Saaremaa Mahemunad

Müüa mahekanala

Müüa tegutsev mahekanala Salmel.Toimib enam-vähem. Huvilistel kirjutada, helistada või joonistada.

Tagantjärgi mõtlen, et mul oleks olnud ilmselt mõistlikum selle investeeritud 200 000 euro eest osta loterii pileteid. Hoopis põnevam ja lõbusam. Kindlasti oleks teeninud rohkem, kui praegu. Kanala pidamisega olen suutnud ikka pidevalt aina suurtematesse ämbritesse astuda. Enda erakordse oskusega olen suutnud kõik kriisid ja jamad üles leida. Samas vaata, mis kogemus. Kriisi üle elanud juht on ju hinnatum, kui ainult heal ajal toimetades. Onju? Nii ma ennast lohutan. Tegelikult tuleks minusugustele ettevõtlus juba eos keelata.

Kõigepealt siis toetustest. Üldiselt lihtne – põllumajandustootjale lisasissetuleku allikas, et hoida poes toidu hinnad mõistlikul tasemel. Kõlab hästi. Aga ma olen ikka täiesti kollanokk selles valdkonnas. Näiteks pretendeerin ma mahetoetusele. Sellega propageeritakse mahedalt tootmist, et inimkond ikkagi parema ja tervislikuma tuleviku poole liiguks. Väga äge ja muidugi viskasin taotluse sisse. Oma peas kujutlesin ennast rahas suplemas ja planeerimas erinevaid ägedaid uuendusi tootmises. Kuigi vastus oli positiivne, siis pai asemel anti labakäega vastu vahtimist, nii et silme eest must. Ma olin eksinud. Ja see on andestamatu. Toetuse üheks tingimuseks on läbida igal aastal 1. novembriks vähemalt 12 tundi mahekoolitusi. Mina enda väikese ajuga olin selleks ajaks jõudnud koguda närused 11 tundi. Kujutad ette – 11 tundi terve aasta peale. Uskumatult saamatu inimene. Kolmandal novembril sai teenitud lisatunnid ja sellega ületasin ka nõutud künnise. See on ju 3 päeva hiljem. Alates kell 10 poest enam napsu ka ei saa. Pole vahet mitu minutit hilinesid. Kui on kuupäev ja number paika pandud, siis nii on. Hea, et mind vangi ei pandud. Algaja oskamatuse tõttu ei osanud koroonast räsitud aastas mina leida õigel hetkel neid vajalikke tunde ja karistuseks 1% toetuste vähendamist. Üks tund ja 3 päeva jäi puudu. Õige ka! Kõik on arusaadav – kohe ära karistada, sest nämmutades naglad ei õpi.

Ma proovin üldiselt hakkaja inimene olla. Seetõttu nõustusin suvel ka praktikandi endale võtma. Andsin edasi kõik enda teadmised ja mõned mõtlesin kohapeal isegi välja. Ja otseloomulikult toetatakse põllumajanduses ka sellist tegevust. Võtad koolist noore õppima enda juurde ja sind premeeritakse. Teoorias. Ikkagi on see jälle mõeldud tublidele ja tarkadele. Mulle mõni on ikka öelnud, et olen tubli ja nutikas. Selle uskumusega hakkasin jälle peas raha lugema ja juba kujutasin ette, kuidas pangast helistatakse, sest konto on raha täis. Minu naiivsus sai tugeva tagasilöögi. Kuidagi korduv muster, või mis?! Juhendaja ehk siis ma ise, pean olema vähemalt 3 viimast aastat töötanud põllumajanduse tootmise või töötlemise ettevõttes. Minu ettevõtte on registreeritud 2019 aasta 1. aprill (kas see on mingi nali? vist küll). Toetus läks sisse 17. jaanuar 2022. Aastad klapivad, aga kuud ei klapi. Mina jälle ei osanud arvutada, sest 2,5 kuud jäi puudu. See tähendab kaks kuud ja 14 päeva. Täielik kriminaal. Ainult petaks riiki. Euroopa maksumaksjad on väga pettunud. Sellise eksimuse eest ootasin ma juba võlla tõmbamist, aga seekord piirduti toetuse mittemaksmisega.

Aga miks ma üldse seda raha taga ajan? Kõik peaks ju minema hästi. Ilmselgelt mu sisetunne ei petnud mind ka seekord. Ikka pidevalt tuletatakse meelde, et ma olen täielik amatöör ja sellise asjaga tegelema ei peaks. Esimesest päevast peale suudan ma endale mingeid globaalseid ja lokaalseid jamasid kaela tõmmata. Koroonat mäletate? Terve Saaremaa pandi kinni. Tänu minule. Nüüd elektrikriisid ja kõik muu. Häbi öelda, aga alates minu tegutsemise algusest on kõik need asjad juhtunud. Võiks arvata, et praeguseks on juba inimene õppinud ja lõpetab selle pulli tegemise ära. Mingi asi mu peas ei funktsioneeri hästi, sest ikka proovin ma edasi. Mille kohta ma seekord siis halan? Kõikide sisendite meeletust hinnarallist pole mõtet rääkidagi. See on kõigil unepealt selge. Aga mul on midagi veel suuremat. Täpselt enne jõule kukkus toodang paari päevaga 30% ja peale aastavahetust kukkus see omakord 50%. Ja mul ei olnud õrna aimu ka miks. Kui ikka kanadega pole varem tegelenud, siis pastakast teadmisi välja ei ime. Samas kanad laudas liiguvad normaalselt ringi, ära ei sure. Aga mune tuleb napilt 1000. Üle 3000 kana kohta on see hukutavalt vähe. Just ettevõtte hukule määratud kogus. Sööta tarbivad ikka kõik. Ehk kulud on olemas, aga tulu lihtsalt puudub. Iga päev istun laudas ja proovin aru saada, et milles probleem on. Palju sellest istumisest kasu on, aga vähemalt on endal tunne, et teen midagi. Samal ajal on peas juba plaan B ehk kanade lahkumine minu juurest üsna pea. Mis iganes ka edasi ei juhtu, siis sellisena see ettevõte ei uju.

Läbi telefonikõnede ja pingsalt kanade jälgimise selgub, et seekord olengi enda saamatu mõistusega ise hauda kaevama hakanud. Veeliinis olev vesi on roiskunud. Veeliini peab regulaarselt puhastama ja seda oskaks öelda ükskõik, kes kanalas varem on töötanud. Motiveeritud pealehakkamisest kahjuks üksi ei piisa. Peab olema ka arusaam, kuidas asjad toimivad. Esimesel võimalusel tegin mitmekordse puhastuse, kuid tundub, et kas mingi probleem on veel alles või ongi tehtud pöördumatut kahju. Olen saanud munevuse 43% peale ja tundub, et sinna on see nüüd pidama jäänud. Kasumlikkuse piir on kahjuks veel mõnekümne protsendi kaugusel. Mitte kasum vaid ära elamise piir.

Ja nii ma siin jälle olen. Paari kuu pärast on raha otsas. Pidevalt korduv nähtus. Olen suutnud nööri enda kaela ümber päris pingule tõmmata. Uued kanad kasvavad, aga kas mul jätkub käibevahendeid, et laut uuteks kanadeks valmis seada? Finantsasutustele ma atraktiivne ei ole, sest kõik mu vara on kenasti panditud. Ilmselt selline 10 000 eurot jääb puudu. Minu jaoks kentsakas olukord, kus bränd on juba üpris okei, nõudlus on kordades suurem, kui tippajal pakkumine, aga toodangut ei ole. Ma olengi iseenda kõige suurem nuhtlus.

Selline mu kanala elu siis ongi. Ühest ämbrist teise astudes koperdan ma kuidagi mööda kivisid. Ise sinisilmselt uskudes, et üks kord läheb ikka paremaks. Kas lõpetan ära ja saan teha rahu sellega või hakkabki reaalselt hästi minema. Ideid on palju ja tahtmist on samuti. Isegi investoreid oleks, aga kõik tahavad saada numbreid. Numbreid ei suuda pakkuda, sest peaksin välismaal õppimas käima ennem. Aga laudast lahkuda ei saa, sest asendajat pole ja praegu pole ka raha. Ehk selleks, et raha teenida on veel veidike raha juurde vaja, aga kuskilt ei ole seda võtta. Mõnusalt ebameeldiv olukord. Kasutades erialaseid termineid – nokk kinni, saba lahti. Saite väikse kana nalja ka siia lõppu. Mismoodi ettevõtjad üldse tegutsevad. Täiesti ebareaalne minu arust. Eriti põllumajanduses.

Päikesekiir

Minu kollane päikesekiir on ikka täiega ära tasunud ennast. Üpris vana ta on, aga see eest väga tubli. Ma mäletan väga hästi, kuidas pidi viljakoormate maha tõstmist organiseerima. Oled telefonimängus, kus proovid aru saada, mida keegi ütleb. Kunagi täpselt ei tea, millal auto jõuab. Tänu sellele traktori mehel üli keeruline enda tihedasse graafikusse maha tõstmist planeerida. Stress laes 100%. Selline paras p*rse olukord, kus pead ühele joonele saama kaks sinust endast mitte sõltuvat asjaolu. Aina palud ja kummardad kõiki jumalaid, et kõik tähed joonduksid. Olgu finantsinimestele kohe öeldud, et rahaliselt excel tabelis tõstuki soetamine traktori tunnirendi vastu ilmselt 10 aastaga ka ei saa. Rahandusminister oleks kohe “ei” öelnud. Ilmselt sotsiaalminister ka, sest vähem inimesi sotsialiseerub kohe. Aga vot selle eest nüüd tõstan asju, millal tahan. Kohe selline võll ja ülbik. Või noh planeerima peab ikka. Näiteks tuli üks koorem vilja mul siin selle talve esimese külma ajal. Väljas pea miinus 20. Silmanägeminegi läks juba aeglaseks. Ja minu tõstuk on vana diiselmootoriga. Kujutad sa nüüd ette seda pilti. Internet on täis neid videoid. See tundus päris hea pähkel hammustamiseks. Aga no mis sa teed, kui mõnikord lihtsalt veab ka. Eriti mul. Ma tean, ma tean, raske uskuda, aga nii see oli – keegi oli sellele kunagi minevikus peale pannud mootori eelsoojendi juhtmega. Ainult juhe oli puudu. Läksin ostsin uue ja lükkasin külge. Midagi hakkas sulisema. Viskasin kõrge viie endale kohe. Sest kellegile teisele ei olnud seda visata. Kana oleks võib olla maha löönud sellise hoobiga. Peale poolt tundi käima ikka ei vea. Panin aku peale laadija ja puhuri ka veel sinna otsa sooja puhuma. Nagu tippkirurg operatsiooni saalis – hunnik juhtmeid elustamiseks. Ma teadsin, et tal on eluvaim veel kuskil sees ja ei andnud alla. Pingelised minutid tiksusid ja mõned korrad veel proovimist. Ja lõpuks käis vrnnn ning ellu ta ärkas. Kohe sai ka pisike rõõmupisar heidetud ning koorem oligi maas. Ilusad hetked, ma ütlen teile. Mõni vaatab lapse esimesi samme sama heldimusega või abielludes pruuti. Aga ega sealt edasi ei ole see kõik nii lihtne jälle. Tuleb välja, et minu tõstuki käpad on ainult 90 cm pikad ja nendega on päris keeruline lihtsalt viljakotte maha tõsta. Ei ulata hästi. Lühikesed inimesed teavad seda tunnet kindlasti. Proovi, mis sa proovid, aga mõni asi läheb ikka aia taha. Ma suutsin ka ühe koti hoovi maha puruks ajada. Eks kogu aeg palusin kotid aluste peale panna, sest nii toimis asi kõige paremini. Need viljakotid. Aga see, et sa teistele ütled, ei tähenda, et keegi selle meelde viitsiks jätta. Arusaadav, targematki teha, kui mingi isehakanud väikese kanakasvataja aluste mula kuulata. Niisiis kohaliku metallimehega panime enda helged pead kokku. Või noh, ma kirjeldasin enda ebamugavat olukorda ja ta pakkus lahenduse. Pika ja tulise arutelu lõpuks sai valmis tala, mille küljes konks. Lihtne ja töökindel. Ei osanud kohe seda lõpuni hinnata, aga tundus ok asi. Sai ju nii arutatud. Nüüd on jälle külm ja siin üks õhtu -15 kraadiga sai see proovile pandud. No püha piip ja prillid! Ma tundsin ennast kui laadimisjumal. Nool ja konks käisid ainult üles ja alla ning hetkega oli koorem maas. Rekordaeg. Võibolla isegi maailmarekord. Ametlikku mõõtjat ei osanud kutsuda. Näpud ja varbad olid külmast moondunud, kuid ma oleks võinud järjest terve öö neid rekkaid tühjaks laadida. Mõnikord minu ja teiste geniaalsus üllatab mind ennastki. Seega, saatke mulle mida tahate, kõik võtan vastu. Peaasi, et see bigbagis on.

Esimest korda üle pika aja oli selline suur võidu tunne. Rind kummis ees. Kohe äge noh. Mõtle, teistest täiesti sõltumatu. Ma ütlen ise endale, millal ma asju maha või peale tõstan. Peaasi, et see koorem hoovi jõuab, ülejäänuga saab boss juba hakkama. Isegi tugevate miinustega. Võimas mees. Ja põhimõtteliselt tegin enda viimase suurema niiöelda tulekahju kustutamise investeeringu ka. Mitte küll sõna otses mõttes. Ei tasu kohe paanikasse minna. Aga sain enda lauda eesruumi, kuhu tulevad veetorud, õhksoojuspumba. Omast arust planeerisin ette ja hakkasin juba varakult uurima, et kes mulle, mis hinnaga ja mida pakuks. Üsna kiiresti jooksis kogu asi uppi, sest hind ei olnud kõige määravam, sest paigaldamise ajad oli aasta lõppu või uude aastasse. Tundub vist ka hea äri, mida ajada. Korra mõtlesin, et kas võtan selle riski ja aksepteerin aasta lõpu paigalduse. Siiani ju pea iga detsember nagu jaanipäev – 10+ kraadi pole mingi küsimus. Aga seekord jälle ei jätnud jonni ja lõpuks leidsin Gemelo Õhksoojuspumbad, kes kiirelt ja soodsalt leidis mulle sobiva variandi. See siis tähendab seda, et tuligi teistest tükk maad kiiremini paigaldama ning veel hea hinnaga ka. Päris ulme ju. Ja saad sa aru. Täpselt mõned päevad peale paigaldust läks über külmaks. No kuidas saab ikka nii palju vedada. Jälle mitte külmunud õnnepisar poetatud. Jah, muidugi on see makstud reklaam. Täitsa ise maksin ikka pumba ja paigalduse eest.

Aga tegelt mul on seekord jutul point ka. Olenevalt siin mõnest teisest kirjutisest. Olen justkui jõudnud sellesse punkti, kus nii öelda kanala baastase on saavutatud. Ei ole enam algaja. Ehk pankroti pesast on peale võlgade ka midagi saada. Kõigest pea kaks aastat läks aega. Ja üle 200 000 euro. Ilmselt oleks mõistlik olnud odava hinnaga elektrit selle raha eest kokku osta ja detsembri alguses 100 kordselt maha müüa. Aga näed, ma otsustasin ikkagi kanala teha. Nüüd justkui suudan ise asjadega hakkama saada. Ning peab ütlema, et see on ikka paganama hea tunne. Kohe ikka päris hea. Võiks kasvõi jälle mõne pisara poetada. Ja põhimõtteliselt on uute kanade raha ka kohe olemas. Muidugi võib uus pauk tulla iga nurga pealt ja ilmselt see ka tuleb. Küll ma selle kogu karja surma ka ikka üks hetk kätte saan. Näiteks linnugripi või salmonelloosi. Neid ämbreid ma olen kolistanud juba päris palju, mis see mõni veel ära ole. Aga, kui ma selliste variantidega juba praegu oskan arvestada ja teen hea plaani sellest taastumiseks, siis võiks see tulevikus emotsionaalselt ju veidi kergem olla. Ah küll saab hakkama. Ühesõnaga, mulle tundub aina enam, et Saaremaa Mahemuna näete tegutsemas veel mõnigi aeg. Nüüd siis saite lugeda, kuidas üks inimene ise endale häda kaela kutsub. Öeldes enda needsamad viimased laused enne ettevõtte krahhi.

Marek keeras käru

Juba novembri lõpp. Päevad aina lühemad ja sombusemad. Kuid meeleolu justkui veidike paranenud. Selle enda ettevõtmisega olen ma nüüd õppinud emotsioonide kohta väga palju. Kuidas üks hetk tunduv maailma lõpp saab teine hetk pööratud võiduks. Iseendale suudan tekitada väga palju raskust, kuid teistpidi suudan ma selle enesekindluseks pöörata. Nõrkused on tegelikut tugevused. Keeruline jutt, aga lühidalt proovin selle lahti seletada. See tähendab, et mitte lühidalt vaid päris pikk tekst on ees ootamas. Veidike vingumist, kuid lõpp on tore. Võibolla julgen öelda isegi, et inspireeriv?! Nii, et istu pigem maha ja arvesta järgnevad paar tundi nüüd selle postituse lugemiseks.

Kõik sai jälle alguse maikuust, kui teine ja pea poole suurema kanapartii lauta maabus. Sisimas justkui tundsin, et topelt kogus kanu tähendab topelt kogus probleeme. Ma tõsiselt lootsin, et see nii ei juhtu. Samas, millegipärast on mul see sisetunne päris heale tasemele juba arenenud. Saabudes oli olukord parem, kui esimesel aastal. Kõik olid enda tehtud vigu vältinud ja tundus, et peaaegu ideaalne seis. Ühel transpordi päeval lükkas temperatuuri ülesse ja selle nahka läksid mõned kanad. Aga üldiselt läks hästi. Jälle asi, mida järgmine kord paremini sättida. Kolm justkui on see kohtuseadus ikkagi. Mai lõpp/juuni algus hakkasid preilid vaikselt munema. Mõnel paanika suur, et mis nüüd toimub. Ja justkui tundub loomulik, et mõni ei peagi sellisele pingele vastu ja otsustab maise tee jätta. Nüüd hakkas õues ka temperatuur tõusma. Sajandiime juhtus ning Eestist sai justkui lõunamaa väga pikaks perioodiks. Jumal tänatud, et need imed ikkagi minu ettevõtmise algusaastatel juhtuvad, kus ma selliste asjade vastu kõige tundlikum olen. Samal ajal hakkas ka suremus suurenema. Kohati 5-6 tükki päevas. Asi ei tundunud justkui õige. Saatsin paar tükki laborisse uuringutele ja vastuseks tuli Mareki haigus. Kuigi neid Valhallasse lahkunud kanu on olnud juba omajagu, siis loomasõbra hing ei ole siiani suutnud sellega harjuda. Mõned õrnema hingega lugejad kukuvad nüüd tooli pealt maha ja lõpetavad Saaremaa Mahemuna ostmise, sest kes haigust täis mune ikka tahab? Aga ärge veel püssi põõsasse visake, vaid proovige see monoloog lõpuni lugeda. Ma tean, seda on ka mul endal raske teha. Niisiis, sellest hetkest alates hakkas mu kiire ja tugev allakäik. Stressi tase kasvas iga päev uutesse kõrgustesse. Excel näitas, et septembriga saab asjad ühele poole ja võib enda putka lõplikult sulgeda. See on ikka äärmiselt nõme olukord, sest teha ei ole justkui midagi. Täiesti abitu. Ja kriisi olukorras peaks just tegutsema kiirelt.

Mis see nii hull siis on ja mis see Mareki haigus siis täpsemalt on? Kes soovib, saab guugeldada, aga laias laastus nagu kanade gripp/koroona. Nõrgestab kana immuunsüsteemi, mille tagajärjel väheneb munevus ja raskematel juhtudel lõpeb surmaga. Väga levinud haigus üle Euroopa ja Eesti. Tean, tean, Eesti on ju ka Euroopas, aga lihtsalt hea üle täpsustada. Inimest ega muna ennast see haigust kuidagi ei mõjuta, aga näed kanad tõmbab jala pealt maha. Hakkaks suure hurraaga ravima, aga see sisuliselt puudub. Tegelikult on selle vastu olemas ka väga tõhusad vaktsiinid ja see ei tohiks olla probleem. Minu kanad on ka justkui paberite järgi vaktsineeritud, kuid reaalselt mismoodi ja kui palju, seda teab ilmselt Jumal ise. Kontrollida on sellist asja tagantjärgi pea võimatu. Ehk ideaalne olukord minu jaoks – kuskil keegi on teinud midagi nii, mis on viinud mind sellise olukorrani. Üpris jabur olukord minu jaoks. Kust ja kuidas see viirus minuni jõudis – seda teab ta ainult ise. Enda poolt ma puhastasin, lupjasin, desinfitseerisin ja viisin sisse bioohutusnõuded. Kas ma ise olin ikkagi lohakas või tuli see mujalt – kes seda teab. Ehk saabunud hetk oli minu kontrolli alt täiesti väljas. Ja ma tundsin, et see kõik tõmbab mind endaga kaasa. Ääretult ebamugav olukord. Isegi, kui suremuse poolest oleks vedanud aasta välja, siis munevuse langus saavutas juba ülehelikiirust – pea 10% kuus. Lihtsalt infoks, et üldjuhul võiks oodata 90-95% munevust. Et kogu pull ennast tasa teeks, siis on vaja umbes 50-60% munevust. Alla selle on juba tegemist kalli hobiga või koduloomadega. Augusti lõpuks oli mul see näitaja juba põhimõtteliselt 75%. Seda kõike oli endale ja ka teistele piinlik tunnistada. Ma ei saa hakkama. Ma teen kogu aeg vigu ja see ei vii mind edasi. Kas tõesti on õigem ikkagi ära lõpetada? Saatus või kesiganes annab mulle aina selgemaid vihjeid, et ma ei ole õiges kohas. Mina lasin aga ikka edasi nii kaua, kuni tõesti ei ole enam võimalik.

Kogu selle tralli keskel vaatasin ma üks päev peeglisse ja ütlesin – nüüd on nii, et kaotada pole sul enam midagi. Võta, mis võtta annab ja hakka otsima lahendusi. Inimesel, kellel pole enam midagi kaotada, kaob kartus enda ja teiste eest ning võib saavutada asju, mida võib pidada ebareaalseks. Ja seal oli minu jaoks see murdepunkt, kus piinlikkus ja ebakindlus sai pööratud enesekindluseks ja võib öelda, et ka võiduks. Seda näitab muidugi aeg. Praegu vähemalt olen optimistlik. Niisiis hakkasin ma otsima lahendusi, et kuidas leevendada Marekit. Seda haigust noh. Aa..muuhulgas kanad ikkagi nokkisid enda sulgi maha ehk pealekauba liikusid nad paljaste kintsude poole. Seega eelmise aasta probleem oli ikka veel olemas. Fakt oli see, et Eestist lahendust ei leia, sest praktilised teadmised ei ole meil veel liiga head. Sai otsitud kontakte Soomest, kuid otsest head lahendust ei leidnud. Kuid siis helistas mulle Anu Hellenurme Anu Ait Oüst ja ütles, et kuule tulen sulle külla. Eks varemgi inimesed mul külas käinud. Jõudis kohale, tutvus olukorraga, mõtles veidike ning korraldas koosoleku hispaanlasest spetsialistiga. Ei tundunud midagi erilist, aga no proovime ära. Ja vot siis käis justkui purakas. Ma tundsin, kuidas ma räägin inimesega, kes on minust kordades targem. Selle mehe suust tuli järjest ainult puhast kulda. Täiesti nautisin seda hetke, kus ma ise olin justkui viimane loll. Ma teadsin, et kui nii ennast tunnen, siis võib sealt midagi head tulla. Kokkuvõttes sain sealt hulga soovitusi ning mõne hetke pärast pani Anu mulle õiged tooted teele. Ilmselgelt mahedad. Sellise pooleldi kahtleva tundega lisasin söödaratsiooni, aga no kaotada polnud väga midagi. Ja mis te arvate, kas need aitasid? Päris rõõmust lakke on veel vara hüpata (kuigi hullult tahaks), kuid esimesed positiivsed tulemused on paari nädalaga käes. Munevus on tõusnud nüüd üle 80% ja kanade olemine tundub samuti rahulikum. Jällegi järgnevad kuud näitavad, et kuhu see välja jõuab. Minul on lootused igatahes kõrged. Ja ma ju veel eksisteerin enda ettevõttega. Anu on justkui Jumala poolt saadetud ingel! Suur aitäh talle huvitumast ja kaasa mõtlemast!

Mis siis edasi? Mida “huvitavat” mul veel oodata on? Väga ei julge arvata midagi, aga kõige reaalsem tundub järgmisel aastal ikkagi see linnugripp, mis on võtnud epideemia mõõtmed Eestis. Siis on justkui põhjas ikka kenasti ära käidud. Muda sees mõnusalt püherdatud. Aga, et sa niisama ei oleks pidanud seda monoloogi siin taluma, siis minu poolt on õppetunniks see, et sisuliselt on sul halvas olukorras kaks võimalust, millest üks on vale. Sa kas jääd norutama ja annad alla, või sa annad endast kõik, et tulla sealt olukorrast välja. Hetkel ma tunnen, et sisult olen ma kindlasti tugevam, kui kunagi varem. Ees on ootamas veel palju katsumusi, kuid läbi kogetu tundub edaspidine justkui lihtsamini talutavam. See ettevõtjast kanakasvataja elu on raske, aga ma ei ole kordagi kahetsenud enda otsust ja annan endast kõik, et jätkata seda keerulist, kuid imelist teekonda. Kuna sa nüüd jõudsid kenasti lõppu, siis premeeri ennast ühe mõnusa mandariini või piparkoogiga, sest Jõuluaeg pole enam kaugel.

Vaene olla on ok!

Vaene on tegelikult täiesti ok olla. Päriselt ka. Ma täitsa aktsepteerin seda. Vaata, lihtsam on enda jaoks teha mingi ebameeldiv olukord meeldivaks, kui proovida muuta seda, mis ei ole sinust sõltuv. Kahjuks ma ei oska kiirelt rikastuda. Ja kõige hullem on veel endast välja minna selle pärast ning iga päev stressata.

Mida see kõik siis ikkagi tähendab? No vaata ikka on inimestel unistused – suuremad ja väiksemad. Ka mina olen lihtsurelik ja samuti unistan. Materiaalsus on muidugi võtnud üle enamus minu mõistusest. Jah, saan aru, ma olen lame. Unistused peaksid olema immateriaalsed. Nagu maailmarahu, kõik on õnnelikud ja võrdsed jne. Aga vot nii lihtsalt on. Leppige sellega. Raha ju ei tee õnnelikuks. Samas, eralennukis soojale maale lennates nutta on ikkagi mugavam, kui kuskil läbikülmununa hurtsikus viimseid leivaviile huulte vahelt sisse surudes. Ehk kui raha õigesti enda jaoks kasutada, siis saab meele rõõmsaks küll. Nüüd ongi küsimus selles, et kui kiiresti see raha tuleb. Võtame olukorra Kreisiraadiost, kus pangast helistatakse, sest konto on täis. Rekkad rahaga seisavad ukse taga, kuid keegi neid sisse ei lase. Tundub hea probleem, mida omada. Hetkega saad kõik enda unistused ellu viia. Viibuta ainult sõrme ja ongi tehtud. Läheb aasta, võibolla isegi kaks. Kõik, mida hing ihkab, on saavutatud. Nii, mis edasi? Polegi väga midagi edasi. Hakkad elu põletama, lähed stressi või muutud täiesti alternatiiviks. Ei tundu justkui ideaalne stsenaarium. Võtame selle teise otsa – vaene. Või noh konstantses rahapuuduses olemine. Väga palju on peas ideid, mille jaoks seda raha kulutaks. Nimekiri on pikem, kui jõuluvana habe detsembris. Küll aina teeks ja ostaks. Korraga kahjuks ei saa ja nii teed jupi kaupa. Arendad ennast, et teenida rohkem raha, mille eest siis kriipsutad loetelust enda unistusi tehtuks. Kogu aeg on üks valu ja äng, sest tihtipeale ei tule see raha üldse lihtsalt. Aina kannatad. Ja nii, kui oled vajaliku summa kokku saanud, juhtub midagi ettenägematut. Alati! Või juhtub see ainult mul? Lihtsalt mõtled ja nutad ja unistad ja proovid aina paremini. Aga vot, kui lõpuks see raha olemas on ja üks unistus saab täidetud, siis rõõm on piiritu. Pea kaob pilvedesse!

Kogu elu olen ma tundnud, et täiel võimsusel elamisest on puudu raha. Aga kogu elu olen ma püüelnud parema tuleviku poole. Ja sammhaaval ma neid enda unistusi ka täidan. Mul on nüüd enda ettevõte, millest olen unistanud kaua aega. Arvasin muidugi kohe, et raha lendab uksest ja aknast sisse, kuid juhtus vastupidi. Tänu sellele on tekkinud väga pikk nimekiri uutest unistustest. Hullult tahaks, et oleks raha uue lauda ehituse jaoks. Küll siis paneks süsteemi nii hästi häälde nagu Antsu viiul. Unustaks selle praeguse rondi. Aga mis siis edasi? Siis hakkab ju igav, sest kõik töötab hästi ja mured saaks kohe lahendatud. Ehk tegelikult on see praegune olukord ka täitsa okei, sest väikeste sammudega saan ma liikuda paremuse poole. Iga samm võtab kaua aega, aga samas on tore ja nauditav võit. Näiteks see sama tõstuk või õhksoojuspump pakenduskeskusesse on väikesed asjad suured süsteemis. Samas see rõõm, mida need iga päev pakuvad, on üpris nauditavad. See on ju ikkagi areng ja kui palju jama ma pidin enne nende asjade saamist taluma. Nüüd on tegemata asjade nimekirjas jälle mõni asi maha tõmmatud. Eks mind ja minu tegemisi on täna lihtne maha teha, sest absoluutselt ei ole minu lauda ja kanade olukord ideaalne. Aga tuleme selle teema juurde tagasi 5 aasta pärast. Muidugi on oht, et olukord ei ole paranenud. Kuid ise ma annan iga päev endast kõik, et homme oleks parem, kui eile.

Seega vaene on laias laastus ikkagi kehva olla, aga see on paratamatu. Kuldlusikas suus sünnib ikkagi päris vähe inimesi. Tegelikult tuleb olukorda nautida nii palju, kui võimalik ja samal ajal panustada enda arengule. Sihtkoht ei pruugi tihtipeale üldse nii lõbus olla, kui oli teekond.

Minu sihtkoht on lõpuks finantsvabadusse jõudmine ja loodetavasti suudan ma teha seda läbi mahemunade müügi. Seega võite kõik nüüd Saaremaa Mahemune poest osta. Kättesaadavus ei tohiks enam probleemiks olla, sest oktoobri lõpu seisuga peaks saama neid üle terve Eesti. Ka maapiirkonnas, sest e-Selveri sortiment laieneb peatselt! Muidu ei ole pikkadest tekstidest kasu.

Kollane päikseke

Pidevate raskuste ja jamade kõrval on tähtis ka vahetevahel rõõmu tunda. Muidu läheb liiga süngeks ära. Muutud morniks ja kirud valitsust. Lõpuks ei meeldi sa niimoodi enam kellegile. Ja mitte keegi ei meeldi sulle. Mitte nüüd otseselt selle pärast, vaid hoopis enamjaolt vajaduse pärast, ostsin ma endale lõpuks esimese sisepõlemismootoriga tööstusliku masina. Kõlab uhkelt, mis?

Nagu te ise teate, siis paljud meie head mälestused tulevad lapsepõlvest. Rohelisem rohi ja päikselisem suvi. Idüll, mis kummitab mälestusena argipäeviti. Ka mul on sellised mälestused. Tõsijutt. Näiteks on sügavalt süübinud mällu hetk, kus varajases teismeeas sain ühes külmhoones sõita kahveltõstukiga. Kohe täitsa rooli taga istuda ja liigutada kange. Nagu vana tõstukiboss ise. Suur tühi plastik konteiner käis ühest ruumist teise. Kui juba selline võimalus anti, siis tuleb olla produktiivne. Nägu oli kohe mitmeks päevaks naerul. Miline erakordne masin. Tõsta kasvõi sõiduauto kahe pisikese kahvliga üle enda pea. Keera kohapeal ringi nagu kilpkonn. Vaata ükskõik mis suunas, midagi ei takista su vaatevälja. Ja no lihtsalt igast küljest ülimalt äge masin. Kahjuks elu mind peale seda rohkem tõstukitega väga kokku ei viinud. Igatsus oli suur, aga kontori inimesel kahjuks enda tagumiku tõstmiseks laua tagant päris tõstukit vaja ei läinud.

Ikka veel olen ma selles kana ja farmeri värgis veel täielik kollanokk. Ja ikka veel nullist alustanud. Seega võin uhketest süsteemidest ja suurtest ladudest vilja hoiustamiseks ja käitlemiseks ainult unistada. Vaatad teiste asju ja vesistad. Mul aga toimub kõik kott haaval ja käsitsi. Kahjuks ei ole viljakotid väikesed kilekotid. Isegi mitte prügikoti suurused. Ei ole ka 30 kg kotid. Vaid keskeltläbi ühe tonnised kotid. Ehk bigbagid. Laudas sees olles liigutan ma neid kaalu roklaga. Eks selle enda mass on juba tavalisest tükk maad raskem. Trenni tegema ei pea, sest jõudu ja vandumist saab mõnes päevas rohkem kui vaja. Isegi väike, selline sentimeetri suurune kivi rokla ratta ees pidurdab üle tonnise massi väga kiirelt seisma. Siiani minu jaoks müstika. See tähendab mulle jälle suure massi nullist liikuma saamist. Aga kuna ma pole papist poiss, siis toores jõud paneb asjad liikuma. Või loll mõistus. Lauda laoruumide sile põrandapind on suhteliselt väike ja kuna uute kanadega suurenes sööda kogus märkimisväärselt, siis enamus kotte ladustan muudes ruumides. Sinna pääseb loomulikult läbi õue. Ja uskuge mind, sealt juba roklaga neid bigbage ei vea. Isegi mitte minusuguse toore jõuga. Teine asi on see, et kui mulle tuuakse rekkaga sobiv kogus vilja kottides kohale, siis tuleb need ju maha ka tõsta. Jällegi, minu enda uskumatult tugev jõud kahjuks sellega hakkama ei saa. Õnneks on Salmel vähemalt kaks tublit traktorimeest, kes on mind hädast välja aidanud. Aga sobivat aega leida transpordi ja traktorimehe vahel on paras peavalu. No kohe ikka täiesti ebameeldiv tegevus, sest ise oled seal vahepeal ja enda saamatu tegevusega tüütad jälle teisi. Aga need ajad on nüüd läbi! Põhimõtteliselt olen ma nüüd lõpuboss, sest lõpuks sain kogutud piisavalt palju raha, et osta Eesti kõige odavam tõstuk. Kõlab päris uhkelt, onju. Omast arust nagu autodest ühte ja teist tean. Aga tõstukitest ei tea mitte midagi. Isegi mitte seda, kuidas neid käivitada või kuidas neid juhtida. Mäletan ma jah, kuidas ma tiinekana seda masinat juhtisin. Küsisin müüja käest, et kas on lootust, et see peab selline paar aastat ikka vastu, kui nädalas mõned tunnid kasutada. Tema ausõna peale sai diil ära tehtud ilma oma silmaga nägemata. Julge mees. Aga julge hundi rind ongi rasvane. Peale ostmist tekkis kohe transpordi küsimus. See asi kaalub fenomenaalsed 5 tonni. Asukohaks Pärnu. Ilmselt ise sõites tuleks ma siiamaani, sest max kiirus üle 20 km/h väga ei lähe. Transpordifirmad on enda nime tasemel ja niimoodi sai see poolhaakega Saaremaale organiseeritud. Kes ei tea, mis poolhaage on, siis guugeldage. Ma ei teadnud ka, kui mulle seda öeldi. Nüüd siis pidin leidma sobiva estakaadi, sest muud moodi see sealt maha ei tule. Salmel ja sobiv estakaat? Nagu neid on siin miljoneid. Oleks siis põliselanik ja teaks kõiki uksi ja aknaid. No mis siis ikka, kui telefon kätte ja helistama. Halvimal juhul oleks saanud Nasvalt sellega lauta sõita. Umbes 15 km. Peale mitmeid kõnesid leidsin ühe viimati nõukogude ajal kasutuses olnud sobiva kõrgusega koha. Selline rohtu kasvanud ja rästikutest kubisev koht tundus kõikidest variantidest parim. Ah ju saab hakkama. Koos transpordimehega nuputasime kohapeal masina tööle ja kahepeale saime ka liikuma. Koht toimis ja nii ma enda esimese kahveltõstukiga ehk sokuga tutvust tegin. Sõitsin enda tibukollase masinaga läbi Salme nagu viimane rahaboss. Nägu naerul ja ma olin täiesti kindel, et iga naisolevus nõrkeb mind sellises masinas nähes. Miks mitte ka meesterahvad. Pole sellist sealkandis varem nähtud ehk. Näe, nüüd munaboss käib tehnikaga laiamas. Aga pole hullu – kõik nõrkenud tõstan kohe enda uue tõstukiga jalule tagasi. Minu pettumuseks ei näinud ükski inimene mind sellega sõitmas. Milline raisatud sõit. Samas minu eufoorilises olekus keha ja mõistus ei suutnudki sellest välja teha. Ja lõpuks oli ta kodus! Pea 20 aastat on möödunud viimasest kohtumisest. Ja sa oled täpselt sama uhke nagu ma mäletasin. Kui enne ma pelgasin neid viljakoormaid, siis nüüd on peljaku nemad mind! Ükski kott ei jää tõstmata. Ja isegi kehval päeval saan paari tõstega enda suunurgad samuti üles tõstetud. Vot selline purakas.

Muus osas tiksun enda asjadega edasi ja siiani pankrotti ei ole. Selline “sometimes win always lose” olukord. Eks ta ebamugav ole, aga lõpuks harjub ju köigega ära. Siiani annan endast kõik, et ka homme, ülehomme, kuu, poole aasta, aastate pärast saaks poeletilt kaasa haarata Saaremaa Mahemunad. Neid köikse öigemaid mune.

Läbi raskuste tähtede poole?

Pea kaks kuud pole midagi pikemalt siia kirjutanud. Mõtteis olen alustanud korduvalt, kuid ei jõua omadega lõpuks sinnani, et ära trükiks. Kes tunneb, et tal läheb elus keeruliselt ja kehvasti, siis saab seekordsest postitusest ilmselt lohutust. Mul näiteks ei lähe üldse hästi.

Jätan selle pika hala ja nutulaulu ära, mida nagunii keegi lugeda ei viitsi, ja ütlen, et mul on tootmisega kehvasti. On rasked probleemid, mis aitavad ettevõtte viia suure kiirusega pankroti poole. Niisiis, nüüd on see südamelt ära räägitud ja järgmised kuud kuni pool aastat näitavad ära, mis elul veel mulle varuks on. Kas paneb otsustava löögi või tõmbab tagasi ja avab mõne ukse uue võimalusega.

Viimased kaks kuud on vaimselt ja füüsiliselt olnud ikka päris kurnavad. Olen avastanud endas uued sügavused, mida ma ei osanud kartagi. Kaine mõistus ütleb ühelt poolt, et suva, kõigest äri ju, kuid mingi jõud tõmbab väga suure hooga emotsionaalse kriisini. Ma loodan, et nüüd vaimselt olen ma põhjas ära käinud ja sealt tugevamana välja tulnud. Kuna ma loomult pole allaandja tüüp, siis ka praegu annan ma endast rohkem, kui oleks mõistlik ja proovin selle asja ära päästa. Lohutan ma ennast sellega, et see on lihtsalt alustava ettevõtja raskus ning see etapp tuleb läbida, et jõuda tippu. Omast arust ajan ju ikkagi õiget asja. Kes siit mõnda soovitust juhuslikult otsib, siis alusta ettevõtet nullist kellegiga koos. Vähemalt on võimalus jagada muresid ja kohustusi. Kasvõi saad võtta nädal aega puhkust, et ennast koguda. See on ehk mu suurimaid vigasid.

Kuidas või mis nüüd edasi? Nagu ikka keerulistel aegadel, siis olen ma hakanud erinevate inimestega rääkima, et jõuda lahendusteni. Nagu siis, kui Saaremaa isoleeriti muust maailmast ja ühtegi minu jaoks vajalikku spetsialisti siia ei lastud. Mulle hullult meeldib Eesti ja eestlased. Siin saab kirjutada tuntud ettevõtete omanikele, et kas oleks võimalik tunnike vestelda? Ja tavaliselt ongi. Jagatakse sulle head tarkust, mida saab enda jaoks kenasti kohandada. Super lihtsalt. Aga ilmselt ma liigun ka ikkagi sinna poole, et võtan endale kedagi partneriks, kes on targem ja võimekam, kui mina. Turundust ja müüki ma oskan, aga munade tootmisest ja kanade pidamisest ei tea ma siiani midagi. Kui olukord leiab lahenduse, küll ma siis juba pajatan täpsemalt, mis see minu elu koos probleemidega endast täpsemalt kujutab.

Vahepealse märkusena tooks välja, et Euroopa Liit võttis vastu otsuse puurikanade pidamine lõpetada aastast 2027. Mul on siiralt kahju inimestest, kes praegu hea meelega lähevad ostavad selle kategooria mune, sest te peate ilmselt kuue aasta pärast munade tarbimisest loobuma või üle minema kallimatele munadele. Olgu te siis hoiatatud ja loodetavasti ei teki sellega massiliselt eraisiku pankrotte.

Mina aga elan praegu päev korraga ja olen tänulik, et mul on üldse selline võimalus sellist asja teha. Lisaks on hullult äge, et nii paljudele ühe peast veidra saarlase tegemised korda lähevad. Pole ma ju midagi muud, kui üks isehakanud farmer. Eestis on väga palju tublisid põllumehi ja farmereid, tänu kellele see hea toit meie lauale jõuab. See valdkond ei ole super kasumlik, aga selles on midagi, mis päikese loojudes naeratuse suule toob. On see siis raske töö või teadmine, et inimene on jälle näljast päästetud. Ja lisaks olen ma tänulik selle naeratuse eest, mis sul mind nähes näos on. See reedab kohe ära, et sa oled ikkagi ETV pealt seda hittsaadet vaadanud ja oskad hinnata seda rasket tööd!

Nii kuum on tunne

Kenad rannailmad on saabunud. Tundub justkui ideaalne – jaanipäev ja lõunamaa kliima. Haarad külmast jahutava gaasilise ning lükkad varda otsa pehme suussulava koos sõprade naeru ja hea meeleoluga. Smilersi lugude idüll. Suudaks vaid ise seda nautida. Tahan ja proovin täie hooga, aga murekoorem õlgadel ei lase. Ilmastik teeb rekordeid, mida minu õhuke rahakott ei pruugi välja kannatada.

Kaubanduslikult liigub kõik ülespoole. Hea seegi. Raha hakkab vaikselt sisse tulema ja mune välja minema. Sellised tehingud sobivad mulle väga hästi. Vastupidi ei tahaks. Isegi majoneesi kogused kasvavad. Eks sellega ole juba nii, et kes korra on proovinud, see enam muud ei taha. Tõsijutt. Peale munade ja majo proovimist alles saad aru, mis on hea. Ja see pole minu müügi jutt vaid klientide enda öeldud. See muidugi tähendab, et võiks justkui järgmise kevadeni muretu olla. Munade kogus on üle kahe korra suurem kui siiani ja munemine on just alanud. Lükkad äriplaani sobivad numbrid sisse, aina tsing-tsing pangakontol käib. Jõuan enda võlad ära tasuda ja isegi uute kanade reservi kasvatada. No selline poole aasta jooksul. Äriplaan tundub ainult paberil ilus. Nagu ikka on excel üks ja päris elu teine. Selle poole aasta jooksul jõuab minu kogemuse järgi juhtuda asju, mida varem pole siin ilmas nähtud. Niiöelda maailmaimed, aga negatiivsed. Iseenesest on uute kanade reserv kontol tähtis, sest kui midagi juhtub ja terve laut “läheb” tühjaks (“läheb” on siis pehmelt öeldud, juhuks kui lapsed ka loevad. Tegelikult tähendab see surma), on mul tagavara olemas, et alustada äri nullist. Selleks on mul vaja aga päris mitu kuud stabiilset müüki ja toodangut. Jällegi, tegemist ei ole aastatega vaid kuudega. Tundub ju tehtav. Aga pane võrrandisse “Tanel ja kanad” ning siis hakkab “nalja” saama. Ehk reaalsus on plaanist sama kaugel, kui Saaremaa ekvaatorist. Nüüd on kaks esimest muutujat käes. Kõigepealt see ulmeline ilm. Palju õnne mulle jälle, sest talvine -20 Saaremaal oli juba üpris haruldane, kuid +35 on juba kosmos. Või ei olegi ekvaatorist see koht siin nii kaugel. Kui külmaga saab veel kuidagi võidelda, siis lauda temperatuuri sellise kuumaga madalal hoida on lihtsalt ebareaalne. See aga tähendab kanadele kuumastressi, mille esimene tulemus on munevuse drastiline vähenemine ning lõppakord surm. Oleks me ainult varem Greta Thunbergi kuulanud. Ilmselgelt on need ekstreemsed ilmaolud minu süü, sest enne kanapidamist ei ole selliseid asju väga ammu nähtud. Ma hakkasin farmeriks ja kohe on kohal koroona, külm, tappev palavus ja eriti äge linnugripp. Ei julgegi küsida, et mis järgmiseks. Jumal ainult naerab ja paneb lauale uue trumbi. Isegi ei proovi enda kahjurõõmu varjata.

Teine muutuja on siis kanade tervis. See on üpris kompleksne teema ja tihtipeale probleemide lahendamiseks häid lahendusi ei ole. Enamjaolt ainult ennetamine. Viimasel ajal on hukkunute arv hakanud suurenema. Kui munemise alguses on mõned “lahkujad” pigem etteaimatav nähtus, siis kindlasti ei tohiks see suureneda. Minu olukord on juba “sul on vist midagi valesti”. Saadame mõned kanad laborisse uuringutele ja vaatame, mis sealt tuleb. Irooniline on see, et eelmisel aastal olid kanad raadakad ja nokkisid üksteist ning mul ei olnud bioohutusega mingit pistmist. Nägite ise ju saatest. Mõni vaataja sai kohe eriti kurjaks. See aasta on samas kõik justkui läbimõeldum. Kanad ei noki üksteist ja bioohutuse tase on juba täitsa ok. Siiski on tekkinud olukord, mis tundub olevat isegi hullem, kui eelnevalt. Ja ma loll veel arvasin, et ma ju hullemini ikka midagi teha ei saa. Täitsa nõutuks võtab kogu see teema. Teadmiste puudumine annab tunda. Ehk üllatusi jätkub ka teisel aastal piisavalt. Neid suudaks vastu võtta juhul, kui ei oleks ainult enda õhukese rahakoti peal toimetamas. Aga see vist on klassika nagunii, et rahapuudus on alati kõigil. Samas, kui rakendub kõige mustem stsenaarium ja laut “läheb” tühjaks, siis minu pidu on selleks korraks läbi. Vähemalt saan öelda, et olen andnud endast kõik võimaliku, et ellu jääda. Eks sellepärast ei saa neid väheseid vabu päevi nautida vabalt. Palgatööl kukub viiest pastakas ja puhkus alaku. Arusaadavalt on minu probleemid tegelikult väikesed ning teiste suured rahalised mured või tervise probleemid ületavad need. Aga pingutama peab võiduka lõpuni. Proovin rakendada ka uhket sõna ehk riskijuhtimist. Koostan enda jaoks plaan B või varuplaani, kui kõik muud teed on läbi käidud. Mis see täpselt on, ei oska öelda. Ilmselt pean liikuma väliskapitali poole. Seda siis koos munatootmise spetsiifiliste teadmistega. Mahemuna turg on täna suurusjärk üks miljon eurot Eestis. Kogu muna turg üle 40 miljoni. Iseenesest koguturg pole suur, kuid pole ka olematu. Mahemuna kasvu potensiaal on üpriski muljetavaldav ning mõnele välismaa tipptootjale võiks ju Eesti turg sümpatiseerida. Ja eriti lihtne võiks ju olla siseneda turule läbi olemasoleva ettevõtte. Enamus ilmselt ütlevad ei, aga küll ma selle õige ka üles leian. Vähemalt idee ise tundub ambitsioonikas. Mees nagu orkester- talitab linde, teeb sööta, hangeldab munadega, juhib tootmist ja müüki ning arendab strateegiliselt ettevõtet. Kõlab uhkelt, mis?!

Kuulge, juba pea aasta on mul käimas otsingud erilisema munapakendi järele, mis ei ole tunduvalt kallim, kui praegune. Kohati tekib lootus, et nüüd on idekas variant tekkinud, kuid siis jälle kustub, sest teostus või hind on ebamaised. Ma tean, et sa tead või oled ise pakendi tootmisega või disainimsega kokku puutunud ja tead mulle soovitada inimest, kes suudab toota mulle alla 20 sendise tükihinnaga erilisema munapakendi. Mu enda otsingud on karile jooksnud ja kontaktide nimekiri on otsa saanud. Pea on tühi. Ega kui ikka nii kitsa silmaringiga oled, siis pole midagi paremat loota ka.

Viimane kurb uudis on veel see, et sel aastal läks ka seksikaima mehe tiitel minust mööda. Mõtlesin, et John Deere kombega farmer on iga linnapreili unistus. Miks mitte ka meeste. Aga see aasta vist ikka ei olnud. Imelik. Aga ega ma alla ei anna ja panen enda panused järgmise aasta peale.

See majonees

Munemine on täie hooga pihta hakanud. Aga pane tähele, et kui minu töötajad munevad, siis on see hea. Mujal mitte nii väga. Vist. Neid muna nalju võibki tegema jääda. Igast varrukast lendab välja vähemalt viis muna-kana teemalist nalja. Mõni nilbe ja mõni ka päris hea. Rääkides munemisest, siis üpris kiirelt sai löödud eelmiste munejate kogutoodangu rekord. Lisaks hakkas vahepeal saade uuesti ETV pealt jooksma. Ma ütlen ausalt, et suht nõme on vaadata, mis olukorras aasta tagasi sai oldud. Miks üks inimene peab endale nii tegema? Veidrik! Loodame, et see siis annab vähemalt elule midagi juurde ja kunagi vanaduspõlves hea kedrata kõikidele korduvalt, et sa ei tea ega oska midagi. Vaat ma omal ajal panin nullist kanala püsti. Oh olid ajad.

Ah pläma võibki ajama jääda. Tegelikult oli mul üks suur point ka, miks ma neid ridu täna siia kirjutan. Võib öelda, et teie palvetele on vastatud! Iga öö ma nägin ja kuulsin teid unes. Või oli see ilmsi? Aina erksamaks ja tugevamaks kõik see läks. Ei suutnud enam vastu panna ja karjusin “KÕIK – saagu mahemunad üle Eesti”. Ja nii ma ulatasin enda siidise munakäe üle Tallinna ja Tartu ning isegi Narva poodide. Kohe nii pikk käsi oli. Ja selle tulemusena ilmuvad alates homses lettidele need öiged munad. Mahedad kanamunad Saaremaalt. Tallinnas leiab sinu silm need kõikidest Prisma Peremarketidest, mitmetest Selveritest (Järve,Peetri, Viimsi ja Pirita) ja ka traditsioonilisematest kohtadest nagu Stockmann ja Põhja Talu Toidab Rimis lett. Muidugi ka Coop Saaremaa ja teiste suuremad Saaremaa poed. Mandri inimestele ka Liiva COOP. Haaberstisse jõuame hilinemisega nagu akadeemikutel kombeks. Aga Prismaga olen veel seotud Tartus ja Narvas. Vot sellise haardega munamees ma nüüd siis olen.

Kui nüüd majoneesi juurde tulla, siis päris samadest poodidest seda ei saa, aga sellegipoolest leiab Tallinnas Haabersti, Mustakivi, Laagri, Sõpruse ja Ülemiste Rimi Talu Toidab lettidelt. Lisaks Viimsi ja Peetri Selverist ning Viimsi Lihapood. Saaremaalt ka kõik suuremad poed ning Ehtne Saaremaa Auriga poest ja Saarte Sahver. Teised linnad on veel ootel. Aga las ootavad. See on ootamist väärt. Proovige siis kenasti ikka meelde jätta. Või isegi üles kirjutada. Ilmselgelt võib juhtuda, et letis on tühjus selle koha peal, aga siis pole midagi muud teha, kui poe töötajale teada anda. WE WANT EGG AND MAJO! NOW! Ehk tellitakse juurde. Karbis veel hetkel pisikesed munad, aga selle eest palju munakollaseid. Kohe päris mitu.

Ma räägi nüüd natuke majoneesist ka. Ma ise olen väga rahul sellega. Samas see jutt ei kõlbaks ju kuhugi. Igatahes ei ole ma usutav, kui ma ainult enda kogemust jagan. Seega jagan ma teiste tagasisidet.

Edasi loe maheda ja malbe häälega. Näiteks nagu Mait Malmsten. Ja hästi rahulikult. Kohe kenasti aeglaselt.

Kui on juhtunud olukord, kus sa oled sattunud Saaremaa Majoneesi purgi otsa ning sõrm või lusikas haarab pisikeste sinepiseemnete tükikestega mahedalt kollase majoneesi järgi, siis tee korra peatus ja kinnita enda keel kuhugi suu külge. Sest nii, kui selle kreemjalt vahuse majoneesi tilk puudutab su keeleotsa, kaob see keel sealt kurgust alla nagu üksik palk Jägala joast alla kukkudes. Süljenäärmed purskavad avatuks ja ila jookseb nagu allergiku nina kevadel. Peas hakkab pööritus, sest maitsemeeled halvavad kogu su keha. Pilt hakkab virvendama ning mõistus kaotab kõik piirid. Kuhu ma olen sattunud, mis minuga juhtus, miks ma tunnen ennast nii vabana, kas see ongi Eesti, mida ma olen tahtnud? on küsimused, mis jõuad veel peast kiirelt läbi lasta. Hävitades purgitäie sekunditega tekib häbitunne. Kuidas saab midagi kõlvatut nii hea olla? Ma ju ei tohiks üldse seda nii palju süüa, sest just nüüd hakkas kaalu peale ilmuma ju suvenumber. Aga kui ma teistele ei ütle. Kuidas ma nii tohin!? Nad ju saavad mu rahulolevast irvest näol kohe aru, et ma olen käinud majoneesi taevas. Oh appikene, kuidas nii saab?! Kas poes vaadatakse mind imelikult, kui ma jälle juba neljandat korda täna lähen uue purgi järgi? Ah tead, ma olen iseseisev ja enesekindel inimene ning ma tean, mida ma tahan ja ma olen selle üle uhke. Kuna see majonees on lihtsalt nii eriline, siis on kõik lubatud ja mitte ühtegi kahetsust!

Teie ootused majoneesi osas on nüüd viidud väga kõrgele ja seega ei tohiks selle proovimine teie päevarütmi nii palju sassi lüüa ning saate ilma paanikata rahulikult päeva õhtusse saata. Olge te siis hoiatatud! Peale Saaremaa Majoneesi proovimist võivad teised selle kategooria tooted muutuda ebakõlbulikuks.

Koosolek ja eesmärgid

Kuna nüüd lubatakse igal pool liikuda ja koos olla, siis otsustasime preilidega ka ühe miitingu teha. Nagu ikka korralikus hästi toimivas ettevõttes kohane. Paneme kõik uhked eesmärgid paika. Jaotame rollid, et kes mida teeb ja kõik muu sellise kollektiiviga kokkukäiv teema. Kuna koosolekul kaagutamine läks parajaks laadaks ära, siis otsustasin nende esindajaga privaatsemalt asju arutada. Väsitava ja pika, aga samas rõõmsa arutelu tulemusena jõudsime kokkuleppele, et nüüd hakkab munade tootmine ja mulle jääb majoneesi letile jõudmine. Ja no minu poolne poputamine, sakutamine ja muu meelelahutus puhkehetkedel oli nagunii kollektiivlepingus sees. Kompromisse tegid mõlemad pooled, kuid minu kallal nokiti kõige rohkem.

Igatahes, nemad hoidsid enda lubadusest kinni ning nüüd nad siis päevast päeva töö juures munevad. Mida päev edasi, seda rohkem ühineb liikumisega preilisid ja mul hakkab jälle rikkuse tunne sisse tulema. Vähemalt tunneli lõpus tundub midagi helkivat. See võib samas vastutulev rong ka olla. Niisiis võtsime ka enda teise ansambliga, koosseisus Juss Lindmäe ja Timo Pärnaga, samuti vastu otsused, et alates laupäevast on majonees lettidel. Aga ei tasu teil kõik nüüd kohe poodi tormata, sest poes olevad kogused on väikesed. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Tasub ikka tarkuste järgi käia. Tark ju ei torma. Neid tarkusi võiks siia järjest laduda sama palju nagu Vändrast tulevaid saelaudu. Ei teagi, kas sealt veel tuleb neid üldse. Ja samas ei tea, kas keegi majoneesi üldse ostab ka. Nonfitness toode ikkagi. Fitlap ei soovita. Ilma säilitusaineteta, aga kes teab. Maitsta pole ju veel saanud ja põrsast kotis ka selline kehva osta. Aga noh, nii palju pole vaja sul sabistada. Laupäeval kell 11 algab Kuressaare turul Turupäev, kus meie kallis UAZik on parkinud ennast kõige ette, et kastist head ja paremat pakkuda. Võibolla pargib üldse turu väravad kinni. Eks see kohapeal näha ole. Sealt saab kõike, mis laudast käsi haarata jõuab. Esiteks saab sealt mune. Neid kõige kuulsamaid mahemune. Teie piinad saavad lõpetatud. Enamus on väikeses suuruses, aga andestamine on inimloomuse üks parimaid omadusi. Siis on võimalik majoneesiga määrdunud puupulk endale suhu pista. Annab kohe aimu, mis teema on. Muidugi jälle üli piiratud kogus, aga saab majot ka kaasa osta. Kuna ma olen selline kõva müügimees, siis haaran kaasa ka 50 liitristes kottides oleva mahe kanasõnniku ja vanad puidust kalakastid. See kanas*tt on nii rammus, et paneb isegi kivi kasvama. Külarahvas teab rääkida, et s*taleotis aitavat ka kiilaneva pea vastu. Mõnel olla muidugi juuste asemel suled kasvanud. Ei teagi enam, mida uskuda.

Ühesõnaga kõik, mis mul näppu jääb, läheb müügiks. Naine ja laps jäävad seekord müümata, sest neid läheb mul veel vaja.

Pea siis meeles:

Laupäeval alates kell 11.00 Kuressaare turul Turupäev, kus kohal kõvemad Saaremaa tootjad.
Laupäevast alates Saaremaa Majonees müügil COOP Saaremaa poodides (Rae,Tooma, Kaubaait, Liiva ja Orissaare), Auriga Ehtsa poes ja Tallinnas Haabersti Rimis Talu Toidab letis (sinna läheb esialgu ainult 12 purki ehk ilmselt saab ka kohe otsa, aga käige müüjatele peale, et nad rohkem telliks).

Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Ongi nii. Kas tundsid, kuidas Saaremaa natuke viltu vajus. Viimane kord, kui Väikese väina tammilt üle sõitsid, siis oli ju Saaremaa poolses otsas teel väike jõnks. Nagu tammi tee oleks alla poole vajunud või saar tõusnud. Sõrve sääres ilmselt mingi mereäärne hoov hakkas üle ujutama. Kõik see tähendab muidugi seda, et koju on saabunud üle 3000 uue noore preili. Ma muidugi ei taha öelda, et nad hullult ülekaalulised oleksid ja sellepärast saar viltu vajub. Vaid just seda, et neid on ikka piisavalt palju. Matemaatiliselt siis n+1. Mõnus pruun meri.

Mida lähemale kanade saabumise päev jõudis, seda skeptilisemaks ja murelikumaks ma muutusin. Ei olnud ootusärevust ega entusiasmi. Vaid ikka see sama tunne, millest ma eelmine kord kirjutasin – kartus. Kas ma seekord olen andnud endast nii palju rohkem, et kogu see jama ei korduks. Ei tahaks ju teist korda sama reha otsa astuda. Aga kui vaatad maha ja ei saanud aru, kust kohast see esimene reha tuli. Kuidas teada saada, kust see reha siis uuesti tuleb? Miks on nii, et ei suuda enam rõõmu tunda saabumisest? Inimese mõistus on ikka huvitav. Keegi otseselt ei käsi ju mul kana pidamisega tegeleda, aga nüüd teistmoodi enam elada ei tahakski. Enda arust oma aja peremees, aga tegelikult dikteerivad seda hulk kaagutajaid. Jällegi, mõistus ütleb, et olen boss, aga tegelikult suvaline pööbel. Parem on ikka endast hästi arvata ja ignoreerida kõike muud. Aga kas rahulolu ja rõõmu ei tulegi enam? Ma ise arvan, et paremini saan ma ennast tundma hakata ilmselt umbes kuu aja pärast, kui peaks näha olema esimesed muutused. Juhul, kui neid ei ole, siis võib endale viieka pihku küll visata. Ma tean, et kui ma nüüd etteruttavalt hõiskan, siis karistus on kärme tulema. Aga minu arust täitsid kõik osapooled enda rolli tükk maad paremini ja oht kannibalismile on madal. Ma vähemalt tõsiselt loodan. Ega muud ei olegi hetkel teha, kui oodata ja jälgida olukorda. Kui ma nüüd selle välja ütlemisega just endale “varba peale ei astunud”.

Aga mis tunde üle 3000 kana siis tekitavad? Ma kujutan ette, et liinitööna suures farmis seda tehes on see suvaline töönädal. Mul samas on nüüd kanu üle kahe korra rohkem. Eks laut saigi sellise koguse jaoks valmis seatud ja kõik süsteemid peaksid ja võiksid toimida täpselt sama moodi nagu siiani. Ja tundub, et asi toimibki. Vot see on juba päris äge. Kohe selline mõnus tunne on sees, kui sisseseade toimib nii kuidas vaja. Ja kui veel kogu asja toimimisest ise aru saad ja vajaduselt putitada oskad, siis mis nii viga. Võib täitsa rahul olla. Üldse on tegelikult superlux tunne. Eelmine aasta sai saavutatud midagi väga erilist enda jaoks ja selle aasta ootused on aina paremad. Preilidele tundub, et ka meeldib. Vaikselt kohanevad ja avastavad õrsi. Eks see Saaremaa värske õhk võtab alguses kõigil pea veidike lendlema. Tead ju enda käest. Aga muidu toimetavad kenasti ringi – jooksevad, lendavad, siblivad ja kaagutavad. Ma nägin, et üks lendas isegi üle 10 meetri korraga. Õue lastes võivad vist sellised kohe päikeseloojangu poole punuma panna. Muidugi selle välja laskmisega on ka keerulised lood. Praegu on välja laskmise keeld kodulindudel 1. juunini. Samas ma olen enda asukohaga rändekoridoris ja pean tõsiselt mõtlema, kas kohe linnud välja lasta. Linnugripp peab looduses vastu kuni 35 päeva. Ehk kui gripis lind lendab 30. mai meie kohalt läbi ja laseb korraliku puraka mulle hoovi peale, siis ka jaanipäeva paiku saab sealt suraka kätte. Tekib selline moraalne dilemma, kus ühelt poolt on lindude heaolu ja teiselt poolt ellujäämine. Ma ise julgeks lasta neid kindlamini välja peale jaanipäeva. See on juhul, kui keeld on juuni algusega läbi. Või mis te arvate?

Nüüd edasi tuleb jällegi lootma jääda, et kiiresti munele hakkaksid. Sel aastal oli ettekasvatus veidike teistmoodi ja see mõjutab ka munevust. Just paremuse poolest teistmoodi. Aga küll nad munema hakkavad lõpuks, mis neil muud üle jääb. Alguses hästi väikesed, siis palju kahe rebuga ja lõpuks juba täitsa korralikke. Samas on juhtumas midagi väga katastroofilist – mul hakkavad eelmise satsi munad kodust otsa saama. Mis nüüd saab? Läheb ikka pingeliseks. Kas tõesti võib juhtuda, et ma ei saa pannile panna enda kanade toodetud mune? Kuhu küll maailm on jõudnud? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!