Featured

See majonees

Munemine on täie hooga pihta hakanud. Aga pane tähele, et kui minu töötajad munevad, siis on see hea. Mujal mitte nii väga. Vist. Neid muna nalju võibki tegema jääda. Igast varrukast lendab välja vähemalt viis muna-kana teemalist nalja. Mõni nilbe ja mõni ka päris hea. Rääkides munemisest, siis üpris kiirelt sai löödud eelmiste munejate kogutoodangu rekord. Lisaks hakkas vahepeal saade uuesti ETV pealt jooksma. Ma ütlen ausalt, et suht nõme on vaadata, mis olukorras aasta tagasi sai oldud. Miks üks inimene peab endale nii tegema? Veidrik! Loodame, et see siis annab vähemalt elule midagi juurde ja kunagi vanaduspõlves hea kedrata kõikidele korduvalt, et sa ei tea ega oska midagi. Vaat ma omal ajal panin nullist kanala püsti. Oh olid ajad.

Ah pläma võibki ajama jääda. Tegelikult oli mul üks suur point ka, miks ma neid ridu täna siia kirjutan. Võib öelda, et teie palvetele on vastatud! Iga öö ma nägin ja kuulsin teid unes. Või oli see ilmsi? Aina erksamaks ja tugevamaks kõik see läks. Ei suutnud enam vastu panna ja karjusin “KÕIK – saagu mahemunad üle Eesti”. Ja nii ma ulatasin enda siidise munakäe üle Tallinna ja Tartu ning isegi Narva poodide. Kohe nii pikk käsi oli. Ja selle tulemusena ilmuvad alates homses lettidele need öiged munad. Mahedad kanamunad Saaremaalt. Tallinnas leiab sinu silm need kõikidest Prisma Peremarketidest, mitmetest Selveritest (Järve,Peetri, Viimsi ja Pirita) ja ka traditsioonilisematest kohtadest nagu Stockmann ja Põhja Talu Toidab Rimis lett. Muidugi ka Coop Saaremaa ja teiste suuremad Saaremaa poed. Mandri inimestele ka Liiva COOP. Haaberstisse jõuame hilinemisega nagu akadeemikutel kombeks. Aga Prismaga olen veel seotud Tartus ja Narvas. Vot sellise haardega munamees ma nüüd siis olen.

Kui nüüd majoneesi juurde tulla, siis päris samadest poodidest seda ei saa, aga sellegipoolest leiab Tallinnas Haabersti, Mustakivi, Laagri, Sõpruse ja Ülemiste Rimi Talu Toidab lettidelt. Lisaks Viimsi ja Peetri Selverist ning Viimsi Lihapood. Saaremaalt ka kõik suuremad poed ning Ehtne Saaremaa Auriga poest ja Saarte Sahver. Teised linnad on veel ootel. Aga las ootavad. See on ootamist väärt. Proovige siis kenasti ikka meelde jätta. Või isegi üles kirjutada. Ilmselgelt võib juhtuda, et letis on tühjus selle koha peal, aga siis pole midagi muud teha, kui poe töötajale teada anda. WE WANT EGG AND MAJO! NOW! Ehk tellitakse juurde. Karbis veel hetkel pisikesed munad, aga selle eest palju munakollaseid. Kohe päris mitu.

Ma räägi nüüd natuke majoneesist ka. Ma ise olen väga rahul sellega. Samas see jutt ei kõlbaks ju kuhugi. Igatahes ei ole ma usutav, kui ma ainult enda kogemust jagan. Seega jagan ma teiste tagasisidet.

Edasi loe maheda ja malbe häälega. Näiteks nagu Mait Malmsten. Ja hästi rahulikult. Kohe kenasti aeglaselt.

Kui on juhtunud olukord, kus sa oled sattunud Saaremaa Majoneesi purgi otsa ning sõrm või lusikas haarab pisikeste sinepiseemnete tükikestega mahedalt kollase majoneesi järgi, siis tee korra peatus ja kinnita enda keel kuhugi suu külge. Sest nii, kui selle kreemjalt vahuse majoneesi tilk puudutab su keeleotsa, kaob see keel sealt kurgust alla nagu üksik palk Jägala joast alla kukkudes. Süljenäärmed purskavad avatuks ja ila jookseb nagu allergiku nina kevadel. Peas hakkab pööritus, sest maitsemeeled halvavad kogu su keha. Pilt hakkab virvendama ning mõistus kaotab kõik piirid. Kuhu ma olen sattunud, mis minuga juhtus, miks ma tunnen ennast nii vabana, kas see ongi Eesti, mida ma olen tahtnud? on küsimused, mis jõuad veel peast kiirelt läbi lasta. Hävitades purgitäie sekunditega tekib häbitunne. Kuidas saab midagi kõlvatut nii hea olla? Ma ju ei tohiks üldse seda nii palju süüa, sest just nüüd hakkas kaalu peale ilmuma ju suvenumber. Aga kui ma teistele ei ütle. Kuidas ma nii tohin!? Nad ju saavad mu rahulolevast irvest näol kohe aru, et ma olen käinud majoneesi taevas. Oh appikene, kuidas nii saab?! Kas poes vaadatakse mind imelikult, kui ma jälle juba neljandat korda täna lähen uue purgi järgi? Ah tead, ma olen iseseisev ja enesekindel inimene ning ma tean, mida ma tahan ja ma olen selle üle uhke. Kuna see majonees on lihtsalt nii eriline, siis on kõik lubatud ja mitte ühtegi kahetsust!

Teie ootused majoneesi osas on nüüd viidud väga kõrgele ja seega ei tohiks selle proovimine teie päevarütmi nii palju sassi lüüa ning saate ilma paanikata rahulikult päeva õhtusse saata. Olge te siis hoiatatud! Peale Saaremaa Majoneesi proovimist võivad teised selle kategooria tooted muutuda ebakõlbulikuks.

Vaene olla on ok!

Vaene on tegelikult täiesti ok olla. Päriselt ka. Ma täitsa aktsepteerin seda. Vaata, lihtsam on enda jaoks teha mingi ebameeldiv olukord meeldivaks, kui proovida muuta seda, mis ei ole sinust sõltuv. Kahjuks ma ei oska kiirelt rikastuda. Ja kõige hullem on veel endast välja minna selle pärast ning iga päev stressata. 

Mida see kõik siis ikkagi tähendab? No vaata ikka on inimestel unistused – suuremad ja väiksemad. Ka mina olen lihtsurelik ja samuti unistan. Materiaalsus on muidugi võtnud üle enamus minu mõistusest. Jah, saan aru, ma olen lame. Unistused peaksid olema immateriaalsed. Nagu maailmarahu, kõik on õnnelikud ja võrdsed jne. Aga vot nii lihtsalt on. Leppige sellega. Raha ju ei tee õnnelikuks. Samas, eralennukis soojale maale lennates nutta on ikkagi mugavam, kui kuskil läbikülmununa hurtsikus viimseid leivaviile huulte vahelt sisse surudes. Ehk kui raha õigesti enda jaoks kasutada, siis saab meele rõõmsaks küll. Nüüd ongi küsimus selles, et kui kiiresti see raha tuleb. Võtame olukorra Kreisiraadiost, kus pangast helistatakse, sest konto on täis. Rekkad rahaga seisavad ukse taga, kuid keegi neid sisse ei lase. Tundub hea probleem, mida omada. Hetkega saad kõik enda unistused ellu viia. Viibuta ainult sõrme ja ongi tehtud. Läheb aasta, võibolla isegi kaks. Kõik, mida hing ihkab, on saavutatud. Nii, mis edasi? Polegi väga midagi edasi. Hakkad elu põletama, lähed stressi või muutud täiesti alternatiiviks. Ei tundu justkui ideaalne stsenaarium. Võtame selle teise otsa – vaene. Või noh konstantses rahapuuduses olemine. Väga palju on peas ideid, mille jaoks seda raha kulutaks. Nimekiri on pikem, kui jõuluvana habe detsembris. Küll aina teeks ja ostaks. Korraga kahjuks ei saa ja nii teed jupi kaupa. Arendad ennast, et teenida rohkem raha, mille eest siis kriipsutad loetelust enda unistusi tehtuks. Kogu aeg on üks valu ja äng, sest tihtipeale ei tule see raha üldse lihtsalt. Aina kannatad. Ja nii, kui oled vajaliku summa kokku saanud, juhtub midagi ettenägematut. Alati! Või juhtub see ainult mul? Lihtsalt mõtled ja nutad ja unistad ja proovid aina paremini. Aga vot, kui lõpuks see raha olemas on ja üks unistus saab täidetud, siis rõõm on piiritu. Pea kaob pilvedesse! 

Kogu elu olen ma tundnud, et täiel võimsusel elamisest on puudu raha. Aga kogu elu olen ma püüelnud parema tuleviku poole. Ja sammhaaval ma neid enda unistusi ka täidan. Mul on nüüd enda ettevõte, millest olen unistanud kaua aega. Arvasin muidugi kohe, et raha lendab uksest ja aknast sisse, kuid juhtus vastupidi. Tänu sellele on tekkinud väga pikk nimekiri uutest unistustest. Hullult tahaks, et oleks raha uue lauda ehituse jaoks. Küll siis paneks süsteemi nii hästi häälde nagu Antsu viiul. Unustaks selle praeguse rondi. Aga mis siis edasi? Siis hakkab ju igav, sest kõik töötab hästi ja mured saaks kohe lahendatud. Ehk tegelikult on see praegune olukord ka täitsa okei, sest väikeste sammudega saan ma liikuda paremuse poole. Iga samm võtab kaua aega, aga samas on tore ja nauditav võit. Näiteks see sama tõstuk või õhksoojuspump pakenduskeskusesse on väikesed asjad suured süsteemis. Samas see rõõm, mida need iga päev pakuvad, on üpris nauditavad. See on ju ikkagi areng ja kui palju jama ma pidin enne nende asjade saamist taluma. Nüüd on tegemata asjade nimekirjas jälle mõni asi maha tõmmatud. Eks mind ja minu tegemisi on täna lihtne maha teha, sest absoluutselt ei ole minu lauda ja kanade olukord ideaalne. Aga tuleme selle teema juurde tagasi 5 aasta pärast. Muidugi on oht, et olukord ei ole paranenud. Kuid ise ma annan iga päev endast kõik, et homme oleks parem, kui eile. 

Seega vaene on laias laastus ikkagi kehva olla, aga see on paratamatu. Kuldlusikas suus sünnib ikkagi päris vähe inimesi. Tegelikult tuleb olukorda nautida nii palju, kui võimalik ja samal ajal panustada enda arengule. Sihtkoht ei pruugi tihtipeale üldse nii lõbus olla, kui oli teekond.

Minu sihtkoht on lõpuks finantsvabadusse jõudmine ja loodetavasti suudan ma teha seda läbi mahemunade müügi. Seega võite kõik nüüd Saaremaa Mahemune poest osta. Kättesaadavus ei tohiks enam probleemiks olla, sest oktoobri lõpu seisuga peaks saama neid üle terve Eesti. Ka maapiirkonnas, sest e-Selveri sortiment laieneb peatselt! Muidu ei ole pikkadest tekstidest kasu.

Kollane päikseke

Pidevate raskuste ja jamade kõrval on tähtis ka vahetevahel rõõmu tunda. Muidu läheb liiga süngeks ära. Muutud morniks ja kirud valitsust. Lõpuks ei meeldi sa niimoodi enam kellegile. Ja mitte keegi ei meeldi sulle. Mitte nüüd otseselt selle pärast, vaid hoopis enamjaolt vajaduse pärast, ostsin ma endale lõpuks esimese sisepõlemismootoriga tööstusliku masina. Kõlab uhkelt, mis?

Nagu te ise teate, siis paljud meie head mälestused tulevad lapsepõlvest. Rohelisem rohi ja päikselisem suvi. Idüll, mis kummitab mälestusena argipäeviti. Ka mul on sellised mälestused. Tõsijutt. Näiteks on sügavalt süübinud mällu hetk, kus varajases teismeeas sain ühes külmhoones sõita kahveltõstukiga. Kohe täitsa rooli taga istuda ja liigutada kange. Nagu vana tõstukiboss ise. Suur tühi plastik konteiner käis ühest ruumist teise. Kui juba selline võimalus anti, siis tuleb olla produktiivne. Nägu oli kohe mitmeks päevaks naerul. Miline erakordne masin. Tõsta kasvõi sõiduauto kahe pisikese kahvliga üle enda pea. Keera kohapeal ringi nagu kilpkonn. Vaata ükskõik mis suunas, midagi ei takista su vaatevälja. Ja no lihtsalt igast küljest ülimalt äge masin. Kahjuks elu mind peale seda rohkem tõstukitega väga kokku ei viinud. Igatsus oli suur, aga kontori inimesel kahjuks enda tagumiku tõstmiseks laua tagant päris tõstukit vaja ei läinud.

Ikka veel olen ma selles kana ja farmeri värgis veel täielik kollanokk. Ja ikka veel nullist alustanud. Seega võin uhketest süsteemidest ja suurtest ladudest vilja hoiustamiseks ja käitlemiseks ainult unistada. Vaatad teiste asju ja vesistad. Mul aga toimub kõik kott haaval ja käsitsi. Kahjuks ei ole viljakotid väikesed kilekotid. Isegi mitte prügikoti suurused. Ei ole ka 30 kg kotid. Vaid keskeltläbi ühe tonnised kotid. Ehk bigbagid. Laudas sees olles liigutan ma neid kaalu roklaga. Eks selle enda mass on juba tavalisest tükk maad raskem. Trenni tegema ei pea, sest jõudu ja vandumist saab mõnes päevas rohkem kui vaja. Isegi väike, selline sentimeetri suurune kivi rokla ratta ees pidurdab üle tonnise massi väga kiirelt seisma. Siiani minu jaoks müstika. See tähendab mulle jälle suure massi nullist liikuma saamist. Aga kuna ma pole papist poiss, siis toores jõud paneb asjad liikuma. Või loll mõistus. Lauda laoruumide sile põrandapind on suhteliselt väike ja kuna uute kanadega suurenes sööda kogus märkimisväärselt, siis enamus kotte ladustan muudes ruumides. Sinna pääseb loomulikult läbi õue. Ja uskuge mind, sealt juba roklaga neid bigbage ei vea. Isegi mitte minusuguse toore jõuga. Teine asi on see, et kui mulle tuuakse rekkaga sobiv kogus vilja kottides kohale, siis tuleb need ju maha ka tõsta. Jällegi, minu enda uskumatult tugev jõud kahjuks sellega hakkama ei saa. Õnneks on Salmel vähemalt kaks tublit traktorimeest, kes on mind hädast välja aidanud. Aga sobivat aega leida transpordi ja traktorimehe vahel on paras peavalu. No kohe ikka täiesti ebameeldiv tegevus, sest ise oled seal vahepeal ja enda saamatu tegevusega tüütad jälle teisi. Aga need ajad on nüüd läbi! Põhimõtteliselt olen ma nüüd lõpuboss, sest lõpuks sain kogutud piisavalt palju raha, et osta Eesti kõige odavam tõstuk. Kõlab päris uhkelt, onju. Omast arust nagu autodest ühte ja teist tean. Aga tõstukitest ei tea mitte midagi. Isegi mitte seda, kuidas neid käivitada või kuidas neid juhtida. Mäletan ma jah, kuidas ma tiinekana seda masinat juhtisin. Küsisin müüja käest, et kas on lootust, et see peab selline paar aastat ikka vastu, kui nädalas mõned tunnid kasutada. Tema ausõna peale sai diil ära tehtud ilma oma silmaga nägemata. Julge mees. Aga julge hundi rind ongi rasvane. Peale ostmist tekkis kohe transpordi küsimus. See asi kaalub fenomenaalsed 5 tonni. Asukohaks Pärnu. Ilmselt ise sõites tuleks ma siiamaani, sest max kiirus üle 20 km/h väga ei lähe. Transpordifirmad on enda nime tasemel ja niimoodi sai see poolhaakega Saaremaale organiseeritud. Kes ei tea, mis poolhaage on, siis guugeldage. Ma ei teadnud ka, kui mulle seda öeldi. Nüüd siis pidin leidma sobiva estakaadi, sest muud moodi see sealt maha ei tule. Salmel ja sobiv estakaat? Nagu neid on siin miljoneid. Oleks siis põliselanik ja teaks kõiki uksi ja aknaid. No mis siis ikka, kui telefon kätte ja helistama. Halvimal juhul oleks saanud Nasvalt sellega lauta sõita. Umbes 15 km. Peale mitmeid kõnesid leidsin ühe viimati nõukogude ajal kasutuses olnud sobiva kõrgusega koha. Selline rohtu kasvanud ja rästikutest kubisev koht tundus kõikidest variantidest parim. Ah ju saab hakkama. Koos transpordimehega nuputasime kohapeal masina tööle ja kahepeale saime ka liikuma. Koht toimis ja nii ma enda esimese kahveltõstukiga ehk sokuga tutvust tegin. Sõitsin enda tibukollase masinaga läbi Salme nagu viimane rahaboss. Nägu naerul ja ma olin täiesti kindel, et iga naisolevus nõrkeb mind sellises masinas nähes. Miks mitte ka meesterahvad. Pole sellist sealkandis varem nähtud ehk. Näe, nüüd munaboss käib tehnikaga laiamas. Aga pole hullu – kõik nõrkenud tõstan kohe enda uue tõstukiga jalule tagasi. Minu pettumuseks ei näinud ükski inimene mind sellega sõitmas. Milline raisatud sõit. Samas minu eufoorilises olekus keha ja mõistus ei suutnudki sellest välja teha. Ja lõpuks oli ta kodus! Pea 20 aastat on möödunud viimasest kohtumisest. Ja sa oled täpselt sama uhke nagu ma mäletasin. Kui enne ma pelgasin neid viljakoormaid, siis nüüd on peljaku nemad mind! Ükski kott ei jää tõstmata. Ja isegi kehval päeval saan paari tõstega enda suunurgad samuti üles tõstetud. Vot selline purakas.

Muus osas tiksun enda asjadega edasi ja siiani pankrotti ei ole. Selline “sometimes win always lose” olukord. Eks ta ebamugav ole, aga lõpuks harjub ju köigega ära. Siiani annan endast kõik, et ka homme, ülehomme, kuu, poole aasta, aastate pärast saaks poeletilt kaasa haarata Saaremaa Mahemunad. Neid köikse öigemaid mune.

Läbi raskuste tähtede poole?

Pea kaks kuud pole midagi pikemalt siia kirjutanud. Mõtteis olen alustanud korduvalt, kuid ei jõua omadega lõpuks sinnani, et ära trükiks. Kes tunneb, et tal läheb elus keeruliselt ja kehvasti, siis saab seekordsest postitusest ilmselt lohutust. Mul näiteks ei lähe üldse hästi.

Jätan selle pika hala ja nutulaulu ära, mida nagunii keegi lugeda ei viitsi, ja ütlen, et mul on tootmisega kehvasti. On rasked probleemid, mis aitavad ettevõtte viia suure kiirusega pankroti poole. Niisiis, nüüd on see südamelt ära räägitud ja järgmised kuud kuni pool aastat näitavad ära, mis elul veel mulle varuks on. Kas paneb otsustava löögi või tõmbab tagasi ja avab mõne ukse uue võimalusega.

Viimased kaks kuud on vaimselt ja füüsiliselt olnud ikka päris kurnavad. Olen avastanud endas uued sügavused, mida ma ei osanud kartagi. Kaine mõistus ütleb ühelt poolt, et suva, kõigest äri ju, kuid mingi jõud tõmbab väga suure hooga emotsionaalse kriisini. Ma loodan, et nüüd vaimselt olen ma põhjas ära käinud ja sealt tugevamana välja tulnud. Kuna ma loomult pole allaandja tüüp, siis ka praegu annan ma endast rohkem, kui oleks mõistlik ja proovin selle asja ära päästa. Lohutan ma ennast sellega, et see on lihtsalt alustava ettevõtja raskus ning see etapp tuleb läbida, et jõuda tippu. Omast arust ajan ju ikkagi õiget asja. Kes siit mõnda soovitust juhuslikult otsib, siis alusta ettevõtet nullist kellegiga koos. Vähemalt on võimalus jagada muresid ja kohustusi. Kasvõi saad võtta nädal aega puhkust, et ennast koguda. See on ehk mu suurimaid vigasid.

Kuidas või mis nüüd edasi? Nagu ikka keerulistel aegadel, siis olen ma hakanud erinevate inimestega rääkima, et jõuda lahendusteni. Nagu siis, kui Saaremaa isoleeriti muust maailmast ja ühtegi minu jaoks vajalikku spetsialisti siia ei lastud. Mulle hullult meeldib Eesti ja eestlased. Siin saab kirjutada tuntud ettevõtete omanikele, et kas oleks võimalik tunnike vestelda? Ja tavaliselt ongi. Jagatakse sulle head tarkust, mida saab enda jaoks kenasti kohandada. Super lihtsalt. Aga ilmselt ma liigun ka ikkagi sinna poole, et võtan endale kedagi partneriks, kes on targem ja võimekam, kui mina. Turundust ja müüki ma oskan, aga munade tootmisest ja kanade pidamisest ei tea ma siiani midagi. Kui olukord leiab lahenduse, küll ma siis juba pajatan täpsemalt, mis see minu elu koos probleemidega endast täpsemalt kujutab.

Vahepealse märkusena tooks välja, et Euroopa Liit võttis vastu otsuse puurikanade pidamine lõpetada aastast 2027. Mul on siiralt kahju inimestest, kes praegu hea meelega lähevad ostavad selle kategooria mune, sest te peate ilmselt kuue aasta pärast munade tarbimisest loobuma või üle minema kallimatele munadele. Olgu te siis hoiatatud ja loodetavasti ei teki sellega massiliselt eraisiku pankrotte.

Mina aga elan praegu päev korraga ja olen tänulik, et mul on üldse selline võimalus sellist asja teha. Lisaks on hullult äge, et nii paljudele ühe peast veidra saarlase tegemised korda lähevad. Pole ma ju midagi muud, kui üks isehakanud farmer. Eestis on väga palju tublisid põllumehi ja farmereid, tänu kellele see hea toit meie lauale jõuab. See valdkond ei ole super kasumlik, aga selles on midagi, mis päikese loojudes naeratuse suule toob. On see siis raske töö või teadmine, et inimene on jälle näljast päästetud. Ja lisaks olen ma tänulik selle naeratuse eest, mis sul mind nähes näos on. See reedab kohe ära, et sa oled ikkagi ETV pealt seda hittsaadet vaadanud ja oskad hinnata seda rasket tööd!

Nii kuum on tunne

Kenad rannailmad on saabunud. Tundub justkui ideaalne – jaanipäev ja lõunamaa kliima. Haarad külmast jahutava gaasilise ning lükkad varda otsa pehme suussulava koos sõprade naeru ja hea meeleoluga. Smilersi lugude idüll. Suudaks vaid ise seda nautida. Tahan ja proovin täie hooga, aga murekoorem õlgadel ei lase. Ilmastik teeb rekordeid, mida minu õhuke rahakott ei pruugi välja kannatada.

Kaubanduslikult liigub kõik ülespoole. Hea seegi. Raha hakkab vaikselt sisse tulema ja mune välja minema. Sellised tehingud sobivad mulle väga hästi. Vastupidi ei tahaks. Isegi majoneesi kogused kasvavad. Eks sellega ole juba nii, et kes korra on proovinud, see enam muud ei taha. Tõsijutt. Peale munade ja majo proovimist alles saad aru, mis on hea. Ja see pole minu müügi jutt vaid klientide enda öeldud. See muidugi tähendab, et võiks justkui järgmise kevadeni muretu olla. Munade kogus on üle kahe korra suurem kui siiani ja munemine on just alanud. Lükkad äriplaani sobivad numbrid sisse, aina tsing-tsing pangakontol käib. Jõuan enda võlad ära tasuda ja isegi uute kanade reservi kasvatada. No selline poole aasta jooksul. Äriplaan tundub ainult paberil ilus. Nagu ikka on excel üks ja päris elu teine. Selle poole aasta jooksul jõuab minu kogemuse järgi juhtuda asju, mida varem pole siin ilmas nähtud. Niiöelda maailmaimed, aga negatiivsed. Iseenesest on uute kanade reserv kontol tähtis, sest kui midagi juhtub ja terve laut “läheb” tühjaks (“läheb” on siis pehmelt öeldud, juhuks kui lapsed ka loevad. Tegelikult tähendab see surma), on mul tagavara olemas, et alustada äri nullist. Selleks on mul vaja aga päris mitu kuud stabiilset müüki ja toodangut. Jällegi, tegemist ei ole aastatega vaid kuudega. Tundub ju tehtav. Aga pane võrrandisse “Tanel ja kanad” ning siis hakkab “nalja” saama. Ehk reaalsus on plaanist sama kaugel, kui Saaremaa ekvaatorist. Nüüd on kaks esimest muutujat käes. Kõigepealt see ulmeline ilm. Palju õnne mulle jälle, sest talvine -20 Saaremaal oli juba üpris haruldane, kuid +35 on juba kosmos. Või ei olegi ekvaatorist see koht siin nii kaugel. Kui külmaga saab veel kuidagi võidelda, siis lauda temperatuuri sellise kuumaga madalal hoida on lihtsalt ebareaalne. See aga tähendab kanadele kuumastressi, mille esimene tulemus on munevuse drastiline vähenemine ning lõppakord surm. Oleks me ainult varem Greta Thunbergi kuulanud. Ilmselgelt on need ekstreemsed ilmaolud minu süü, sest enne kanapidamist ei ole selliseid asju väga ammu nähtud. Ma hakkasin farmeriks ja kohe on kohal koroona, külm, tappev palavus ja eriti äge linnugripp. Ei julgegi küsida, et mis järgmiseks. Jumal ainult naerab ja paneb lauale uue trumbi. Isegi ei proovi enda kahjurõõmu varjata.

Teine muutuja on siis kanade tervis. See on üpris kompleksne teema ja tihtipeale probleemide lahendamiseks häid lahendusi ei ole. Enamjaolt ainult ennetamine. Viimasel ajal on hukkunute arv hakanud suurenema. Kui munemise alguses on mõned “lahkujad” pigem etteaimatav nähtus, siis kindlasti ei tohiks see suureneda. Minu olukord on juba “sul on vist midagi valesti”. Saadame mõned kanad laborisse uuringutele ja vaatame, mis sealt tuleb. Irooniline on see, et eelmisel aastal olid kanad raadakad ja nokkisid üksteist ning mul ei olnud bioohutusega mingit pistmist. Nägite ise ju saatest. Mõni vaataja sai kohe eriti kurjaks. See aasta on samas kõik justkui läbimõeldum. Kanad ei noki üksteist ja bioohutuse tase on juba täitsa ok. Siiski on tekkinud olukord, mis tundub olevat isegi hullem, kui eelnevalt. Ja ma loll veel arvasin, et ma ju hullemini ikka midagi teha ei saa. Täitsa nõutuks võtab kogu see teema. Teadmiste puudumine annab tunda. Ehk üllatusi jätkub ka teisel aastal piisavalt. Neid suudaks vastu võtta juhul, kui ei oleks ainult enda õhukese rahakoti peal toimetamas. Aga see vist on klassika nagunii, et rahapuudus on alati kõigil. Samas, kui rakendub kõige mustem stsenaarium ja laut “läheb” tühjaks, siis minu pidu on selleks korraks läbi. Vähemalt saan öelda, et olen andnud endast kõik võimaliku, et ellu jääda. Eks sellepärast ei saa neid väheseid vabu päevi nautida vabalt. Palgatööl kukub viiest pastakas ja puhkus alaku. Arusaadavalt on minu probleemid tegelikult väikesed ning teiste suured rahalised mured või tervise probleemid ületavad need. Aga pingutama peab võiduka lõpuni. Proovin rakendada ka uhket sõna ehk riskijuhtimist. Koostan enda jaoks plaan B või varuplaani, kui kõik muud teed on läbi käidud. Mis see täpselt on, ei oska öelda. Ilmselt pean liikuma väliskapitali poole. Seda siis koos munatootmise spetsiifiliste teadmistega. Mahemuna turg on täna suurusjärk üks miljon eurot Eestis. Kogu muna turg üle 40 miljoni. Iseenesest koguturg pole suur, kuid pole ka olematu. Mahemuna kasvu potensiaal on üpriski muljetavaldav ning mõnele välismaa tipptootjale võiks ju Eesti turg sümpatiseerida. Ja eriti lihtne võiks ju olla siseneda turule läbi olemasoleva ettevõtte. Enamus ilmselt ütlevad ei, aga küll ma selle õige ka üles leian. Vähemalt idee ise tundub ambitsioonikas. Mees nagu orkester- talitab linde, teeb sööta, hangeldab munadega, juhib tootmist ja müüki ning arendab strateegiliselt ettevõtet. Kõlab uhkelt, mis?!

Kuulge, juba pea aasta on mul käimas otsingud erilisema munapakendi järele, mis ei ole tunduvalt kallim, kui praegune. Kohati tekib lootus, et nüüd on idekas variant tekkinud, kuid siis jälle kustub, sest teostus või hind on ebamaised. Ma tean, et sa tead või oled ise pakendi tootmisega või disainimsega kokku puutunud ja tead mulle soovitada inimest, kes suudab toota mulle alla 20 sendise tükihinnaga erilisema munapakendi. Mu enda otsingud on karile jooksnud ja kontaktide nimekiri on otsa saanud. Pea on tühi. Ega kui ikka nii kitsa silmaringiga oled, siis pole midagi paremat loota ka.

Viimane kurb uudis on veel see, et sel aastal läks ka seksikaima mehe tiitel minust mööda. Mõtlesin, et John Deere kombega farmer on iga linnapreili unistus. Miks mitte ka meeste. Aga see aasta vist ikka ei olnud. Imelik. Aga ega ma alla ei anna ja panen enda panused järgmise aasta peale.

Koosolek ja eesmärgid

Kuna nüüd lubatakse igal pool liikuda ja koos olla, siis otsustasime preilidega ka ühe miitingu teha. Nagu ikka korralikus hästi toimivas ettevõttes kohane. Paneme kõik uhked eesmärgid paika. Jaotame rollid, et kes mida teeb ja kõik muu sellise kollektiiviga kokkukäiv teema. Kuna koosolekul kaagutamine läks parajaks laadaks ära, siis otsustasin nende esindajaga privaatsemalt asju arutada. Väsitava ja pika, aga samas rõõmsa arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et nüüd hakkab munade tootmine ja mulle jääb majoneesi letile jõudmine. Ja no minu poolne poputamine, sakutamine ja muu meelelahutus puhkehetkedel oli nagunii kollektiivlepingus sees. Kompromisse tegid mõlemad pooled, kuid minu kallal nokiti kõige rohkem. 

Igatahes, nemad hoidsid enda lubadusest kinni ning nüüd nad siis päevast päeva töö juures munevad. Mida päev edasi, seda rohkem ühineb liikumisega preilisid ja mul hakkab jälle rikkuse tunne sisse tulema. Vähemalt tunneli lõpus tundub midagi helkivat. See võib samas vastutulev rong ka olla. Niisiis võtsime ka enda teise ansambliga, koosseisus Juss Lindmäe ja Timo Pärnaga, samuti vastu otsused, et alates laupäevast on majonees lettidel. Aga ei tasu teil kõik nüüd kohe poodi tormata, sest poes olevad kogused on väikesed. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Tasub ikka tarkuste järgi käia. Tark ju ei torma. Neid tarkusi võiks siia järjest laduda sama palju nagu Vändrast tulevaid saelaudu. Ei teagi, kas sealt veel tuleb neid üldse. Ja samas ei tea, kas keegi majoneesi üldse ostab ka. Nonfitness toode ikkagi. Fitlap ei soovita. Ilma säilitusaineteta, aga kes teab. Maitsta pole ju veel saanud ja põrsast kotis ka selline kehva osta. Aga noh, nii palju pole vaja sul sabistada. Laupäeval kell 11 algab Kuressaare turul Turupäev, kus meie kallis UAZik on parkinud ennast kõige ette, et kastist head ja paremat pakkuda. Võibolla pargib üldse turu väravad kinni. Eks see kohapeal näha ole. Sealt saab kõike, mis laudast käsi haarata jõuab. Esiteks saab sealt mune. Neid kõige kuulsamaid mahemune. Teie piinad saavad lõpetatud. Enamus on väikeses suuruses, aga andestamine on inimloomuse üks parimaid omadusi.  Siis on võimalik majoneesiga määrdunud puupulk endale suhu pista. Annab kohe aimu, mis teema on. Muidugi jälle üli piiratud kogus, aga saab majot ka kaasa osta. Kuna ma olen selline kõva müügimees, siis haaran kaasa ka 50 liitristes kottides oleva mahe kanasõnniku ja vanad puidust kalakastid. See kanas*tt on nii rammus, et paneb isegi kivi kasvama. Külarahvas teab rääkida, et s*taleotis aitavat ka kiilaneva pea vastu. Mõnel olla muidugi juuste asemel suled kasvanud. Ei teagi enam, mida uskuda. 

Ühesõnaga kõik, mis mul näppu jääb, läheb müügiks. Naine ja laps jäävad seekord müümata, sest neid läheb mul veel vaja. 

Pea siis meeles:

  • Laupäeval alates kell 11.00 Kuressaare turul Turupäev, kus kohal kõvemad Saaremaa tootjad. 
  • Laupäevast alates Saaremaa Majonees müügil COOP Saaremaa poodides (Rae,Tooma, Kaubaait, Liiva ja Orissaare), Auriga Ehtsa poes ja Tallinnas Haabersti Rimis Talu Toidab letis (sinna läheb esialgu ainult 12 purki ehk ilmselt saab ka kohe otsa, aga käige müüjatele peale, et nad rohkem telliks).

Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Ongi nii. Kas tundsid, kuidas Saaremaa natuke viltu vajus. Viimane kord, kui Väikese väina tammilt üle sõitsid, siis oli ju Saaremaa poolses otsas teel väike jõnks. Nagu tammi tee oleks alla poole vajunud või saar tõusnud. Sõrve sääres ilmselt mingi mereäärne hoov hakkas üle ujutama. Kõik see tähendab muidugi seda, et koju on saabunud üle 3000 uue noore preili. Ma muidugi ei taha öelda, et nad hullult ülekaalulised oleksid ja sellepärast saar viltu vajub. Vaid just seda, et neid on ikka piisavalt palju. Matemaatiliselt siis n+1. Mõnus pruun meri. 

Mida lähemale kanade saabumise päev jõudis, seda skeptilisemaks ja murelikumaks ma muutusin.  Ei olnud ootusärevust ega entusiasmi. Vaid ikka see sama tunne, millest ma eelmine kord kirjutasin – kartus. Kas ma seekord olen andnud endast nii palju rohkem, et kogu see jama ei korduks. Ei tahaks ju teist korda sama reha otsa astuda. Aga kui vaatad maha ja ei saanud aru, kust kohast see esimene reha tuli. Kuidas teada saada, kust see reha siis uuesti tuleb? Miks on nii, et ei suuda enam rõõmu tunda saabumisest? Inimese mõistus on ikka huvitav. Keegi otseselt ei käsi ju mul kana pidamisega tegeleda, aga nüüd teistmoodi enam elada ei tahakski. Enda arust oma aja peremees, aga tegelikult dikteerivad seda hulk kaagutajaid. Jällegi, mõistus ütleb, et olen boss, aga tegelikult suvaline pööbel. Parem on ikka endast hästi arvata ja ignoreerida kõike muud. Aga kas rahulolu ja rõõmu ei tulegi enam? Ma ise arvan, et paremini saan ma ennast tundma hakata ilmselt umbes kuu aja pärast, kui peaks näha olema esimesed muutused. Juhul, kui neid ei ole, siis võib endale viieka pihku küll visata. Ma tean, et kui ma nüüd etteruttavalt hõiskan, siis karistus on kärme tulema. Aga minu arust täitsid kõik osapooled enda rolli tükk maad paremini ja oht kannibalismile on madal.  Ma vähemalt tõsiselt loodan. Ega muud ei olegi hetkel teha, kui oodata ja jälgida olukorda. Kui ma nüüd selle välja ütlemisega just endale “varba peale ei astunud”. 

Aga mis tunde üle 3000 kana siis tekitavad? Ma kujutan ette, et liinitööna suures farmis seda tehes on see suvaline töönädal. Mul samas on nüüd kanu üle kahe korra rohkem. Eks laut saigi sellise koguse jaoks valmis seatud ja kõik süsteemid peaksid ja võiksid toimida täpselt sama moodi nagu siiani. Ja tundub, et asi toimibki. Vot see on juba päris äge. Kohe selline mõnus tunne on sees, kui sisseseade toimib nii kuidas vaja. Ja kui veel kogu asja toimimisest ise aru saad ja vajaduselt putitada oskad, siis mis nii viga. Võib täitsa rahul olla. Üldse on tegelikult superlux tunne. Eelmine aasta sai saavutatud midagi väga erilist enda jaoks ja selle aasta ootused on aina paremad. Preilidele tundub, et ka meeldib. Vaikselt kohanevad ja avastavad õrsi. Eks see Saaremaa värske õhk võtab alguses kõigil pea veidike lendlema. Tead ju enda käest. Aga muidu toimetavad kenasti ringi – jooksevad, lendavad, siblivad ja kaagutavad. Ma nägin, et üks lendas isegi üle 10 meetri korraga. Õue lastes võivad vist sellised kohe päikeseloojangu poole punuma panna. Muidugi selle välja laskmisega on ka keerulised lood. Praegu on välja laskmise keeld kodulindudel 1. juunini. Samas ma olen enda asukohaga rändekoridoris ja pean tõsiselt mõtlema, kas kohe linnud välja lasta. Linnugripp peab looduses vastu kuni 35 päeva. Ehk kui gripis lind lendab 30. mai meie kohalt läbi ja laseb korraliku puraka mulle hoovi peale, siis ka jaanipäeva paiku saab sealt suraka kätte. Tekib selline moraalne dilemma, kus ühelt poolt on lindude heaolu ja teiselt poolt ellujäämine. Ma ise julgeks lasta neid kindlamini välja peale jaanipäeva. See on juhul, kui keeld on juuni algusega läbi. Või mis te arvate?  

Nüüd edasi tuleb jällegi lootma jääda, et kiiresti munele hakkaksid. Sel aastal oli ettekasvatus veidike teistmoodi ja see mõjutab ka munevust. Just paremuse poolest teistmoodi. Aga küll nad munema hakkavad lõpuks, mis neil muud üle jääb. Alguses hästi väikesed, siis palju kahe rebuga ja lõpuks juba täitsa korralikke. Samas on juhtumas midagi väga katastroofilist – mul hakkavad eelmise satsi munad kodust otsa saama. Mis nüüd saab? Läheb ikka pingeliseks. Kas tõesti võib juhtuda, et ma ei saa pannile panna enda kanade toodetud mune? Kuhu küll maailm on jõudnud? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!

Pingutus toob vilja

Minuga siiski ei ole midagi hullu vahepeal juhtunud. Näpud ja kirjasulg on vahepeal korralikult rooste läinud. Klaviatuur kinni kiilinud ja sõnad kaduma läinud. Kuigi ei saa kurta, et olen niisama passinud. Viimased kuu aega olen ma suutnud iga päev hommikust õhtuni kokku teha kahe kuu norm töötunnid. Lisatasu keegi selle eest kahjuks ei maksa. Ja neid ületunde puhkepäevadena ka välja ei saa võtta. Aga kui ma ise ei teeks neid, siis kes teine seda teeks. 

Nii kangesti meenutab see kõik aasta tagust aega. Ja ega laias laastus midagi väga erinevat ei olegi. Üle mõelda ei jõua, sest iga päev on vaja lihtsalt nii palju asju ära teha. Samas hea füüsiline töö. Tunned, kuidas päeva lõpus ei suuda isegi aju enam funktsioneerida. Ja kodus ei pea ka passima. Kõik kohad olid ju nagunii kinni. Ma imestan, et Saaremaad jälle lukku ei pandud. Nii harjumuse pärast. Iga kevad võiks see kuu aega lukus olla. Küll nõudlus alles kasvaks. Ikka tahad seda, mida ei saa. Mul muidugi raha ka jälle täiesti otsas. Nagu paha hais – ebameeldiv ja jälitab sind igale poole. Teed aasta aega hullupööra mingit äri moodi asja, koos saate ja muu mudruga ning ikka samas seisus. Või kas ikka olen. Tunne on küll veidike selline, aga see tunne on petlik. Praeguseks on mul juba olemas töötav laut, koos sinna tehtud suurte investeeringutega. Mul on toimiv müük, koos laienemise võimalusega. Läbimõeldud süsteem. Ja hunnikutes ebaõnnestumistest tulnud kogemusi. Seega olen ma ju hoopis targem ja osavam, kui eelmisel aastal samal ajal. Võiks justkui öelda, et täielik võitja. Aga see on just mulle endale suureks demotivaatoriks. Mida targemaks sa mingis valdkonnas saad, siis seda rohkem sa hakkad seal probleeme nägema. See painav hirm uute kanade tuleku osas. Mis juhtub siis, kui kogu asi kordub. Äkki tuleb veel mingi jama juurde? Kas ma ikka jõuan olla piisavalt põhjalik, et enamus lindude tervisega seotud riske maandada? On ju nõme. Nagu oleks mingit hirmsat õudukat vaadanud ja filmist saadud tunne ei taha lahtuda. Eelmisel aastal enda teadmatusega ootasin kanu positiivse ärevusega. Naiivse mõttemaailmaga arvasin, et suudan kõike. Nüüd hakkab mu enda mõistus mulle vastu töötama. Mis sa teed noh! Aga kuskilt ajusopist tuleb see kangekaelse saare kadaka litakas vastu mõistust ja raputab pildi jälle paika. Kui eelmine kord läks nii kehvasti ja sa jäid ellu, siis ju saab see aasta ka hakkama. Kas märk skisofreeniast? 

Nii see võitlus endaga käib läbi kuu aja, kus lauda puhastamine ja valmis seadmine uute kanade jaoks käib. Vähemalt nii palju nüüd on, et kõik vajalik on ettevalmistatud ja õigeks ajaks valmis jõutud. Täitsa ilus sai teine. Nagu uus! Või uueväärne. Puhas, valge, steriilne. Silm lausa puhkab. Ei tahakski ära rokastada. Paneks kile peale nagu vanemad inimesed teevad enda diivanite ja telekapultidega. Püsib aastakümneid uueväärne. Kui asjad saavad õigeks ajaks valmis, siis see paneb alati kahtlema, et mida ma siis unustasin. Ei saa ju olla nii, et kõik asjad on õigeks ajaks valmis. Vaatad kella ja mõni vaba hetk jääb ülegi. Kahtlane. Kohe ikka väga kahtlane. 

See muidugi on veidike ebameeldiv üllatus, et mahevili on Eestimaa pealt peaaegu otsa saanud. Nagu ikka, kui mul on raha kõige vähem, siis kulutusi kõige rohkem. Või no millal mul on raha palju olnud. Naljamees. Ühesõnaga jälle tavaline olukord. Põllumajanduses on loogika selline, et sügisel ja kevadel külvatakse seemned põllule, mille koristamine hakkab augustis ja äärmisel juhul lõpeb isegi oktoobris. Siis müüakse märg vili otse põllult, kuivatatakse enda kuivatis ning müüakse kokkuostjatele või jäetakse endale salve/lattu, et oodata paremat hinda. Üldjuhul on kevadeks kõik laod tühjad, sest uued väetised ja seemned vajavad ruumi. Kuna minu rahakott ei ole olnud täidetud umbselt eurodega, vaid pigem tolmuga, siis ostan ma sööta kuu-kahe kaupa. Nüüd ma siis avastasin, et ma ei ole kellegagi pikemaajalisemat diili teinud ja võib juhtuda, et uute kanade jaoks ei ole mul sööta varuda. Ups. Tekib paanika ja hakkan üle Eesti vilja otsima. Otsin siit, otsin sealt, otsin iga nurga pealt. Jumal tänatud, et on olemas Facebook ja vastavasisulised grupid. Aamen, Zuckerberg! Õnneks ikkagi leiab veel ladudes sobivat vilja. Aga ma pean nüüd selline 4-5 kuu söödavaru ette ostma, sest järgmine saak tuleb ju alates augustist. Mäletad, just ütlesin seda. Ja sööda vajadus kuus on üle kahe korra suurem kui eelnevalt. Sest mul tuleb ju üle 3000 kana. Millegipärast mind ikkagi kohati ka hoitakse kellegi poolt, sest need samad tublid tootjad on valmis mulle vastu tulema maksetähtajaga. See on ikka suur õnnistus ja suur aitäh teile! See on see, mida ma olen alati põllumeeste puhul näinud – vastutulelikkus ja sõbralikkus. Kuigi suurt raha selles valdkonnas ei teeni, siis inimesed teevad enda tööd suure kire ja armastusega. 

Ühesõnaga ma suutsin suurest jamast jälle kuidagi pääseda ja minu poolest võivad uued preilid enda Saaremaa koju sisse kolida. Ei tea, mitu korda neid eksimusi andeks antakse. Ma annan endast kõik, et igat eksimust ainult korra läbi teha. Aga kuskil on ilmselt see piir. Loodame, et see niipea kätte ei jõua. Praeguseks olen omadega miinuse,s aga no kui nad kõik munema hakkavad, siis hoidke piip ja prillid. Saadan mune kohe üle Eesti nii, et tolmab. Siis saan kõik võlad tasutud ja aasta lõpus jääb mulle endale ka ehk midagi. Kohe nii võimas olen tulevikus!  Aga nagu öeldakse: “Lootus on lollide lohutus!”. 

Aitäh, preilid!

Tähelepanu! Pilt on lavastatud. Pildi tegemise ajaks on spetsiaalselt välja otsitud ilus kana.

Kõigepealt suur aitäh teile preilid, et kogu selle aasta jooksul pidasite mind vastu ning pakkusite enda munadega rõõmu väga paljudele peredele. Ilmselt ei osanud te oodatagi, kuhu te satute ja mis teist edasi saab. Ma olen väga tänulik kogu selle kogemuse eest ja tänu teile tean nüüd kanadest tükkmaad rohkem. Ma siiralt palun ka vabandust kõikide kannatuste ja möödapanekute eest, mis ma teile olen tekitanud. Teie paljaks nokitud kehad olid puhtalt minu süü tõttu ja annan endast parima, et uutel kanadel seda ei juhtuks. Kuigi ma ei pruukinud olla kõige parem peremees, siis andsin endast kõik, et kuidagimoodigi olla teie vääriline. Loodetavasti on teil uutes kodudes tore 🙂

Tänase päevaga loen lõppenuks esimese kanapidamise aasta. Ja mitte ainult kanapidamise, vaid ka üpris arvestava mahemuna tootmise aasta. Sai neid mune ikka paras kogus toodetud. Üks hetk loen numbrid ka kokku, aga aasta lõpu seisuga oli üle 260 000 muna kogukaaluga umbes 15,4 tonni. Ikkagi Saaremaa suurim kanala ju. Nii üllatav, kui see ka ei ole, siis see on olnud ikka ülimalt raske. Praegugi veel valus meenutada. Eks kunagi, kui ma sellest üle saan ja nende deemonitega rahu sõlmin ja näiteks aasta või kahe pärast raamatu kirjutan, siis saan enda südamelt kõik ära rääkida. Peab ütlema, et see munatootmine ei ole üldse kerge. Lihtne on seda poest osta ja sellest ise midagi väärtuslikumat teha, aga milline töö ja vaev sinna jõudmiseks kulub. Ja elusloomadega ei ole üldse lihtne. Ma ise olen nüüd oma mõtetes kinni jäänud ja ei suuda leida viisi, kuidas muna või sellise põllumajandusettevõtte väärtust miljonikordistada nagu täna teevad erinevad startupid või tehnoloogia ettevõtted. Seda enam on huvitav see, et kui kontoritöö kaoks, siis sisuliselt inimeste eludega, kui sellistega, ei juhtuks midagi eluohtlikku. Kuid kui see sama põllumajandus kaoks, siis ilma söögita on ikka väga keeruline ellu jääda. Ehk eluks tähtis asi on suhteliselt madala väärtusega. Aga kuidas saada see väärtuslikuks? Kuidas saaks selle ettevõttega edukate TOP-i? Kuna sa nagunii juba seda siin loed, siis oskad sa kindlasti öelda, et mis on suure lisandväärtuse tekitaja? Skaleerida seda toodet ei saa, sest transpordi kulu on märkimisväärne. Elu mugavamaks see ei saa teha, sest muna on ju ikka muna. Maitseb hästi, aga sellest ju vist ei piisa. Kuidas tuua tehnoloogia sellisesse sektorisse või tootmisesse? Aastaid tagasi aitasin edasi viia e-põlluraamatut, mis sisult oli lihtsalt visuaalselt ilus excel, aga jällegi väärtus oli suur, sest tegi andmete majandamise lihtsaks ja arusaadavaks. Lõppude lõpuks võib ju kanade tootlikuse tehnoloogiaga sinna 100% lähedale sättida, aga see ei ole ikkagi väärtuse andja ju. Kogus jääb enamvähem ühte suurusjärku nagunii. Toitu ju tootma peab ikka ja seda ühegi tehnoloogiaga asendada ei saa. Mulle tundub, et loomakasvatus sektoris on väga keeruline suurt lisandväärtust anda. Taimekasvatuses tundub see märksa lihtsam. Võta kasvõi kaerapiim. Oatly ettevõtte väärtuseks hinnatakse juba üle 2 miljardi euro. Eks ta pakub alternatiivi tavalisele piimale. Mõtlen ise mingi innovatiivse toidutoote välja? Siis ma olen ju ikkagi lihtsalt näiteks majoneesi tootja mitte enam põllumajandustootja. Aga kas see siis tähendab, et tegelikult ma ikkagi tegelen väljasureva valdkonnaga? Kui kõik läheb tulevikus taimseks, siis äkki peaksin mõtlema hoopis muna asendaja peale? Noh nagu üllatusmuna. Aa..ei, see on ju ka piimast tehtud. No vot, sellised mõttekäigud on peas, aga minu kogemused ja aju on edasisteks avastusteks liialt piiratud. Nii, et äkki Sa palun aitad mind õigele rajale!?

Tegelikult on mul väga hea meel, et kõik kanad läksid uude koju. Alguses ma mõtlesin küll, et kes tahab saada nii suur hulk kanu. See on ikka liiga palju. Aga näed, oleks võinud rohkemgi olla. Kahjuks mu excel ja muud tabelid vedasid mind jälle alt ja tegelikult oli mul vähem kanu. Seega pidin mitmele broneeringu teinud inimesele ka ära ütlema. Enamus said aru ja neil oli ka väga kahju. Samas öeldi ka, et selline petmine mulle head ei too. Teada värk ju, et petu peal väljas. See kana broneerimine ilma rahata on üks tulusamaid ärisid tänapäeval. Kuulutad raha eest kohalikus ajalehes ja raadios, et sul on kanasid müüa. Siis broneerid inimestele kogused ära ja lõpuks lased nad üle. Pange tähele telefoni petturid, see siin on next level pettus. Unustage enda kümned tuhanded eurod, see äri on miljardi äri. Aga jah vabandust. Oli minu viga enda teadmata üle broneerida. Järgmine kord olen targem ja annan võimaluse olla järjekorras ilma mingite muude lubadusteta. Eks kanade kokku korjamine oli ka omaette ooper. Vaimselt suutsin ma eelnevalt nii stressi minna, et magamata öö ei olnud midagi uut. Ulme, kuidas inimene saab enne sündmuse toimumist ennast ise nii välja viia. Samas, kui esimest korda midagi tegema hakkad, siis eks see ole loomulik osa. Tegelikkuses oli palju füüsilist koormust ja 6 päevaga sai asja ühele poole. Ehk ei olnudki väga hull.

Nüüd järgnevad nädalad te väga palju uut teksti siit lugeda ei saa. Neid mune ka poest ei saa. Läheb kõvemaks lauda koristuseks. Ja siis puhastuseks. Ja siis lupjamiseks. Ja desotamiseks. Mai alguses tulevad uued kanad ja juba kaks korda rohkem. Samal ajal saad kerida FB eelmise aasta märtsini välja ja lugeda tänase päevani kõik postitused läbi. Siis tead, mis jälle ees ootamas on. Tegelikult on ka siin lehel varasemad postitused olemas. Pilte proovin ikka peale laduda. Nii siia, kui ka Instagrami @saaremaamahemuna.

Traktor on elu

Aeg tiksub armutult edasi. Üks aasta seda keerulist ja emotsionaalset kanapidamist hakkab läbi saama ja ootamas on ees paras ports tööd. Telefongi tuletab meelde, et aasta tagasi oli lauda lammutus täies hoos. Vahelduva eduga on käinud laudast läbi mitmeid inimesi, aga kogu asja opereerimine ja juhtimine on olnud ikka minu peal. See üksinda kõikide asjade tegemine ja kõikide asjade eest vastutamine on ühtepidi hea, sest saad kõiki asju ise otsustada. Kuid teistpidi on ka lõpuks päris väsitav.

Esimene entusiasm hakkab vaikselt mööduma. Muidugi praegune suhteliselt päikesevaba periood annab enda panuse. Viimase aasta jooksul olen õppinud ennast hästi tundma ja kõrvalt vaatama. Kuidas see saab võimalik olla, et inimene ise ei tunne ennast? Tundub juba esoteerika valdkonna jutt. Aga vot nii veider kui see ka ei ole, siis õpid sa enda kohta pidevalt midagi uut. Eriti just läbi sellise mitme erilise projekti, mis on mul viimasel aastal olnud. Eks vanusega mõttemaailm muutub ja arusaam maailmast on teine, kui 10 aastat tagasi. Ja samas ennast kõrvalt vaadates näed ära enda erinevad faasid või etapid, mille kohta oled varem lugenud või tähele pannud teiste inimeste peal. Võib öelda, et mul on vist kätte jõudnud alustava ettevõtja teine faas. Esimene on siis see, kus kõik raskused on ületatavad ja suur tuhin viib läbi igalt poolt. Leek sees põleb eredalt ja paak on kogu aeg silmini kütet täis. Teine faas on see, kus leek on tasasem ja kütuse tase kõigub. Korra paak täis, siis äkki tühi.

Eks see töö koju ja vabasse aega kaasavõtmine ise on suhteliselt energiamahukas. Väga raske on tööpäeva lõpu saabudes pastakas lauale lasta ja kodus mõelda näiteks puudekuuri ehitusele. Mul ju ei olegi konkreetset tööpäeva. Kõik käib vastavalt vajadusele. Ja ikkagi vastutad elusolendite eest, kes elavad iga päev ja kellaaeg. Ikka ju mõtled, et mis järgmiseks. Kuhu suunas on vaja areneda ja mis selleks kõik vaja ära teha on. Ja samas, kui nii palju on juba juhtunud, siis kohati hakkab isegi paranoia, et mis veel saab juhtuda. Lähed hommikul lauta ja mis seal siis ees ootab. Aga eks tulebki vahetevahel jälle samm tagasi astuda ja vaadata enda üldist olukorda. Tulevikupotensiaal on mul vähemalt 10 korda suurem, kui mul täna võimekus.

Samas siiski hetkel väikesed tagasilöögid ründavad teravalt. Või siis mõjuvad teravalt. Praegu on väga hästi aru saada, miks inimesed vajavad tööl käimisest puhkust vähemalt 2 järjestikust nädalat. Et saaks teha restardi ja lükata enda mõtted täielikult muule kanalile. Aasta aega järjest ainult töölainel olla ei ole kõige ideaalsem variant. Samas maailma päästmiseks ennast veidike ohverdada ei tohiks väga suur probleem olla. Ah et maailma päästmiseks, sa küsid. Enda keskkonna- ja loomasõbraliku tootmisega ma loodetavasti võtan teiste mitte nii looma- ja keskkonnasõbralike tootjate käest turgu ikkagi ära. Seega veidike panustan sinna maailma päästmisse. Aga selle aja mahavõtmisega on muidugi hetkel kaks probleemi: esiteks ei anna mulle keegi puhkust, sest kogu seda masinavärki hoian ma ise jooksmas ja teiseks ei saa ju praegu kuhugi minna. Samas juba see on hea, et ma suudan endale seda olukorda teadvustada ja selle lahendamiseks võimalusi otsima. Kõige lihtsam on vast palgata enda asemele kedagi, kes teeks kõik asjad ära. Samas, mis ma siis ise teeks. Ja kas mul jätkub üldse nii palju kasumit, et kellegile palka maksta. Kuigi excel tabel näitab, et lihtsamatel töödel enda asendamiseks jätkub, siis ma ei julge seda enam usaldada. Päriselu on ikka hoopis midagi muud.

Teised numbrid jälle näitavad, et töö ei ole siis ka täiskoormusega. Poole kohaga inimese leidmine on kindlasti väljakutsuvam. Muidugi tahaks pakkuda täistööaega, aga selleks peab äri laiendama või kasvatama. Teine laut oleks sellega just nagu soolas. Teist lauta on nagunii vaja, sest praegugi tekib olukord, kus umbes pooleteiseks kuuks ei ole mune pakkuda ja seega ei ole ka sissetulekut. Kaubanduse mõttes suhteliselt kehva variant. Töötad endal klientuuri kenasti sisse, kes regulaarselt sinu toodet ostab ja siis ütled, et nii, ma teen pausi ja poolteist kuud sulle sinu regulaarset kaupa ei paku. Kahju küll, aga kas mul on nüüd meeles sinu kaupa osta, siis kui riiulitel tagasi oled? Eks see paistab.

Need on küsimused, mis ootavad lahendamist. Lahenduse peab leidma, sest kaua sellise enese koormamisega see pull ei kesta. Sellised küsimused on kindlasti igal alustaval ettevõtjal. Surve kasvada on iga külje pealt olemas, aga ressursid on olematud. Kanapidamises on laienemine muidugi omaette teema. Näiteks tulevate kanadega läheb vaja 2 korda rohkem sööta ja on 2 korda rohkem mune sorteerida. Transportima 2 korda rohkem kaste, 2 korda rohkematesse kohtadesse. Tarkust on samuti kordades rohkem, kui oli aasta aega tagasi ja loodetavasti suudan kanade tervise seekord paremas korras hoida. Aga ilmselt suurendades kanade arvu 2 korda, suurenevad ka kaasnevate probleemide hulk 2 korda. Seekord ju võiks veidikenegi lihtsam olla, sest suur töö on juba ära tehtud. Õnneks lähevad ilmad ilusamaks ja seega energiat rohkem.

Ja muuseas, kanad on populaarsed. Minu praegused on juba kõik broneeritud ja ootavad koju minemist. Jälle huvitav töö, mida pole kunagi teinud ja tõotab tulla mõnus väljakutse. Seega ärge minu käest rohkem kanu küsige. Loodetavasti aasta pärast jälle.

Aga üks unistus sai ka pooleldi täidetud. Üks hea inimene, kes elab mu tegemistele kaasa, laenas mulle mõningateks kuudeks väiketraktorit. No mis sa oskad öelda – traktor on täpselt nii lahe, kui ma arvasin, et see on. Istud selga ja kasvõi kärutad niisama hoovis ringi. Vahepeal lased laaduri alla, koorid maapinda ja siis jälle edasi. Kui palju füüsilist tööd ma olen teinud, mis kõik oleks traktoriga ära saanud teha. Kui ma selle väikse puraka pean üks hetk tagasi andma, siis ootamas on omakorda ka üks vene ime. Praegu kanade vahetus tõmbab rahakotti musta augu, aga kui uued munad jälle peale tulevad, siis saab selle üles putitada. Kui kellelgi on kasutatud frontaallaadurit pakkuda MTZ 80le, siis võtan hea meelega vastu. Muidugi paari kuu pärast, kui saan ka tasuda selle eest. Tegelt läheks kaaluga elektriliselt liigutatavat roklat ka vaja või kahveltõstukit, aga eks need ootavad ka enda järge. Ja kui juba küsimiseks läks, siis mahe söödanisu kulult ka mitmete tonnide kaupa. Selle eest suudan kohe maksta.