikki. Ma lihtsalt olen nii saamatu, et ise ma seda ikka parandada ei oska. Helistan tehnikule, kes hakkab mingi hetk Tallinnast tulema. Mõni aeg ta tuleb ja ehk õnnestub ka mingi aja tagant ära parandada. Nädal on läinud, jupi eest esitatakse arve ning tehniku enda töö eest tuleb eralennuki rentimise suurune nõue. Sest ma toimetan ääremaal. Hunnik aega ja raha kohe kadunud. Seega ei pruugi see kasutatud ahi kõige parem mõte olla. Oeh…eks ma siis hakkan uut ahju otsima.

Ja sealt see kõik alguse saigi. Lugu mida tagantjärgi on humoorikas meenutada, aga selle sees olles võttis ikka harja punaseks küll. Nagu Tallinna liikluses. Parklast välja sõidad, kohe närvis. Pärast räägid teistele olukorra ära ja selle peale ainult naerdakse. Igatahes pakkujaid on omajagu, aga tarned august/september/oktoober. Tore küll, aga mul siis hooaeg läbi. Ainult tuul viliseb uksepilust sisse. Sügisel on Panga pank veepinnast veel mitu meetrit kõrgemal, sest kogu Eesti inimene on siit lahkunud. Tõsijutt! Minge mõõtke ise üle, kui ei usu. Lõpuks leian pakkuja, kes lubas ahju tuua paari nädalaga. Tundub enam vähem diil ja kõikidest halbadest variantidest kõige normaalsem. Samal ajal ruumides remondi ja parendustööd käivad. Progress ikkagi. Sisetööd valmis ja ahi jõudis Tallinna. Tuleb välja, et see tahab saada vett ja paksu kaablit, et pea 40 amprit elektrit enda sisse imeda. Tagantjärgi mega loogiline ja iga pagarikoda oleks seda mulle kohe öelnud. Vee ja elektriga on see, et nende jaoks on ikkagi eraldi mehi vaja ja kuna mul on kiire, siis mõnus väljakutse. Õnneks suutsin mütsist jänese välja tõmmata ja mehed lendasid platsi. Muidugi pidi ju ennem välja mõtlema ka, kuhu see purakas köögis panna, sest sinna ta jääb põhimõtteliselt elu lõpuni. Veetorusid mööda ruumi iga kuu ühest kohast teise ei tõsta. Kuluefektiivselt siis. Asi tundus laabuvat. Kuniks sõitsin üks hommik Salme poole ja hakkasin mõtlema. Tean,tean, minu puhul haruldane olukord. Aga nii juhtus ja ilmselgelt toob see endaga jama kaasa. Mõtisklen, et kui see on nii võimas ahi, siis mis selle mõõdud üldse on? Kujutate ette, alles nüüd mõtleb sellise asja peale. Kohale jõudes vaatasin brošüürist järgi ja oh üllatust – kõige väiksem mõõt on 95 cm. Kõik minu köögi avad on alla selle tublisti. Ja ma olen valinud tervest hoonest just selle kõige väiksemate sissepääsudega ruumi pagarikojaks. Oh Jumal, sa näed lollust ja ka kohe karistad! Igatahes, aitäh! Nägu kaame peas ja paanikahoos hakkasin lahendusi otsima. Tuleb välja, et kliendiruumi peauks on kahepoolne ja avaneb 105 cm ulatuses. Aamen! Kliendiruumi ja köögi vahelise seina sisse olin ma varem lasknud ise ava teha ja nüüd sai see kiirelt ehitusmeestega ka 105 cm laiuseks tehtud. Karistatakse küll, aga mitte liiga tugevalt. Samas ei tahaks üldse karistatud saada. Präänikut tahaks ka mõnikord.

Lõpuks saabus see päev, kus ahi täies hiilguses kohale jõudis. Üle 300 kg kaaluv monstrum oli suurem, kui ma oodata oskasin. Muuseas, seal on küpsetus- ja kergitusahi koos. Kokku kutsusin kiirelt neli meest ja nii me seda sisse tarima hakkasime. Saate aru, see surakas läks millimeetri pealt nendest ukseavadest läbi. Millimeetri pealt, ausalt! Kui me selle ahju ka tervelt püsti saime, siis paar õnnepisarat jooksis mööda põske alla. Mõni hetk kohe on nii ilus. Nillid seda ahju ja mõtled, et kui ilus. Tean, veider. Vaataks siis päikeseloojangut või merelainet, aga ei. Suvaline metallkärakas. Peavalu missugune, aga ta on lõpuks siin. Eks väikeste raskustega läks ka käivitamine, aga kenasti ühendatud ja tööle me ta saime. Nüüd teeme veel viimaseid ettevalmistusi, et vaikselt uksi avama hakata. Ega see ideaalne pirukas ka siin kohe esimese katsetuse peale välja ei tule.

Midagi võiks ju õppida kogu sellest loost. Ja minu õppetund on siit see, et planeerimine, kogemuste saamine ja teiste nõuannete kuulamine on asjad, mida peaks ja võiks koguaeg teha. Eriti minusugune. Kui midagi teed, siis mõtle kogu teekond vaimusilmas läbi. Või vähemalt proovi mõelda, sest uut asja tehes ei suudagi kõige peale tulla. See kohviku avamine on minu jaoks jälle täiesti võõras teema ja vigu teen ma palju. Iga sammuga saan suraka vastu kukalt. Aga alla ma ei anna. Siit alles mu võidukäik algab. Pange tähele! Või allakäik. Vähemalt on mingigi käik ja ei ole kohal tammumist. Meie maailm on täiesti pea peale keeratud ja igasuguste ekspertide arvamustega tõmmatakse meid vaimselt aina tugevamasse auku. Ma proovin elada päev korraga ja anda endast parima, sest pidevalt tuleviku peale mõeldes suudaks ma ennast lolliks mõelda. Või noh, veel lollimaks. Isegi raskes olukorras teistele naeratamine on väike asi, kuid muudab palju. Ma loodan, et isegi praeguses maailmas lähevad minu tegemised teile korda ja leiate võimaluse minu visaduse ja armastusega tehtud tooteid endale soetada. Ja mõnikord ka sõbralegi soovitada. Kes tunneb, et tahab tükike Saaremaa soojust endasse saada, siis seadke varsti sammud Salme Saia poole, sest minu juurde olete te alati oodatud! Jep, täpselt nii – minu uue pagarikoja nimi on Salme Sai. Tegin kohe Facebooki ja Instagrami eraldi lehed, sest seda mõnu, mis sealt tulema hakkab, peab lihtsalt eraldi jagama! Senikauaks nautige Saaremaa Mahemune 🙂

FB Salme Sai

Instagram @salmesai

Maja on must

Lühidalt:

– Otsin kohvikusse kahte pagarit ja kahte teenindajat

– Munad uuesti müügil

Pikemalt.

Kes see nüüd arvab, et võtsin digikanade raha ja raiskasin selle lihtsalt ära, siis põhimõtteliselt on tal õigus. Samas midagi on veel alles ka. Ma pean ükskord ära õppima, et asjade nullist tegemine ei ole ikkagi mõistlik.

Päris mõru oli jaanuari alguses see pankroti mekk. Tee, mis sa teed, aga hamba vahelt tuleb ikka vahetevahel mõni jupp jälle keele peale. Kokkuvõttes läks kõik ikkagi nii hästi, kui vähegi võimalik. Ma leidsin erakordselt hea lahenduse, kuid kas tõesti peavad sellised asjad tulema läbi erakordse enesepiina. Ju siis. Ma olen ettevõtja olnud ju ikkagi alles natuke rohkem, kui kaks aastat. Fenomenaalselt hästi realiseerunud projekt on see digikana. Täiesti uue maailma avas minu jaoks täna ja tulevikus. Kogukonna kaasamine enda ettevõtluse teekonnale kõlab mõnusalt ägedalt. Teeme kõike koos kõikide meie heaolu nimel. Kuna mulle inimesed meeldivad, siis igatahes suur pluss. Ja muidugi ilma digikanadeta olekski olnud reaalne pankrot. Seega veelkord suur-suur aitäh inimestele, kes neid soetasid!

Ma sain sellega ühe suure võidupunkti tabelisse “saatus/elu versus Tanel”. Ilmselgelt minu vastasele säärane võit ei olnud teps mitte mokkamööda. Võib öelda lausa, et see ajas ta pööraseks. Lausa tuld purskavaks. Ja nüüd on ta peale saatnud kogu enda jõu ja terve maailma veel tugevamalt paigast ära nihutanud. Keeras seekord vindi kohe täiesti üle. Sellist eriolukorda ei osanud unes ka ette näha. Kõlab muidugi jälle väga sarnaselt koroona jutule. Kõige rohkem on need viimased kaks aastat mulle õpetanud mitte alla anda, vaid ületada raskused. Ja kohati isegi väga võidukalt. Hetkel mul head lahendust ei ole, aga küll me asjad paika timmime. Sööda ja muude sisendite hindade mitmekordistumine väga järsult on piisavalt huvitav olukord. Positiivne vähemalt minu jaoks on see, et puurikanade munad maksavad poes peaaegu sama palju, kui mahemunad. Mulle on öeldud, et kaelani s*tas ei tasu pead norgu lasta. Ja küll ma selle olukorra ka enda kasuks kuidagi pööran. Pange seda tähele!

Digikanade üheks suureks lubaduseks oli ka kohviku avamine. Ise mitte midagi teadmata sellest. Hea on ikka sinisilmselt lubadusi anda. Aina lubad ja siis jääd parimat lootma. Kui raske see ikka olla saab. Ja kui keegi sellise lause ütleb, siis mitte kunagi ei ole järgnenud – “näed, polnud üldse raske”. Remondi pool sujub normaalselt. Veidike lammutust, paar plärakat pahtlit ja värvi tänases olukorras ei ole mingi näitaja. Seinad, lagi, põrandad ilusaks ja ruumid puhtaks. Nüüd veel sisseseade. No vot, seal läheb asi huvitavaks. Vabandust – “huvitavaks”. Ma enda targa peaga mõtlesin, et kasutatud tehnikat liigub hästi ja nende seast hea midagi välja valida. Aga nii, kui sa hakkad endast targematega rääkima, on tulemus teada. “Miks sa kasutatud seadmeid tahad saada?” No odavam ja värkki. “Vaata – sa ei tea seadmete tausta ja nendel puudub igasugune garantii. Lükkad stepsli seina ja kärsakas üleval. Siis tuleb spetsialist mandrilt, parandab tükk aega su ahju ja esitab eralennuki sõidu väärilise arve. Sina oled suve kolmest kuust kaotanud vähemalt nädala ja kopsaka rahasumma. Vähe sellest, sa ei ole midagi juurde teeninud, sest ilma töötava ahjuta sa pirukat ei tee.” Blaa blaa blaa, miks sa pead sellist juttu kohe rääkima hakkama? Kuid kahjuks pean nõustuma – täiesti õige jutt tegelikult. Vaatame siis uusi masinaid. Selge see, et omajagu kallimad. Kõige mõnusamad on muidugi vastused tarnijatelt, et võimalik tarneaeg august/september/oktoober. Ausalt öeldes pole mul sügisel selle ahjuga enam midagi peale hakata. Maja saab muud moodi efektiivsemalt kütta. Kes mu voodoo nukku enda käes hoiab? Võtaks seda needuse värki natuke vähemaks. Mingi asi võiks mul ju lebolt ka minna.

Õnneks ma panin enda mega head kriisi lahendamise oskused kasutusse ja suutsin leida heinakuhjast nõela üles. Muidugi ma olen heal arvamusel endast. Muud moodi ei saagi. Vähemalt on lubatud enne jaanipäeva uute seadmete tarne. Kuna tuvi pole sealt katuselt veel pihku jõudnud, siis tähistamise pidu on vara planeerida. See muidugi viib mind järgmise sammuni. Veits optimistlik olen siinkohal, aga mul on reaalselt varsti mingi neli töökohta pakkuda. Kaks pagari ja kaks teenindaja kohta. Kohvik saab olema avatud ilmselt umbes 11st päeval alates ehk tüüpilist öösel kolme ajal küpsetamist ei ole. Peaasi, et väga suur tahtejõud on uute asjade õppimise osas ja küll me muud asjad ka ära klaarime. Kõige rohkem on tõesti tööd suvel, aga mul on väikestviisi salaplaan pakkuda täistööaega terveks aasta ringiks. Omalt poolt luban olla nii normaalne ülemus, kui vähegi saab. Kaootilisust on omajagu, aga tulevikus on äkki oodata ka stabiilsust. Misiganes see ka ei tähendaks. Kuna ma elus päris esimest korda hakkan niimoodi avalikult enda ettevõttesse kedagi tööle otsima, siis loodan, et suudate mu ebakompetentsuse kogu selle protsessi juures andeks anda. Tehes õpin kõige rohkem ja teist korda enam samu vigu ei pruugi teha. Vot, kus nüüd ütles!

Lõpetuseks ka hea uudis – munad on taas poelettidel. Prisma letid on lookas, Haabersti ja Põhja Rimi riiulid samuti, Tallinna ja Tartu Kaubamaja toidumaailmast vaatavad minu munad, kanamunad, samuti vastu ning ka traditsioonilised Selverid tulevad sammhaaval järgi. Uuest nädalast hüppab pardale veel Biomarket ja Stockmann. Ja muidugi olen sinust ka Membo kodulehel paari kliki kaugusel.

PS! Jep, see vana Coopi maja on nüüd väljast must. Suht tüüne ja veits nagu Telliskivi Loomelinnak.

Minu inimesed ja kana

Elagu kanad ja elagu inimesed!

Esimest korda elus puhastasin nii suures ulatuses lauta. Alla kuu aja oli aega ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jõudsin ma õigeks ajaks valmis. Uued kanad on kohal! Aamen! Suudaks vaid seda kuidagi tähistada.

Kõik läks nii nagu minema pidi. Laut sai korda ja kanad jõudsid kõik kenasti elusalt minu juurde. See tähendab, et kolmas aasta/hooaeg hakkab pihta. Nüüd on tekkinud hetk ka korraks maha istuda, tõmmata hinge ja vaadata kogu sellele ajale tagasi. Midagi muud targemat pole ju teha, sest mune veel ei tule.

Võibolla seda tehakse tänapäeval liiga vähe. Võibolla see lihtsalt ei paista välja. Aga ma nüüd proovin selle ära teha ja veel nii, et paistaks natuke välja ka. Viimased kaks ja pool aastat olen ma tegelenud millegi väga huvitavaga. Millegi sellisega, millega väga paljud ei tegele. Kuid samas üldises plaanis võiksid. Need viimased aastad ma ei ole kahetsenud ühtegi hetke ja mõelnud, et miks ma seda tegin. Mul oli justkui kõik, kuid samas ei olnud mitte midagi. Mul ei ole palju, aga ma tunnen ennast väärtuslikuna. Ma olen kohtunud paljude ägedate inimestega, kellest osadet on saanud ka mu sõbrad. Ma tunnen, et olen õnnelik ja elul on veel nii palju pakkuda – tuleb lihtsalt ise osata kõik vastu võtta.

Selleks, et liiga veidraks ei läheks see jutt, ma proovin veidike selgitada. Mõned aastad tagasi oli mul Tallinnas Kalamajas renoveeritud puumajas kõikide mugavustega rõduga katusekorter. Selline, mille väärtus tänaste hindade juures oleks võrdne ilmselt kunagise Eesti riigi aasta eelarvega. Muidugi ma nüüd paisutasin üle. Töötasin piirkonna juhina rahvusvahelises ettevõttes. Motiveeriv palk, tööauto, arvutid ja telefonid. Nüüd ei paisutanud. Ei olnudki elult rohkem muud oodata. Nii kahjuks mu sisetunne ei arvanud. Ta ütles, et see kõik on tulevikus väärtusetu ja sul on aeg minna tagasi Saaremaale juurte juurde. Näita, et sa suudad püsti panna kaasaaegse mahekanala väga õhukese rahakotiga ja räägi kõigile seda lugu. Räägi nii, et inimesed tõesti hooliksid sellest ja tunneksid, et sa oled meile reaalset väärtust loonud. Siis sa tunned ennast hästi ja saad aru, mis õnnelikkus tegelikult on.

Neid ridu siin kirjutades soovin ma jõuda lõpuks ka poindini. Ja selleks on see, et ma olen siiralt tänulik teile, et te mulle selle võimaluse andsite! Juba algusest peale oleks võinud väga mitmed inimesed mulle öelda, et meid ei huvita see, mida sa tegema hakkad. See ei ole tähtis. Meil on suuremaidki asju, millega tegeleda. Ja üldsegi, kes sa selline oled? Aga vot nad ei öelnud. Millegipärast nad ütlesid, et lase käia. Näita, mida sa suudad. Ma olen täiesti suvaline inimene ja te olete otsustanud mulle selle võimaluse anda. Tagantjärele oskan ma aina enam hinnata seda, mida te olete minu heaks teinud. Usaldanud mulle teie raha, aega, kogemust ja kõike muud. Kuigi pidevalt sammun ma ühe reha otsast teise. Nätaki ja nätaki. Varrega vastu nägu ja paar sammu tagasi. Ma olen kõike teinud enda parima äranägemise järgi, mis tihti ei ole üldsegi mingi miinimum tasegi. Aga sellegipoolest te jätkuvalt usaldate mind. Kui vahetevahel küsitakse inimeste käest, et kas sa oled õnnelik? Siis mina vastan sellele jah. Mul ei ole rahalist rikkust. Mul on rikkus inimeste näol.

Suur-suur aitäh teile kõigile! Kolmas hooaeg kanadega on stardipaugu saanud. Mis iganes see toob. Ainult edasi!

PS! Muidugi ka suur aitäh teile, SEB Eesti krediidikomisjon. Ilma teieta ei oleks ma täna siin neid tänusõnu kirjutamas.

#aitähkoostööpartneritele#aitähdigikanaomanikele#aitähmunadeostjatele#aitähkaasaelajatele#aitähkesmindigapäevaitavad

Avandi Märt

Saage tuttavaks – Märt Avant või Avandi Märt. Nii lihtne ja loogiline nimi, et kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Samas geniaalne. Onju. Märt – tubli tööka töötaja nimi. Ei vingu ega tee niisama pulli vaid hommikust õhtuni on nokk s*tas. Või praegu võiks öelda isegi kullas.

Igatahes käib töö ja vile koos. Väga palju siin kirjutada pole, aga vähemalt pildi- ja videomaterjal on vaatamist väärt.

Peale lauda s*tast puhtaks rookimist hakkas kõva survekaga pesu nii sees kui ka väljas. Mitte, et ma väljast oleks seinu hakanud pesema, aga just sisseseade detaile. Igavene pinu täis on neid. Selle jaoks on kõige suurem abimees survepesur. Kui ta on koostööaldis. Mu esialgne Husqvarna survekas kooles ära täpselt siis, kui garantii läbi sai. Muidugi kiire ja töise aja alguses. Millal siis veel asjad otsad annavad. Minu puhul on alati sellised ideaalsed ajastused. Ma eeldan, et teistel nii hästi ikkagi ei ole. Ei jäänudki muud üle, kui uus võimsam teise firma oma osta. Kuna seekord kasutasin ma enda aju täiel potensiaalil, siis äkki suudan ma tuleviku ennast sellega ka vähem karistada. Võtsin korraliku profi oma, kuid ilmselt läheb tegelikult vaja kuumavee pesurit. Mis muuseas maksab alates 4000 eurot. Siiani ma ei ole mitte kuidagi moodi suutnud endale põhjendada, et kuidas ma saan nii kallist asja endale osta. Seda läheb sisuliselt 2 nädalat aastas vaja. Äge oleks ju omada erinevat uhket tehnikat, mis pealekauba on veel kasulik, aga rohkem argumente ma ei suuda endale leida. Kuigi see on lauda puhastuse puhul ikka väga hea asi, sest teeb sellist 130 kraadist veeauru ka ehk juba ühe desinfitseerimise saab sellega ära tehtud. Kõigele muule lisaks ka kohese teevee klaasi. Mis praegusel külmal ajal kulub alati marjaks ära. Õnneks leidsin ühe mehe, kes seda mulle siin rendib. Ikka jälle sama teed pidi nagu kõik asjad mul. Kõigepealt läksin poodi ja uurisin, et kellele nad müünud on. Paar nime sain ja siis helistasin neile. Ja sealt edasi juba anti mulle kontakt, kelle käest saaksin rentida. Tore, et inimesed ikka nii vastutulelikud on. Tea, kas see saarlaste eripära?!

Kõik see mant sai pestud ja siis lendasid peale lubjamehed. Nad on ikka alati kõige kasulikumad. Vähe sellest, et nad omakorda jällegi desinfitseerivad kogu lauda, teevad nad selle ka ilusaks valgeks. Täitsa nagu päris uus laut. Võib isegi keelega üle limpsata. Nii puhas. Mehed tulevad kohale, paar tundi tööd ja siis päev-kaks kuivamist ning seinad kriiskavad puhtusest ja valgusest. Nagu pesupulbri reklaam. Tea, kas teinekord võiks puhastuse koos pesuga vahele jätta ja otse s*ta peale selle lasta?! Siis läks kogu sisseseade tagasi ja kõige lõpuks tuli saepuru. See on justkui juuksegeeli ja lõhna panemine enne peole minekut. Kontrast valgete seintega ning värske puidu lõhn on lihtsalt suurepärane. Lustakalt üles lükatud tukk ja hästi lõhnav mees on ju alati atraktiivne. Kujutage ette endale seda mõnusat saepuru lõhna. Ja nüüd ma ütlen teile, et seda on mul terve laut täis. Avandi Märt aitas ülikiirelt selle kõik sisse tuua. Nii värske, et lausa auras. Kui ma ajas tagasi mõtlen, siis see kõik oli eelnevatel aastatel nagu orjatöö – mingite kärude ja labidate ja mis muude füüsiliselt koormavate asjadega. Nii võib saledaks veel saada. Suveks on kreemise pruuni naha alla natuke pehmet polstrit ka vaja, muidu tuul viib minema. Kellele need poosetavad kõrendikud ikka seal rannas meeldivad.

See kõik omakorda lõpetab suuremad ettevalmistuse tööd ja mina jään nüüd uusi kanu ootama. Kuuldavasti hakkasid nad juba enda asju pakkima, sest sume Saaremaa õhk trumpab kõik üle!

Avandi Märt tuli ikkagi Sami Masinakeskusest.

S*ta rookimine

Digimaailm on väga huvitav ja äge. Arvutis teed palju erinevaid erilisi asju ja siis jagad seda kõike kogu maailmaga. Äkki peakski ainult digikana farmi tegema?! Elu oleks lill – digilill. Poleks mingit sööda, haiguste, müügi ja muude asjade pidevat lahendamist. Samas on sigaäge päris kanade keskel ise siblida ja neid siidiseid sooje mune käes hoida. Kanamune siis. Tegelikult mul hakkas pihta suur ja ränk füüsiline töö – lauda puhastamine.

Esimest korda enda elus puhastan tervet lauta ehk mõlemaid pooli korraga. Eelmisel aasta tegin ainult ühe poole ja õnneks jõudsin õigeks ajaks valmis. Sel aastal on töömaht mõnusalt väljakutsuv. Ja kõige põletavam küsimus on, et kas ma jõuan ka õigeks ajaks valmis. Füüsilist tööd võib ju teha palju ja isegi seda nautida, kui aega on palju. Kuid mul on uued kanad peale tulemas. Näete, pinge jälle laes mõnusalt. Õnneks saab seda maandada tugeva füüsilise tööga, ka nädalavahetustel. Õnneks ilmad on juba megad ja vähemalt nägu on juba mõnusalt pruun. Ei tasu kohkuda, kui mind tänaval näete.

Üks suurtest töödest on kogu sõnniku välja saamine laudast. Eelmisel aastal hakkasime labidatega seda kottidesse ja kärudesse panema, aga peale mitut tundi viiekesi labidatega kühveldades avastasime, et kaugemale, kui paar meetrit, me uksest jõudnud ei olnud. Milline produktiivsus! Siis muidugi tekkis paanika. Mida asja?! Ebareaalne ju õigeks ajaks valmis jõuda. Ajukurrud tööle ja idee oli olemas. Rendin Avandi, ehk aitab. Traktori siis, mitte naljamehe. Kuigi Märdist oleks ka kindlasti palju abi. Eriti moraali üleval hoidmisel. Ja see Avant päästis mind täielikust kaosest. Millise kerguse ja kiirusega lendas see s*tt sealt laudast välja. See ei ole ropendamine, kui tegelikult ka seda niimoodi kutsutakse. Kahjuks jätkus seda kasutusrõõmu paariks päevaks ja tagasi ma pidin ta viima.

Sel aastal olin ma juba targem. Tundub isegi uskumatu, jah? Et selline inimene suudab areneda. Aga vot nii juhtus. Juba aegsasti võtsin ma Sami Masinakeskus meestega ühendust ja ütlesin, et ma olen armunud ühte nende kolleegi. Peale imelikult pikaks veninud vaikust täpsustasin, et ikkagi teie pakutavatesse masinatesse. Aga loomulikult ma ei suuda seda endale osta veel. Kui õhk hakkas klaarimaks muutuma, siis said nad mu poindist aru. Õnneks jõudsime pikemale rendi diilini ja minu hoovis seisab nüüd Avant 635. Või noh, mis ta ikka nii väga seisab. Kui selline asi juba hoovis on, siis käsitsi ei taha enam midagi teha. Isegi lõunal käin selle. Kaasa anti ka suurem kopp, millega sai kogu laut puhtaks sama ajaga, mis eelmisel aastal pool lauta. Tehnika ruulib!

Ilmselt nutikamad suutsid juba läbi hammustada, et edaspidi hakkab enamus pilte tulema sellest, kuidas ma midagi Avandiga teen. Olgu siis hoiatatud, sest tegelikult tehnika meeldib mulle väga. Vähe sellest, et see on äge, aitab ka talus nii palju asju lihtsalt ära teha. Eriti, kui sa oled enamjaolt üksi. Teisel saarlasel, Tänakul, on ju ka Avant kodus. Ega ma ei saa siis kehvem olla. Kuna ma kõige nutikam pole, siis suur pluss on, et seda on lihtne kasutada. On kaks pedaali – üks aitab edasi, teine tagasi. Enam loogilisem vist ei saagi olla. Kang, millest saab juhtida kopat ning rool. Ongi kõik. Minu pisikeses laudas suudab ta ühe poole peal ümber pöörata ühe korraga. Oehh…ma jäängi neid päevi temaga koos veetma. Kunagi ei hakka igav. Ikka leiab midagi põnevat koos teha. Nagu hea sõber. Ja kuna ta jääb mulle pikemaks, siis oleks talle aeg ka nimi mõelda. Tõstukile panin ma ise suht “gay” nime (Päiksekiir). Ei kukkunud kõige mehisemalt välja. Nüüd kasutaks teie abi, ehk läheb seekord paremini.

Mina jätkan senikauaks s*ta rookimist ja lauda pesu! Te mõelge nimi välja. Kui keegi on hea nime kirjutanud, siis pange like, et saaks kõige populaarsema välja valida.

Digikanad on otsas!

DIGIKANAD ON OTSAS!

Iga digikana on endale uue kodu leidnud. Suur suur aitäh sulle, et sa mind läbi sellise hullumeelse asja toetasid ja suur aitäh Igniumile, kes mind kaasa haaras ning kogu sellel protsessil kätt hoidis! Ja muidugi tänud ka SEB krediidikomisjonile, kes aitas mind õigele teele jõuda.

Kõigile teile, kes te soovisite ka aga ei õnnestunud digikana saada, siis küll ma midagi välja mõtlen mingi hetk 🙂 Annan sellest kindlasti siin teada.

Just neli kuud tagasi läks kõik järjest jälle allamäge. Tüüpiline olukord juba mu puhul, või mis. Tuleviku pilt tundus must ja numbrid näitasid hukku. Ma ei tea, kas asi on minus, või ongi see loogiline, aga sügavatest kriisidest suudan kuidagi väga tugeva võiduga alati välja tulla. Puhtalt minu enda lohutuseks öeldud. Kas see on ok ja teil ka sellist asja juhtub? Ma loodan, et juhtub, sest muidu tunnen ma ennast erilise veidrikuna. Miks ma naturaalselt ei võida vaid pean alati läbi korraliku ämbri seda tegema. Stabiilne kasv oleks ju hea. Kuid ämbreid on mul laudas töö tegemiseks ikka vaja. Ühest äärmusest teise tekitab sellise bipolaarse tunde. Samas harjub justkui ära. Nagu ikka, käib kõige sellega kaasas ka tohutu eneseareng. Ei teagi, kuhu mul varsti enam areneda on. Arenen universumisse.

Minu arust olen ma praegu saavutanud midagi erakordset. Või noh teie olete seda teinud. See digitaalsete kanade müük on veidike raha kaasamise moodi. Et kas ma tegin just enda esimese investeerimise vooru? Mõtlesin küll, et võtan mingid suured firmad enda partneriks aga nad ju ei mõista tegelikult seda, mida ma teen. Aga teie ju kõik saate väga hästi aru miks ma seda kõike teen. Ja seda ilmestab hästi kõikide digikanade nii kiire müük. Mõelge ise- digitaalne kana. See kas on geniaalsuse tipp või lauslollus. Ma ise arvan, et see esimene aga ma olen ka varem eksinud. Sai ka endale paar sellist NFT’d ostetud. Kes teab, äkki kunagi tasub ära. Minu õnnetunne on igatahes laes, sest sina ja sina ja sina usute minusse ja ma ei vea teid alt! Aga muidugi elu ise võib alt vedada. Sellega peate arvestama. Kanala alustamisest alates liigub meil elu iga sammuga aina suurema kaose poole. Mina olen otsustanud ujuda vastuvoolu ja see tähendab ainult ühte – ma jään püsima ja Salmele tuleb kohvik! See on fakt.

Täpselt nii. Ma ikka pean sõna. Pole siin niisama ringi tilbendav muidumees. Kes tunneb pildi pealt hoone ära, see teab, kuhu varsti külla tulla. Teistele nii palju, et tulge lihtsalt Salme keskele ja küll te kohviku üles leiate. Kui ei leia, siis puhtalt oma viga. Nüüd ma siis hüppan sellisesse valdkonda, millest ma ei tea ööd ega mütsi. Kentsakas väljend, misiganes see ka ei tähendaks. Kuidas siis käib üks kohviku rajamine? Ilmselt tükk maad kergemini, kui kanala rajamine. Ma siiralt loodan. Kui raske see ikka olla saab. Paneks sind korra veel proovile. Nimelt on mul kahes valdkonnas puudujääke. Esiteks sisseseade. Kuna sa nagunii tead, kes pakub ässa diiliga tööstuslikku ahju, kergitusahju, suurt taignasegajat, lintidega rullimismasinat, külmikut, kraanikaussi ja puidust tööpinda/saart, siis võid ju mulle ka sellest märku anda. Nimekiri kõlab ju juba päris professionaalselt. Jääb mulje nagu mees teab, mis ta teeb.

Teiseks on mul reaalselt ju vaja kedagi, kes neid mõnusaid pirkusi valmistab. Kaks inimest võiks vabalt olla pagari oskustega. Lisaks tahaks toredaid inimesi, kes ütlevad alati rõõmsameelselt sulle sisenedes tere ja isegi, kui sa tahtsid ainult ühte pirukat, lahkud sa kümnega. Ehk kaks toredat inimest, kes hoiavad kliendid kontrolli all. Ma ei tea, kas on veel kedagi vaja? Äkki saab alguses nelja inimesega hakkama. Jällegi võib mulle kirjutada või joonistada, kui tekkis mega idee või reaalselt tahadki minu juures töötada. Mingeid garantiisid ei julge anda aga mingi hetk on lõbus kindlasti.

Seega suur suur aitäh veelkord teile kõigile, kellele ma korda lähen ja eriti nendele, kes hakkavad mu käest nüüd digimune ootama! Annan endast parima, et need munad oleksid piisavalt suured. Need digimunad. Kuid minu parim ei pruugi vastata mõnikord isegi olukorra miinimum standardile. Aga selle eest on ju pealehakkamine juba pool võitu. Ja seda mul jätkub.

Digikana on kohal

DIGIKANA ON KOHAL!

Otsi kana siit: https://app.ignium.io/…/d56e0a8c-5bbf-41c3-be91…

Veel on mõned saadaval ehk tuleb kiirustada. Proovi ennast ära registreerida, kanda kontole raha ja ongi kana sinu.

Nüüd läheb asi konkreetseks. Istu maha, säti silmad paika, saada teised ruumist välja ja lase kogu tähelepanu koonduda edasisele tekstile. Mina lasin välja maailma esimesed digitaalsed kanad ehk NFT’d. See nüüd viis mõistuse piirajasse. Aga asja eest. Ma olen otsustanud kokku viia maailma ühe primaarseima valdkonna ja kõige kuumema tehnoloogilise trendi. Lisaks tavalisele kanafarmile lõin ma digitaalse farmi. Piiratud kogusel inimestest on võimalik osta endale jupike sellest. Mõtle- oled osa toidu tootmisest ilma, et peaks selleks iga päev näpud sõnnikus olema. Milline luksus ja uhkus.

Muuhulgas tuleb digitaalse kanaga kaasa digitaalne muna ehk raha. Iga mingi aja tagant (seda ei tea keegi täpselt millal) ilmub sinu kontole muna ehk osa kasumist. Täpsemalt jaotub digitaalsete kanade ostjate vahel 5% Tang OÜ ehk Saaremaa Mahemuna tulevasest kasumist. Ja nii elu lõpuni. Või digitaalse kana elu lõpuni. Või Tang OÜ elu lõpuni. Lisaks saad ligipääsu erinevatele otsustele ning võimaluse kaasa rääkida.

Mis ma selle rahaga siis teen? Lihtsamalt öeldes panen selle teenima aga konkreetsemalt öeldes järgmist:

– Esiteks päästan ma enda ettevõtte ja jätkan tugevamalt kui kunagi varem. Tarkust on lisandunud kamaluga ja on näha, et ma liigun õiges suunas. Loodetavasti õnnestub tulevikus ka tootmist suurendada.

– Teiseks rajan ma juba sel kevadel kohviku siiasamasse Salmele, et pakkuda mahemunast parimaid pirukaid, mida sa üldse oled saanud. Isegi su vanaema ütleks, et vot see on kvaliteet kraam. Muidugi tähendab see seda, et igaüks saab kohvikusse külla tulla.

– Kohvikus alustan ka majoneesi tootmist uuesti ja niimoodi, et üle Eesti poodidest saaks seda osta. Jah, see sama majonees, mis on siiani maailma parim. Sorry Hellmann’s!

– Lisaks ostan endale võimalusel granuleerimise masina, et seisev kullahunnik sõnniku näol pakendisse panna ja poodidesse saata. Pöörame kulla väärtuse rahaks.

Annan endast parima, et see kõik edukalt ellu viia ja ei peaks rohkem muretsema nii palju. See annab justkui uue hingamise ja hoo kogu minu kanalale. Kasutades professionaalset terminit- mune ei tasu ühes korvis hoida. Seega oled suvel oodatud Saaremaale mulle kohvikusse külla ja muuhulgas soovitan veel viimased kanad ära napsata, sest see on kõik millegi ägeda algus. Mulle isegi väga meeldib see, et kanade joonistas päris kunstnik Paper Cuts. Enda loomingut kannataks mul näidata ainult tsensuuriga.

Digitaalsed kanad

DIGITAALSED KANAD – info allpool!

Jumal tänatud! Minu kanad on vaikselt hakanud uuesti munele. See kõik, mis juhtus, oli puhtalt minu saamatu pea viga. Vesi ja ventilatsioon olid need, millele ma ei pööranud piisavalt tähelepanu ja nii ma vastu näppe sain. Päris tugevalt. Kokku kaotus umbes 20 000 eurot. Kuna ellujäämise küsimus on veel tugevalt õhus, siis küsisin enda eluaegselt kodupangalt SEB Eesti käest 10 000 eurot laenu 80% Maaelu Edendamise sihtasutuse käendusega, aga ei mind eraisikuna ega minu 145 000 eurose aastakäibega ettevõtet ei usaldatud isegi 2000 eurost riski kandma. Aitäh, SEB, et tegid väga selgeks enda nägemuse minust, minu ettevõttest ja keskkonnasõbralikust toidutootmisest. Mina nüüd hakkan otsima uut panka, kes vähemalt laenu otsuste juurde kaasab minu nägemuse. Kellelgi soovitusi? Aga olge mureta SEB krediidikomisjon – rasketel aegadel olen ma nõus teile enda mune pakkuma sellegipoolest.

Seega olen ma omadega veel jamas. Kahjuks ei toimu toodangu taastumine piisavalt kiirelt ja raha defitsiidis olen siiani. Muidugi see, mis hakkas juhtuma peale viimast postitust, oli erakordne. Positiivsed emotsioonid käisid üle pea, sest see tagasiside ja toetus on lihtsalt uskumatu. Mingi suvaline töll siin Saaremaal läbi pidevate äparduste proovib mingeid mune toota ja see läheb nii paljudele korda. Suur-suur aitäh teile! Kes tahab seda tunnet kogeda, siis minge ja lugege jaanuarikuu postituse kommentaare. Lihtsalt liigutav, eriti praeguses olukorras. Kuna ma olen ikkagi ettevõtja, siis sisemine mina ei suuda veel niisama raha vastu võtta teie käest. Aga see pani mind mõtlema, et mismoodi oleks mõlemal hea. Ja tundub, et minu geniaalsus on saavutanud uue taseme. Lisaks päriselu farmile loon ma digitaalse kanakarja! Jah, lugesid õigesti – digitaalsed kanad, kes muuseas hakkavad ka munele. Julgemad nimetavad neid isegi NFT’deks. Pealtnägija selgitas just hiljuti seda mõistet, kel suurem huvi teemasse süveneda.

Milles siis teema? Lähinädalatel on kõigil huvilistel võimalus osa saada minu digitaalsest farmist ehk igaüks saab soetada endale digitaalse kana. See tähendab, et ostad endale sissepääsu Saaremaa Mahemuna klubisse. Selline päris eksklusiivne värk, sest pääsmeid on piiratud koguses. Mis sa selle eest vastu saad? Esiteks unikaalse digitaalse kana pildi, mille väärtus ajas suure tõenäosusega suureneb. Lisaks hakkad sa saama mune – digitaalseid. Iga mingi aja tagant muneb see sama kana muna, mis tähendab raha laekumist sinu kontole. Ehk see kana annab õiguse teatud protsendile minu kasumist. Mida paremaks läheb kasum, seda rohkem ja suuremaid mune tulemas on. Ning kõige lõpuks saad sa kaasa rääkida ka teatud otsustusprotsessides.

Mida mina selle digitaalse kana raha eest teen?

– Esiteks päästan ma enda ettevõtte ja jätkan tugevamalt kui kunagi varem. Tarkust on lisandunud kamaluga ja on näha, et ma liigun õiges suunas.Munade nõudlus on kordades suurem, kui tippajal tootmisvõimekus. Loodetavasti õnnestub tulevikus ka tootmist suurendada.

– Teiseks rajan ma juba sel kevadel kohviku siiasamasse Salmele, et pakkuda mahemunast parimaid pirukaid, mida sa üldse oled saanud. Isegi su vanaema ütleks, et vot see on kvaliteet kraam. Muidugi tähendab see seda, et igaüks saab kohvikusse külla tulla. Ka SEB krediidikomisjoni inimesed. Ega me siis paha peal väljas ole.

– Kohvikus alustan ka majoneesi tootmist uuesti ja niimoodi, et üle Eesti poodidest saaks seda osta. Jah, see sama majonees, mis on siiani maailma parim. Sorry Hellmann’s!

– Lisaks ostan endale võimalusel granuleerimise masina, et seisev kullahunnik sõnniku näol pakendisse panna ja poodidesse saata. Pöörame kulla väärtuse rahaks.

Kõik see läheb kokku suurusjärk 50 000 eurot ja vastavalt digitaalsete kanade ostule viin ma järjest neid etappe ellu. Muidugi kasvatab see ka ettevõtte käivet ja viib selle koos kasumiga uutesse kõrgustesse. Ja no kõik munad ei ole enam ühes korvis.

Minu jaoks kõlab see kõik igatahes midagi täiesti uut ja värsket, mis näitab, et kui sa enda raha minu kätte usaldad, siis midagi ägedat ma sellega teen. Ja otseloomulikult kasvatab see käivet ja sealhulgas kasumit. Digitaalseid mune hakkab teil lõpuks uksest ja aknast sisse pressima. Muidugi on kõige uhkem see, et see ettevõte oleks siis justkui meie kõigi panusega ja me kõik saame uhked olla selle üle – näe, mina olen seotud selle suvalise Saaremaa tölliga, kes toodab mahemune.

Tähtis on nüüd aru saada, et kas see sind kõnetab või ei. Kui jah, siis pane enda huvi kirja siia:

https://forms.gle/Ffu2WRQLUFoYergt6

See ei kohusta sind millekski, vaid annab sulle võimaluse olla esimeste seas. Paari nädala pärast tuleb esimesena info just nendele, kes ennast varakult kirja panevad. Ja kuna digitaalseid kanu tuleb piiratud kogus, siis võib juhtuda,et sellest ringist väljas olijatel ei olegi võimalik sellest osa saada.

Müüa mahekanala

Müüa tegutsev mahekanala Salmel.Toimib enam-vähem. Huvilistel kirjutada, helistada või joonistada.

Tagantjärgi mõtlen, et mul oleks olnud ilmselt mõistlikum selle investeeritud 200 000 euro eest osta loterii pileteid. Hoopis põnevam ja lõbusam. Kindlasti oleks teeninud rohkem, kui praegu. Kanala pidamisega olen suutnud ikka pidevalt aina suurtematesse ämbritesse astuda. Enda erakordse oskusega olen suutnud kõik kriisid ja jamad üles leida. Samas vaata, mis kogemus. Kriisi üle elanud juht on ju hinnatum, kui ainult heal ajal toimetades. Onju? Nii ma ennast lohutan. Tegelikult tuleks minusugustele ettevõtlus juba eos keelata.

Kõigepealt siis toetustest. Üldiselt lihtne – põllumajandustootjale lisasissetuleku allikas, et hoida poes toidu hinnad mõistlikul tasemel. Kõlab hästi. Aga ma olen ikka täiesti kollanokk selles valdkonnas. Näiteks pretendeerin ma mahetoetusele. Sellega propageeritakse mahedalt tootmist, et inimkond ikkagi parema ja tervislikuma tuleviku poole liiguks. Väga äge ja muidugi viskasin taotluse sisse. Oma peas kujutlesin ennast rahas suplemas ja planeerimas erinevaid ägedaid uuendusi tootmises. Kuigi vastus oli positiivne, siis pai asemel anti labakäega vastu vahtimist, nii et silme eest must. Ma olin eksinud. Ja see on andestamatu. Toetuse üheks tingimuseks on läbida igal aastal 1. novembriks vähemalt 12 tundi mahekoolitusi. Mina enda väikese ajuga olin selleks ajaks jõudnud koguda närused 11 tundi. Kujutad ette – 11 tundi terve aasta peale. Uskumatult saamatu inimene. Kolmandal novembril sai teenitud lisatunnid ja sellega ületasin ka nõutud künnise. See on ju 3 päeva hiljem. Alates kell 10 poest enam napsu ka ei saa. Pole vahet mitu minutit hilinesid. Kui on kuupäev ja number paika pandud, siis nii on. Hea, et mind vangi ei pandud. Algaja oskamatuse tõttu ei osanud koroonast räsitud aastas mina leida õigel hetkel neid vajalikke tunde ja karistuseks 1% toetuste vähendamist. Üks tund ja 3 päeva jäi puudu. Õige ka! Kõik on arusaadav – kohe ära karistada, sest nämmutades naglad ei õpi.

Ma proovin üldiselt hakkaja inimene olla. Seetõttu nõustusin suvel ka praktikandi endale võtma. Andsin edasi kõik enda teadmised ja mõned mõtlesin kohapeal isegi välja. Ja otseloomulikult toetatakse põllumajanduses ka sellist tegevust. Võtad koolist noore õppima enda juurde ja sind premeeritakse. Teoorias. Ikkagi on see jälle mõeldud tublidele ja tarkadele. Mulle mõni on ikka öelnud, et olen tubli ja nutikas. Selle uskumusega hakkasin jälle peas raha lugema ja juba kujutasin ette, kuidas pangast helistatakse, sest konto on raha täis. Minu naiivsus sai tugeva tagasilöögi. Kuidagi korduv muster, või mis?! Juhendaja ehk siis ma ise, pean olema vähemalt 3 viimast aastat töötanud põllumajanduse tootmise või töötlemise ettevõttes. Minu ettevõtte on registreeritud 2019 aasta 1. aprill (kas see on mingi nali? vist küll). Toetus läks sisse 17. jaanuar 2022. Aastad klapivad, aga kuud ei klapi. Mina jälle ei osanud arvutada, sest 2,5 kuud jäi puudu. See tähendab kaks kuud ja 14 päeva. Täielik kriminaal. Ainult petaks riiki. Euroopa maksumaksjad on väga pettunud. Sellise eksimuse eest ootasin ma juba võlla tõmbamist, aga seekord piirduti toetuse mittemaksmisega.

Aga miks ma üldse seda raha taga ajan? Kõik peaks ju minema hästi. Ilmselgelt mu sisetunne ei petnud mind ka seekord. Ikka pidevalt tuletatakse meelde, et ma olen täielik amatöör ja sellise asjaga tegelema ei peaks. Esimesest päevast peale suudan ma endale mingeid globaalseid ja lokaalseid jamasid kaela tõmmata. Koroonat mäletate? Terve Saaremaa pandi kinni. Tänu minule. Nüüd elektrikriisid ja kõik muu. Häbi öelda, aga alates minu tegutsemise algusest on kõik need asjad juhtunud. Võiks arvata, et praeguseks on juba inimene õppinud ja lõpetab selle pulli tegemise ära. Mingi asi mu peas ei funktsioneeri hästi, sest ikka proovin ma edasi. Mille kohta ma seekord siis halan? Kõikide sisendite meeletust hinnarallist pole mõtet rääkidagi. See on kõigil unepealt selge. Aga mul on midagi veel suuremat. Täpselt enne jõule kukkus toodang paari päevaga 30% ja peale aastavahetust kukkus see omakord 50%. Ja mul ei olnud õrna aimu ka miks. Kui ikka kanadega pole varem tegelenud, siis pastakast teadmisi välja ei ime. Samas kanad laudas liiguvad normaalselt ringi, ära ei sure. Aga mune tuleb napilt 1000. Üle 3000 kana kohta on see hukutavalt vähe. Just ettevõtte hukule määratud kogus. Sööta tarbivad ikka kõik. Ehk kulud on olemas, aga tulu lihtsalt puudub. Iga päev istun laudas ja proovin aru saada, et milles probleem on. Palju sellest istumisest kasu on, aga vähemalt on endal tunne, et teen midagi. Samal ajal on peas juba plaan B ehk kanade lahkumine minu juurest üsna pea. Mis iganes ka edasi ei juhtu, siis sellisena see ettevõte ei uju.

Läbi telefonikõnede ja pingsalt kanade jälgimise selgub, et seekord olengi enda saamatu mõistusega ise hauda kaevama hakanud. Veeliinis olev vesi on roiskunud. Veeliini peab regulaarselt puhastama ja seda oskaks öelda ükskõik, kes kanalas varem on töötanud. Motiveeritud pealehakkamisest kahjuks üksi ei piisa. Peab olema ka arusaam, kuidas asjad toimivad. Esimesel võimalusel tegin mitmekordse puhastuse, kuid tundub, et kas mingi probleem on veel alles või ongi tehtud pöördumatut kahju. Olen saanud munevuse 43% peale ja tundub, et sinna on see nüüd pidama jäänud. Kasumlikkuse piir on kahjuks veel mõnekümne protsendi kaugusel. Mitte kasum vaid ära elamise piir.

Ja nii ma siin jälle olen. Paari kuu pärast on raha otsas. Pidevalt korduv nähtus. Olen suutnud nööri enda kaela ümber päris pingule tõmmata. Uued kanad kasvavad, aga kas mul jätkub käibevahendeid, et laut uuteks kanadeks valmis seada? Finantsasutustele ma atraktiivne ei ole, sest kõik mu vara on kenasti panditud. Ilmselt selline 10 000 eurot jääb puudu. Minu jaoks kentsakas olukord, kus bränd on juba üpris okei, nõudlus on kordades suurem, kui tippajal pakkumine, aga toodangut ei ole. Ma olengi iseenda kõige suurem nuhtlus.

Selline mu kanala elu siis ongi. Ühest ämbrist teise astudes koperdan ma kuidagi mööda kivisid. Ise sinisilmselt uskudes, et üks kord läheb ikka paremaks. Kas lõpetan ära ja saan teha rahu sellega või hakkabki reaalselt hästi minema. Ideid on palju ja tahtmist on samuti. Isegi investoreid oleks, aga kõik tahavad saada numbreid. Numbreid ei suuda pakkuda, sest peaksin välismaal õppimas käima ennem. Aga laudast lahkuda ei saa, sest asendajat pole ja praegu pole ka raha. Ehk selleks, et raha teenida on veel veidike raha juurde vaja, aga kuskilt ei ole seda võtta. Mõnusalt ebameeldiv olukord. Kasutades erialaseid termineid – nokk kinni, saba lahti. Saite väikse kana nalja ka siia lõppu. Mismoodi ettevõtjad üldse tegutsevad. Täiesti ebareaalne minu arust. Eriti põllumajanduses.