Elagu kanad ja elagu inimesed!
Esimest korda elus puhastasin nii suures ulatuses lauta. Alla kuu aja oli aega ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jõudsin ma õigeks ajaks valmis. Uued kanad on kohal! Aamen! Suudaks vaid seda kuidagi tähistada.
Kõik läks nii nagu minema pidi. Laut sai korda ja kanad jõudsid kõik kenasti elusalt minu juurde. See tähendab, et kolmas aasta/hooaeg hakkab pihta. Nüüd on tekkinud hetk ka korraks maha istuda, tõmmata hinge ja vaadata kogu sellele ajale tagasi. Midagi muud targemat pole ju teha, sest mune veel ei tule.
Võibolla seda tehakse tänapäeval liiga vähe. Võibolla see lihtsalt ei paista välja. Aga ma nüüd proovin selle ära teha ja veel nii, et paistaks natuke välja ka. Viimased kaks ja pool aastat olen ma tegelenud millegi väga huvitavaga. Millegi sellisega, millega väga paljud ei tegele. Kuid samas üldises plaanis võiksid. Need viimased aastad ma ei ole kahetsenud ühtegi hetke ja mõelnud, et miks ma seda tegin. Mul oli justkui kõik, kuid samas ei olnud mitte midagi. Mul ei ole palju, aga ma tunnen ennast väärtuslikuna. Ma olen kohtunud paljude ägedate inimestega, kellest osadet on saanud ka mu sõbrad. Ma tunnen, et olen õnnelik ja elul on veel nii palju pakkuda – tuleb lihtsalt ise osata kõik vastu võtta.
Selleks, et liiga veidraks ei läheks see jutt, ma proovin veidike selgitada. Mõned aastad tagasi oli mul Tallinnas Kalamajas renoveeritud puumajas kõikide mugavustega rõduga katusekorter. Selline, mille väärtus tänaste hindade juures oleks võrdne ilmselt kunagise Eesti riigi aasta eelarvega. Muidugi ma nüüd paisutasin üle. Töötasin piirkonna juhina rahvusvahelises ettevõttes. Motiveeriv palk, tööauto, arvutid ja telefonid. Nüüd ei paisutanud. Ei olnudki elult rohkem muud oodata. Nii kahjuks mu sisetunne ei arvanud. Ta ütles, et see kõik on tulevikus väärtusetu ja sul on aeg minna tagasi Saaremaale juurte juurde. Näita, et sa suudad püsti panna kaasaaegse mahekanala väga õhukese rahakotiga ja räägi kõigile seda lugu. Räägi nii, et inimesed tõesti hooliksid sellest ja tunneksid, et sa oled meile reaalset väärtust loonud. Siis sa tunned ennast hästi ja saad aru, mis õnnelikkus tegelikult on.
Neid ridu siin kirjutades soovin ma jõuda lõpuks ka poindini. Ja selleks on see, et ma olen siiralt tänulik teile, et te mulle selle võimaluse andsite! Juba algusest peale oleks võinud väga mitmed inimesed mulle öelda, et meid ei huvita see, mida sa tegema hakkad. See ei ole tähtis. Meil on suuremaidki asju, millega tegeleda. Ja üldsegi, kes sa selline oled? Aga vot nad ei öelnud. Millegipärast nad ütlesid, et lase käia. Näita, mida sa suudad. Ma olen täiesti suvaline inimene ja te olete otsustanud mulle selle võimaluse anda. Tagantjärele oskan ma aina enam hinnata seda, mida te olete minu heaks teinud. Usaldanud mulle teie raha, aega, kogemust ja kõike muud. Kuigi pidevalt sammun ma ühe reha otsast teise. Nätaki ja nätaki. Varrega vastu nägu ja paar sammu tagasi. Ma olen kõike teinud enda parima äranägemise järgi, mis tihti ei ole üldsegi mingi miinimum tasegi. Aga sellegipoolest te jätkuvalt usaldate mind. Kui vahetevahel küsitakse inimeste käest, et kas sa oled õnnelik? Siis mina vastan sellele jah. Mul ei ole rahalist rikkust. Mul on rikkus inimeste näol.
Suur-suur aitäh teile kõigile! Kolmas hooaeg kanadega on stardipaugu saanud. Mis iganes see toob. Ainult edasi!
PS! Muidugi ka suur aitäh teile, SEB Eesti krediidikomisjon. Ilma teieta ei oleks ma täna siin neid tänusõnu kirjutamas.
#aitähkoostööpartneritele#aitähdigikanaomanikele#aitähmunadeostjatele#aitähkaasaelajatele#aitähkesmindigapäevaitavad
Saaremaa Mahemunad 