Lühidalt: Alates 23. jaanuar kell 10.00 ETV’s saade “Tanel ja kanad”.

Lühidalt: Alates 23. jaanuar kell 10.00 ETV’s saade “Tanel ja kanad”. See on jagamist väärt. Ebamõistlikult pikalt: See on nüüd see purakas, mille kohta ma varasemalt hoiatusi olen andnud. Istu igaks juhuks maha, sest see tekitab sinus väga vastakaid emotsioone. Ühtepidi rõõmu ja teistpidi miks on seda vaja? Kuna aasta kõige depressiivsem päev on selleks hetkeks just olnud, siis võtan ma sult selle masenduse ja alates 23. jaanuarist hõivan ma Eesti Televisiooni laupäeva hommikud kuueks nädalaks, et kanajuttu rääkida.

This image has an empty alt attribute; its file name is 138907376_254401946060931_3883053365699728891_o.jpg

Tungin kõikide eestlaste koju ja söön koos sinuga hommikust. Umbes aasta tagasi, kui mul kanala plaanid läksid juba päris konkreetseks, võtsin ma ühendust enda hea sõbranna Elisa Avikuga. Ütlesin, et panen Saares mahekanala püsti ja äkki saaks protsessi videosse võtta. Noh endale huvitav kunagi vaadata ja äkki juhtub midagi naljakat. Tema aga helistas kohe Liis Ilvesele, et üks maakas proovib mahekanadega lauta püsti panna, ise ei tea sellest mitte midagi. Millegipärast oli Liis nõus mind ära kuulama ning peale kokkusaamist saime plaani paika. No aga siis tuli ju see koroona ja nende saarele tulek oli kohe välistatud. Mitte kedagi ju ei lastud siia. Mina aga toimetasin aina edasi. Lammutasin ja ehitasin sigalat kanalaks. Lõpuks piirid avanesid ja tegime uue plaani. Idee tundus kõrvalt vaadates ikka suhteliselt jabur, aga tüdrukud suutsid Eesti Rahvusringhäälingus hea mulje jätta. Et näitaks siis seda telekas ka juba. ERR ütles, et no andke minna ja me jääme pilootosa ootama. Enne seda me enda kindlat vastust ei anna. Siis hakkas paralleelselt kanamajandusega jooksma saate planeerimine ja filmimine.

This image has an empty alt attribute; its file name is 138942424_254401979394261_5717368407527250644_o.jpg

Järgnevad päevad ja kuud sain enda mõtted kõik lindile. Ja kõik mõtted ei ole seotud munadega. Kui me esimesed vajalikud kaadrid kätte saime ning kokku monteerisime, siis suure pabinaga näitasime seda ERRi otsustajatele. Ja usute või mitte, aga mingis meelte segaduses nad andsid enda poolt projektile rohelise tule ja lubasid vaba koha ETV eetris. Ma ei kujuta muidugi ette, et mis näoga ja tunnetega nad seda otsust arutasid ja vastu võtsid, aga tundub piisavalt hulljulge. Üks edev noormees kolis maale majja, kus ei ole wc’d ega vett ja nüüd rajab Saaremaa suurimat kanalat. Sama hästi sobiksin ka “Kodutunde” saatesse. Miks? See tuleb saatest jälle välja. Mis seal saates siis veel näeb? Enamus aja ikka mind. Kellele mu nägu üldse ei istu, siis tõesti ei soovita seda vaadata. Siis veel hulga kanu, kes täidavad enda rolli väga hästi nii laudas kui väljas rohu sees. Väga palju mune, neid mahekana mune. Lisaks veidike võõraid inimesi, kes saavad teile nüüd tuttavaks. Olukordi, mis ei tundu üldse mõistlikud ja praktilised. Võib juhtuda, et isegi ametnikud leiavad põhjuse minuga ühendust võtta peale seda. Ja mitte ainult põllumajandustootmisega seotud ametnikud. Näiteks sotsiaalametnik. Ja muidugi suur hulk erinevaid emotsioone tekitavaid kaadreid (nii rõõmsaid kui kurbi). Tagantjärele ise seda vaadates tulevad need möödunud hetkel jälle meelde.

Kokkuvõttes nimetaks ma seda üheks õppefilmiks, mille pealkiri võiks olla midagi sellist – “ Mida on võimalik teha ülejäänud maailmast isoleeritud üksikul saarel vol 1”. Vol 1 sellepärast, et kindlasti on võimalik ka kõike muud teha, aga see võiks olla üks variantidest. Kõigele muule lisaks proovin ma sulle ikkagi lõpuks selgeks teha, mis see mahemuna siis tegelt on? Kuidas üldse see munaäri käib? Kas maal on mõnus elada? Ja mida peavad taluma samal ajal selle sama noormehe lähedased?Minu jaoks on see projekt korda läinud, kui üks teist saab julgust juurde maale kolimiseks või isegi enda ettevõtte alustamiseks. Enda mugavustsoonist välja astumine on hetk, kus emotsioonid hakkavad ning ka pisikesed võidud toovad päikese kõige pimedamasse päeva. Seega nüüd on aeg need ilusad poleeritud “Jaga” nupud välja otsida ja tunda ülimat rahulolu sellele vajutades. Saa osa millestki põnevast. Ennekõike aitad sa sellega Saaremaa Mahemuna ja lisaks ka enda sõpru/tuttavaid, et päästa neid sarnasest ideest. Saavad rahulikult elu edasi nautida.

Aasta tagasi munesin ma niisama. Praegu munen ma mune. Või noh minu hunnik preilisid teevad seda.

Oleme koos veetnud pea kaheksa kuud, mis ei ole palju. Samas on see olnud väga sündmuste ja emotsioonide rohke. Kuigi praeguseks ei ole ma veel tõsiseltvõetav ettevõtja, vaid kanahuviline, kellel on asi lappama läinud, siis olen suutnud edasi sammuda. Vahetevahel on ka paar sammu tagasi komistatud, aga muidu ikka edasi.

Olen sel aastal enda kohta palju õppinud ja samas saanud ka väga palju uusi tutvusi. Mul on hea meel, et yolo ja tahtejõud olid minus seekord tugevamad ning kiusasid häbelikkust ja pessimismi. Täna enam ei tohi kedagi kiusata, aga mina olen selle eest tänulik. Hirmud enda sees said minema aetud ja läbi s*ta tulles ei lasknud pead norgu. Kõige rohkem kartsin ma rahapuudust, sest mul endal ei olnud tagavaraks varandust ja ühtegi helde käega sõpra ka otseselt käepärast ei olnud. Ja kui PRIA otsustas, et niigi kitsas eelarve peab hakkama saama ilma neljandiku nendepoolse toetuseta, siis läheb isu ikka ära küll. Rahapuudus kummitas mind nüüd detsembrikuuni. Ja kui söödaks raha pole, siis on ju kõik kenad preilid seal laudas hukule määratud. Üks vajalik investeering teise otsa sõi ära munade müügist tuleva raha. Nagu see sõber, kes võib lõpmatuseni süüa ilma, et läheks paksuks. Aina kühvelda peale. Ja sellel ei paista lõppu, sest uued kanad võtavad oma osa ning teise poole õueala väljaehitus kraabib samuti rahakoti seintele kraapsud. Aga nagu ma ütlesin, siis õnneks on see detsembrikuus saadud viimase laenuga kaetud ja nüüd ootavad asjad oma järge.

Võiks eeldada, et mahe teema on in ja turg on nagu must auk. Viska tooteid nii palju, kui endal on. Äriplaan koos olukorra kirjeldusega näitas ju sama asja. Samas alustamisel ei tundunud see pilt üldse selline. Need munade virnad, mis mul laos seisid, olid päris hirmuäratavad. Kes mul külas käis, sai ahhetada ja ohhetada. Mul aga samal ajal tilkus süda verd ja mõtlesin, et kuhu ma need kõik küll panen. Tegelikult ma oleks pidanud ennast rohkem usaldama ja enda juttu rohkem kuulama. Kuna ma olen töötanud müügi peal päris paras ports aega, siis olen ma koguaeg öelnud, et müük on nagu jaamast lahkuv rong – alguses peab palju tööd tegema, et vedur üldse liikuma hakkaks, kuid saavutades sobiva kiiruse, on vaja ainult väike osa algsest energiast, et seda hoida. Ehk sama oli ka minul.

Väga palju energiat ja tunde ja kõike muud sai pandud müügi peale ja mingi hetk hakkaski see järjest tagasi tulema ja ära tasuma. Aga no mis sa inimesega peale hakkad, kui ta ei suuda isegi iseennast kuulata. Pool muret oleks vabalt olemata olnud. Eks see periood on siiamaani ekstreemsete emotsioonide aeg olnud. Kusjuures eelmine või üleeelmine aasta avastasin ennast mõttelt, et ammu pole asjadest tõsiselt rõõmu tundnud. Sellist siirast rõõmu. Kõik oli ju nagu olemas. See aasta olen saanud väga rusuvat aega, mille kõrval isegi väike võit tundub kui jackpot. Ma ei tea, kas see kõik on minu eluaastaid kärpinud, aga mul on hea meel ka nende väikeste võitude üle. Muidugi on nüüdseks ka suuri võite olnud, mille üle on eriti hea meel. Võibolla isegi pisarat väärt. Teed, mis sa teed, aga juba praegu hakkab aju neid negatiivseid emotsioone kustutama. Kuigi on olnud üldiselt väga teistmoodi aasta vaadates olukorda üle maailma, siis tunnen enda sees tugevat eluvaimu teha enda ja teiste ning ka loomade elu paremaks läbi mahetootmise. Ma tean, et väga paljusid loomade/lindude pidamistingimused ei huvita ja jälgivad pingsalt sente poes, aga kui te annate ka endast parima, siis üks hetk avastate, et väärtused ja põhimõtted on muutumas. Eriti, kui teha midagi ise.

Kanade kohta olen see aasta väga palju teada saanud, aga millegi pärast tundub, et jään selles valdkonnas aina juhmimaks. Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. No miks? Nõme ju. Ma tahaks aru saada, miks asjad juhtuvad ja mida millegi muutmine muudab. Aga no mida rohkem teemasse sisse lähed, seda segasemaks asi läheb. Õnneks suur hulk asju olen ma endal suutnud ära lahendada. Samas ei ole jõudnud ma nende teemadega väga süvitsi ikkagi minna, et aru saada, miks need päriselt on juhtunud. Näiteks siiamaani on mul lahendamata müsteerium, et miks kanad üksteise pealt sulgi nokivad ja need ära söövad. Osad näevad ikka väga raadakad välja, aga keegi ei ole mulle siiani suutnud töötavat lahendust pakkuda. Seiklus jätkub ja otsingud müsteeriumite lahendamiseks jätkuvad. Mina, 1500 toredat kanapreilit ja 15 valget kukke soovime tänada Sind, et sa oled meid aidanud, ostnud meie toodangut, rääkinud meist sõpradele/tuttavatele, jälginud meid siinsamas Facebookis ja Instagramis ning muidu olnud sõbralik ja naeratav.

This image has an empty alt attribute; its file name is 134086012_245486376952488_3329684077277632036_o.jpg

Kuigi keegi sind pole ammu tänanud, siis vähemalt meilt said nüüd üle 1500 tänu. Järgmine aasta ei tule igavam vaid, kohe aasta alguses tuleb korralikult purakas projekt ning kevadel juba kahekordistame enda preilide arvu. Lisaks paneme lõpuks majoneesi müüki ja teeme kodulehe ka. Kui ma selleks sobiva inimese leian. Ise on seda suhteliselt tüütu teha kõikide muude asjade kõrvalt. Aa… ja sa võid juba vaikselt enda Facebook jagamise nuppu hakata puhastama, poleerima ja katsetama töötamist, sest jaanuaris on põhjust seda kasutada. Seega ilusat aasta lõppu ja kuni uute seiklusteni uuel aastal!

Kanad said sooja!

Lootus on lollide lohutus! Seda ma teile ütlen. Lootsin küll, et kõik läheb libedalt ja enda gaasikatlad saan laudas kiirelt tööle, aga kogu asi venis nagu Hubba Bubba nätsust läbi imbunud ila. Et see viimane pind sealt tagumikus ikka nii valusalt välja tuli. Aga mis seal enam. Stressikoorem oli kuni lõpuni ikka väga raskelt seljas. Sellise tugeva ülekaalulisuse tunne. Aga see hetk, kui sai kõik ära ühendatud ja esimest korda seina pealt õiged parameetrid paika pandud ning kogu asi ilma tõrgeteta tööle hakkas. No see oli jumalik! Ma tundsin, kuidas taevane valgus paistis mu peale ja ma vabanesin sellest ülekaalust. Aamen!

Nüüd on mul selline purakas seal laudas. Kaks 80 kw gaasil töötavat katelt, mis kütavad laudas olevat õhku, mis omakorda viiakse laiali mõlema seadme küljes oleva ventilaatoriga. Lisaks juhib kõike seda see sama arvuti, mis annab käsklused nii söödaliinidele, ventilatsioonile, valgustusele ja käiguluukidele. Gaas tuleb peale automaatselt ning gaasifirma ise jälgib, kui peab jälle täitma tulema. Usud vä?! Äge ju. Kõik töötab iseseisvalt. Kanad saavad päevad läbi omaette toimetada ilma, et keegi neid koguaeg segamas käiks. Kaagutada nii palju, kui nokast tuleb.

This image has an empty alt attribute; its file name is 128950116_226701942164265_4121266152811643893_o-1.jpg

Mahemuna revolutsioon on algamas siit Saaremaalt, ma ütlen! Pange ennast valmis, sest see rong on liikuma hakanud! Kõik need jamad on nüüd selja taha jäetud ning tunne on hea. Isegi võimas. Nõudlus on Saaremaa Mahemunadel isegi suurem, kui pakkumine. Valmistun nüüd järgmiseks aastaks, kus ootab kanade vahetus ja 3000 uue kana saabumine. Küll alles kevadel. Sinna on veel aega ja nüüd saab neid magusaid vilju nautida, mis märtsis kasvama sai pandud. Mulle meeldib see, et kuigi protsess ei läinud üldse nii nagu mul oli paberi peal kirjas, siis vaheeesmärgid ma olen saavutanud täpselt sellised nagu vaja oli. Kanala sai püsti õigeks ajaks (olenemata sellest maailmast isoleeritud üksiku saare sündroomist). Finantsiliselt jooksis kõik hästi kokku (olenemata PRIA vastuseisust ja ennekõike tänu Maaelu Edendamise Sihtasutuse tublidele inimestele). Ja vajalikud investeeringud said kõik tehtud (olenemata sellest, et mõned asjad läksid ikka väga palju planeeritust kallimaks). Minu selle aasta normtöötunnid said täis juba septembris, aga see kõik oli vajalik selleks, et tulevikus ei saaks ühe aasta norm töötunnid täis ka kahe või kolme või isegi enama aastaga. Kogu see autonoomsus aitab ülal pidada seda suurt hulka kanu ilma ennast pooleks rebimata. Nüüd on vaja tegelikult teine laut püsti panna, sest sellel ajal, kui toimub lindude vahetus, ei tule mune. Ehk ühe laudaga peab olema mingi aeg ilma toodanguta. Ja lisaks on ikkagi nende kanade toodang seotud kanade arvuga. Käibe kasvatamiseks on vaja hakata muna väärindama või midagi lisaks tootma hakata. See aitaks läbi ka munavabast ajast ning aitaks teenida raha uue lauda ehituseks. Niisiis hakkab vähe lõbusam, kuid mitte liiga lihtne töö – majoneesi ja besee turuletoomine. Igale poole, kuhu lähen, tuleb küsimus – millal seda majoneesi jälle saab?! Seda küsivad isegi inimesed, kes majoneesi muidu ei söö. Kes teab, äkki pühadelaua peale saab juba uhkusega Saaremaa Majonees Mahemunast purgi panna!

Kanad on talveks valmis!

Lootus on lollide lohutus! Seda ma teile ütlen. Lootsin küll, et kõik läheb libedalt ja enda gaasikatlad saan laudas kiirelt tööle, aga kogu asi venis nagu Hubba Bubba nätsust läbi imbunud ila. Et see viimane pind sealt tagumikus ikka nii valusalt välja tuli. Aga mis seal enam. Stressikoorem oli kuni lõpuni ikka väga raskelt seljas. Sellise tugeva ülekaalulisuse tunne. Aga see hetk, kui sai kõik ära ühendatud ja esimest korda seina pealt õiged parameetrid paika pandud ning kogu asi ilma tõrgeteta tööle hakkas. No see oli jumalik! Ma tundsin, kuidas taevane valgus paistis mu peale ja ma vabanesin sellest ülekaalust. Aamen! Nüüd on mul selline purakas seal laudas. Kaks 80 kw gaasil töötavat katelt, mis kütavad laudas olevat õhku, mis omakorda viiakse laiali mõlema seadme küljes oleva ventilaatoriga. Lisaks juhib kõike seda see sama arvuti, mis annab käsklused nii söödaliinidele, ventilatsioonile, valgustusele ja käiguluukidele. Gaas tuleb peale automaatselt ning gaasifirma ise jälgib, kui peab jälle täitma tulema. Usud vä?! Äge ju. Kõik töötab iseseisvalt. Kanad saavad päevad läbi omaette toimetada ilma, et keegi neid koguaeg segamas käiks. Kaagutada nii palju, kui nokast tuleb. Mahemuna revolutsioon on algamas siit Saaremaalt, ma ütlen! Pange ennast valmis, sest see rong on liikuma hakanud! Kõik need jamad on nüüd selja taha jäetud ning tunne on hea. Isegi võimas. Nõudlus on Saaremaa Mahemunadel isegi suurem, kui pakkumine. Valmistun nüüd järgmiseks aastaks, kus ootab kanade vahetus ja 3000 uue kana saabumine. Küll alles kevadel. Sinna on veel aega ja nüüd saab neid magusaid vilju nautida, mis märtsis kasvama sai pandud. Mulle meeldib see, et kuigi protsess ei läinud üldse nii nagu mul oli paberi peal kirjas, siis vaheeesmärgid ma olen saavutanud täpselt sellised nagu vaja oli. Kanala sai püsti õigeks ajaks (olenemata sellest maailmast isoleeritud üksiku saare sündroomist). Finantsiliselt jooksis kõik hästi kokku (olenemata PRIA vastuseisust ja ennekõike tänu Maaelu Edendamise Sihtasutuse tublidele inimestele). Ja vajalikud investeeringud said kõik tehtud (olenemata sellest, et mõned asjad läksid ikka väga palju planeeritust kallimaks). Minu selle aasta normtöötunnid said täis juba septembris, aga see kõik oli vajalik selleks, et tulevikus ei saaks ühe aasta norm töötunnid täis ka kahe või kolme või isegi enama aastaga. Kogu see autonoomsus aitab ülal pidada seda suurt hulka kanu ilma ennast pooleks rebimata. Nüüd on vaja tegelikult teine laut püsti panna, sest sellel ajal, kui toimub lindude vahetus, ei tule mune. Ehk ühe laudaga peab olema mingi aeg ilma toodanguta. Ja lisaks on ikkagi nende kanade toodang seotud kanade arvuga. Käibe kasvatamiseks on vaja hakata muna väärindama või midagi lisaks tootma hakata. See aitaks läbi ka munavabast ajast ning aitaks teenida raha uue lauda ehituseks. Niisiis hakkab vähe lõbusam, kuid mitte liiga lihtne töö – majoneesi ja besee turuletoomine. Igale poole, kuhu lähen, tuleb küsimus – millal seda majoneesi jälle saab?! Seda küsivad isegi inimesed, kes majoneesi muidu ei söö. Kes teab, äkki pühadelaua peale saab juba uhkusega Saaremaa Majonees Mahemunast purgi panna!

Mõtisklusi maale elama minemisest

Veits jälle kõrvalist juttu ja ilmselt kana spetsiifilisi fakte siit täna ei leia. Aga maaelu kohta küll. Eelmisel nädalal avaldas Riigikontroll aruande, kus tõi välja, et varsti pole peale Tallinna ja Tartu üldse kuskil mõtet elada, sest avalik sektor ei ole enam kohal. Pole inimesi, et ametikohti täita. Ups, nüüd mul läks küll veits nihu. Ma ju just kolisin maale. Isegi unistan siin, et meie avalik kodutee saaks 1,5 km ulatuses kasvõi kruusatee nimetuse. Praegu on kehvemate ilmadega sõiduautoga nagu Ninja Warrior raja läbimine. Kui vale koha pealt läbi sõidad saad kivi karterisse või jääd pori sisse kinni. Aga kui varsti isegi Kuressaare jäetakse maha, siis ju see tee parendamine vajub.

Enda arust nagu olen kuulnud, et näiteks maale kolib inimesi juurde. Mõned sõbradki mõtlevad tõsisest maale kolimise peale. Peab neid kiiresti teavitama tulevast olukorrast. Lõpuks ma saan aru, miks pangad laenu ei taha anda. Kõik on äkki nii selge. Nagu oleks kolmas silm avanenud.Aga mis siis tegelikult edasi saab? Kas ongi nii, et tuleb võtta kinnisvaraportaalid lahti ja suuremate linnade kortereid vaatama hakata. Samas peaks saama tulevikku muuta. Muuta saab seda muutes tegevusi/tegevusetust, mida siiani on tehtud. Mida siis muuta? Ega ma mingi spetsialist ei ole ja põhjapanevaid lahendusi siin pakkuda ei oska. Võib juhtuda, et ka spetsialistid ideaalse tulemuseni kohe jõuda ei oska. Kõige lihtsam ja odavam asi, mida teha saaks, on olukorra kaardistamine ja probleemide sõnastamine.

Täpselt nagu äriplaani tegemine. Selleks, et äri teha, tuleb sul hakata lahendama probleemi. Kuna siiani rakendatud meetmed ei ole soovitud tulemust toonud, siis see on hea koht kust alusta. Teha selgeks, miks ei ole töödanud. Näiteks on riigi ja kohaliku omavalitsuse toel ellu kutsutud hajaasustuse programm. Praegu on see tugevalt üle taodeldud. Ainult ⅓ taotlejatest saab sealt raha. See on programm, mis aitab elamiseks hädavajaliku hankida. Näiteks nagu puhas vesi tuppa või vesiklosett majja. Ma olen siiani ilma nendeta elanud ja samas saab hakkama. Aga uskuge mind, välikäimlas käimine tuisu või tormiga maaelu romantiline idüll ei ole. Ehk meede on tegelikult vajalik aga raha on panustatud sinna vähe. Muidugi alati ei pea ka riik meie eest kõiki asju ära tegema. Teise asjana prooviks ma aru saada, et mis üldse toimub. Kohalikel omavalitsustel on ju olemas sissekirjutuste andmed. Sealt võiks vabalt viimase viie aasta maapiirkonna uued sissekirjutud inimesed telefoni otsa võtta ja küsida, et mis põhjusel ta sinna maale ronis. Enamus võiks ju ausalt vastata ka, sest suvakas niisama maale ei koli. Nendest vestlustest kooruks välja päris hea info. Võin kinnitada, et inimestega suhtlemine on väärt tegevus. Kontoris pastakast asjade välja imemine on hoopis keerulisem. Ja kui küsida, et kas soovitaksid kontakteeruda ka sõbra/tuttavaga, kes tahab samuti maale kolida, siis kõnesid jätkub kauemaks. Küll aga peaks välja töötama ennem õiged küsimused. Sest õigete küsimustega saab teada ka õiged põhjused. Näiteks, kui inimene ütleb, et ta ei saa maale kolida sellepärast, et pole tööd, siis see ei pruugi õige põhjus olla.

Minu arust on just Tallinnast ja Tartust väljaspool hoopis kergem tööd saada, sest konkurents on tükk maad lahjem. Minu CV Tallinnas on täiesti mõttetu, sest isegi tööintervjuudele ei ole ma suutnud saada. Lihtsalt nii palju inimesi on minust parema taustaga. Vähemalt eelnevalt. Aga näiteks Saaremaal ei oleks mul probleem töö leidmisega. Kui siia kolisin, siis tuli sisuliselt kaks tööpakkumist mulle. Seega ei pruugi vastus “tööpuudus” olla ikkagi sisuline probleem. Ehk selle sama uuringuga saaks ilmselt väga palju head informatsiooni, mis ei pruugi olla sisendiks ainult riigile vaid ka kõikidele teistele, kes maapiirkonnas toimetavad. Fakt on ikkagi see, et midagi peab kardinaalselt teistmoodi tegema võrreldes praegusega. Kui Riigikontroll 10 aasta pärast uue aruande koostab, peaks seal olema hoopis Tallinna ja Tartu väljasuremise oht. Ega ma nüüd ei sunnigi kõiki maale elama tulema. Aga maale elama minemine ei tohiks olla ka väga keeruliseks tehtud. Katsetama võiks hakata täiesti uudse mõtteviisi ja tegevustega. Anda nii öelda startupilik fiiling asjale. Minu arust on meie inimesed piisavalt vastuvõtlikud uudsetele lähenemistele. Juba isegi toidupoed toovad koju kaupa ka maapiirkonnas. Polegi igasse külasse poodi vaja. Sellise mõtteviisiga avalikele teenustele peale lennata ja usun, et ajukurrud lähevad võbisema ning superhead ideed hakkavad vanu mudeleid ümber töötama. Tuleb ka meeles pidada, et vastust “ seda ei saa teha” ei tohi olla variant. Vaid suhtumine peab olema “leiame lahenduse selle tegemiseks”. On ju juba tunnetusel vahe sees. Üks on negatiivne ja teine on võimalusi otsiv. Eestlased tahavad alati asju paremini ja mugavalt teha. Seda näitab ka päris mitme “ükssarviku” olemasolu ja nende juurde lisandumine. Ehk kui me ei taha maapiirkonnas näha pildil olevat olukorda, siis on viimane aeg hakata tegema asju hoopis teistmoodi!

Missioon: kanad talveks sooja!

Mis seal ikka kaua rõõmustada. Kui enam müügi pärast seda tegema ei pea, siis tootmise ja kogu muu asja pärast on põhjust küll. Kütteseade kanalasse on üks viimaseid suuremaid investeeringuid, mille pean tegema ja siis peaks olema kõik asjad tip-top. Hädavajalikud asjad siis. Algusest peale on see olnud paras pind tagumikus. Mul ei olnud õrna aimugi, mis raha eest ma selle teen, kui palju see maksma läheb ja mis lahendus üldse kõige sobivam on. Esimest korda ju, kammoon Simmo. Mahekanalates on kütteseadet vaja, sest kanade hulk ruutmeetri kohta on piisavalt väike, et päris enda kehasoojusega nad hakkama ei saa. Kanadele hea, omanikule kulukam. Aga selle üle ma ei kurda. Puuri- ja õrrekanalates on talvel isegi vaja pigem jahutust. Selliste projektidega on ikka nii, et korra tunned ennast saamatuna, siis jälle nagu saad aru, mida teed, siis ei tee teised päris nii nagu teha võiks ja siis ei saa jälle enam mitte midagi aru. Kogu protsess hakkas juba pihta suvel, et septembris oleks soe toas. Kuna minul ja teistel oli kokkupuude sellega olematu ja muud teemad vajasid ennem lahendus, siis lükkus see aina edasi.

Septembri algusest hakkas mul juba paanika vaikselt kasvama, sest kunagi ei tea, mis ilm teeb. Mitmete aastate keskmine siiski näitas, et oktoobri lõpuni võivad temperatuurid olla suht talutavad ja peaks oma jõududega hakkama saama. Varuplaaniks oli välja vaadatud ka ajutised elektrilised küttekehad. No kui tõesti on häda käes. Muidugi läheb jälle kallimaks, sest elektri kogus oleks meeletu ja kõrvale veel seadmete rendi hind. Ühesõnaga ilmatantsuga alustasin ma juba septembris, sest kuu lõpus tuli välja, et tuleb ikkagi teine lahendus ja sellega läheb veel kindlasti kuu. Praeguseks on juba peaaegu novembri keskpaik ja minu ilmatants jätkub. Siiani tundub toimivat. Järgmise nädala lõpuks lubati kõik asjad valmis saada, mis on ikkagi nädal/kaks hilisem kõige viimasest plaanist. Ilmselgelt on minu objekt piisavalt väike ja madala prioriteediga suurte ettevõtete jaoks, kuid minu jaoks jällegi kõige prioriteetsem.

This image has an empty alt attribute; its file name is 124838955_214517200049406_3095932913160414560_o-1.jpg

Loodan, et tulevikus saan ise tähtaegu määrata, sest olen juba nii boss. Samas mure lindude heaolu ja külma saabumise osas on konstantne ja tõmbab isegi jalakarvad halliks. Kuigi kogu projekt läks algselt plaanitust ligi kolm korda kallimaks, siis asjade paigaldajad on pakkunud paindlikke makselahendusi. See on ikka väga suur asi minu jaoks, kui niimoodi vastu tullakse. Et usaldada minusugust alustavat ettevõtjat, peab ikka olema palju julgust. Ma usun, et kõrvalt vaadates tundub nagunii kogu olukord jabur, sest kes täna üldse põllumajandusse investeeriks ja veel selliste summadega. Koguaeg mingi jama ju selles valdkonnas. Ma näiteks lohutan ennast sellega, et minu investeeringud on ühekordsed. Kui ma kogu süsteemi mõnusalt tööle saan umbes 160-170 tuhande euroga, siis sellega võib kruiisida mõnusad 10 aastat järjest. Hullem on olukord minu arust IT sektoris, kus ju ühe tavalise arendaja palgakulu ettevõttele on üle 3000 euro kuus. Ja see on üks püsikuludest. Muidugi klientidele esitatavad arved on ka uhkemad.

This image has an empty alt attribute; its file name is 125186457_214517176716075_1768049164401168429_o.jpg

Samas mul on nüüd hoovi peal vähemalt ilus suur valge balloon. Üpris pirakas teine.Kohalikud teadvat rääkivad, et kanad saavad nüüd vett ka, eriti uhke neil elu. Kui keegi teist peaks lugema seda postitust, siis tegelikult saavad kanad juba kohe alguses vett. See on ikkagi gaasimahuti. Saame kasutada ka rohegaasi, mis on über keskkonna sõbralik. Ja see me ju lõpuks olla tahame, sest puhas keskkond ja toit on see mida soovime ise ja mida tahame pakkuda enda järeltulevatele põlvedele. Ma tõesti loodan, et nüüd järgmise nädalaga saab selle suure kütteseadme saaga ühele poole. Liiga pikalt on veninud ja mulle ei meeldi, kui ma ise ei saa protsessi muuta/kiirendada vaid ootan teiste taga. See tähendab, et kontroll ei ole minu käes, kuigi mina vastutan enda ettevõtte eest. Mis ma ise teha saan, on mõelda välja plaan B ja plaan C juhuks, kui midagi läheb totaalselt vussi. Isegi, kui neid kunagi vaja ei lähe, siis see kindlus ja turvatunne, et sellest jamast on väljapääs teise lahenduse näol, aitab hoopis kergemalt edasi toimetada. Varuplaan on hea trump tagataskus. Ja tegelikult on mul hullumoodi ilmaga sel aastal vedanud, sest nii sooja sügist pole ammu olnud.

Meid on märgatud!

Vahelduseks midagi rõõmsat ka. Teate, praegu on isegi täitsa hea tuju. Naeratus on näol ja meel on rõõmus. Miks see nii on, kui just oli probleem Saaremaa turu ära kukkumisega? Siin saan nüüd kiita veidike ennast. Kõik see müügitöö ja pingutamine eelnevatel kuudel andis tulemust just siis, kui seda kõige rohkem vaja oli. Septembri esimestel nädalatel oli müük kehva, aga siis õnnestus paisata munad Tallinna Kaubamajja ja Stockmanni. Ja läbi Talu Toidab läks veel rohkematesse Tallinna Rimidesse.

Ma olen alati rääkinud, et müük on nagu vedur – jaamast lahkudes on vaja kasutada väga palju energiat, et see liikuma saada. Kui sobiv kiirus on juba saavutatud, siis läheb ainult väike kogus energiat selle kiiruse hoidmiseks. Sama on ka müügiga – alguses peab roppu moodi vaeva nägema ja tulemust väga palju ei ole. Aga seda stabiilselt tehes, hakkab see üks hetk tagasi tooma. Tihti just nendel hetkedel, kui vajadus on kõige suurem. Seega praegu julgen öelda, et müük sujub hästi ja kogu nädala toodang läheb müügiks. Asjad justkui toimivad ja üle poole aasta saan ma igapäevaselt töötada normaalsete tundidega.

Hetkel ei pea ka probleemide pärast väga muretsema, sest selliseid, mida ma ise lahendada saan, ei ole. Muidugi on konstantne raha puudus täiesti olemas, aga kuna käive on stabiilne, siis ühel hetkel saan loodetavasti kõik vajalikud asjad makstud ja äkki järgmine aasta hakkab midagi ülegi jääma. Jajaa, ma tean ise ka, et nüüd ma olen selle välja öelnud ja saatus selle peale ainult naerab. Ilmselgelt on mingid suured probleemid kohe kohal. Praeguseks on vähemalt hallide juuksekarvade tekkimine peatunud. Ma loodan. Samas hall näitab ju kogemust ja tarkust. Nii ma endale sisestan. Õnneks mul ju abikaasa olemas ja teiste naiste arvamus enam ei huvita

Järgmise suure projektina läheb käiku kütteseadme paigaldamine kanalasse. Alguses sai mõeldud pelletküte koos venditorudega, aga viimasel hetkel tulid välja paremad ja muidugi ka kallimad lahendused. Nüüd on otsustatud, et tuleb lakke kaks spetsiaalselt kanalatesse mõeldud gaasipõletit, mis tootja andmete järgi lubavad tõsta munevust 15%. Mul praegu on seal 90% juures ehk jutu järgi hakkan saavutama 105% munevust. Tundub võimas. Aga tegelikult on see lahendus pikas perspektiivis odavam ja kestvam. Jätkame tipptehnoloogia kasutamist. Näete, mahe ja öko ei pea alati karvane ja villane olema. Täitsa edukalt saab mahedat toorainet toota ka tänapäeva tehnoloogiat kasutades. Võlaorjus ja eraisiku käendus jälle suureneb selle projektiga, aga vähemalt praegu ei ole veel plaanis vabatahtlikult lõpetada.

Ettevõtluses ja üldse elus tuleb vaadata ette mitmete aastate kaupa ja no ma näen ennast ikka lõpuks suure ülemaailmse haardega ettevõtjana. Täpselt nii, sellise kaliibriga mees meil siin. Tegelikult on hea, kui ma ka viie aasta pärast selle sama ettevõttega toimetan veel kasumlikult. Potentsiaali ju on. Ja sellega nõustuvad ka teised. Eile toimus Saaremaa ettevõtjate tänugala. Kohalikke ettevõtjaid tunnustati 12 erinevas kategoorias. Minu arust hea üritus, sest eriti minusugused suvakad saavad sealt positiivset energiat juurde. Ilmselt suurte käivetega ettevõtjaid selline asi ei kõiguta, kuid tegelikult peaks. Kui kohalikud inimesed peavad sinu tegemisi tähtsaks, siis võiks selle üle uhke olla. Mina olen igatahes väga uhke, sest Aasta Startija väga tugevate nominentide seast valiti just Saaremaa Mahemuna Tang OÜ võitjaks. Super äge, et mind ja minu tegemisi on märgatud. Paneme täie hooga edasi ja minu vedur on alles jaamast lahkumas!

Nädalavahetusel oli Maal Elamise päev

Tundub, et minu maale kolimisega on saanud Saaremaa valla maapiirkond täidetud ja rohkem kohti pole, sest siin ei olnud avatud mitte ühtegi asutust. Ju siis, ega ma pole statistikat teinud. Ise olen maal elanud nüüd üle aasta. Kuidas siis on? Kas kõik on selline idüll nagu lubatakse ja rohkem polegi eluks vaja? Laias laastus jah. Kui sa ennast maal lõpuks oled sisse seadnud, siis see on ikka võrratult äge. See on muidugi maal elamise teine etapp ja eeldusel, et oled esimese etapi edukalt läbinud.

Aga vot see esimene etapp on asi, mida siiani on ebameeldiv meenutada. Kui sul on nii hästi, et vanemate või vanavanemate maakoht on saadaval ja koli ainult sisse ning hakka elama, siis tunnen sinu üle siiralt röömu. Ilmselt enamusel seda pole, või kui isegi on, siis soovitakse teise asukohaga maakodu. Kellel veel karjäär on edukas olnud või muud moodi raha kogutud ja saab kohe otse välja osta, siis jällegi, tunnen siiralt röömu nende inimeste üle. Saavad kohe maaelu nautima hakata. Kes on aga minusugune vaene, siis teil ma soovitan kohe alustada idamaade spirituaalsete rituaalidega, et vaim kehast lahkuks. Kui me olime endale sobiva koha leidnud, siis lendasin kohe pangale peale, et näe, mulle meeldib ja teeme sama diili nagu korteriga. Palk on norm, maksevõimekus on, natuke sissemaksu ka ja kuhu ma allkirja panen? Õnneks andis pank kohe teada, kui vaene ma ikkagi tegelikult olen ja enda roosad prillid võib julgelt prügikasti visata. Kuressaarest 30 km kaugusele mingit “peldikut” ostma asudes, et tasu panga poole pöörduda, sest mulle saadeti kaela kohe 50% omaosaluse nõue ja Kredexi käendust ei soovitud rakendada. Lisaks arvas üks pank, et nende enda töötaja on parem hindaja, kui akrediteeritud ekspert kinnisvara hindamises. Läbi suure surma ja enesepiina õnnestus see maakoht endale laenuga soetada, aga kahjuks olid sellesse protsessi lõpuks kaasatud ka meie mõlema vanemad. Nad ilmselt arvasid, et peale ülikooli võiksid ju lapsed oma eluga ise hakkama saada. Aga 10 aastat hiljem vajavad ikka abi. Kui nüüd seda teemat natukenegi kokku tõmmata, siis minu arust on maale kolimise puhul kõige suuremaks probleemiks elamiskoht.

Tööd jätkub, sest mõtlevat ja mingite kogemustega inimest ootavad nii omavalitsused kui ka kohalikud ettevõtted. Ja no 30 km tööle sõita ei ole ju tegelikult probleem, sest ajaliselt teeb, see sama välja, mis näiteks Tallinnas tipptunnil 4 km tööle sõita. Aga keegi ei anna ju sulle laenu, et sa saaksid endale maale maja osta. Mõtle, kui sa ei soovi enam seal elada või sinuga midagi juhtub, siis kes seda “peldikut” osta tahab? Mõttetera pangale, kui keegi töötajatest peaks lugema – maale ei koli inimene sellepärast, et tal pole peale tööd enam midagi teha ja tal on igav. See on ilmselgelt läbi kaalutletud käik ning inimene muudab sellega tervet enda elu. Ja ta ei koli sinna selleks, et kuu või aasta või lähiajal sealt minema tõmmata või pankrotti minna. Me ostame maale kodu, et saaksime ka enda viimased elupäevad looduse keskel veeta. Kodulaenu makse on kõige esimene asi, mille üle kanname, sest isegi mingid telekommunikatsiooni asjad ei ole nii tähtsad, kui täitsa enda kodu.

Kui vaid saaks ikkagi riiklikult kas mingi laenu võimaluse või käenduse võimaluse, et lihtsalt oleks võimalik laenu võtta maakodu ostuks. Ma ei luni siin mingeid toetusi ega eeliseid. Lihtsalt, et keegi annaks sarnased võimalused linnaga. Me näiteks kolisime sellisesse majja, kus ei olnud vett ega wc’d. Esimest korda jäime ööseks -15 kraadise külmaga peale korstnapühkija poolt küttekehade kasutamise heakskiidu saamist. Oli huvitav, sest alguses oli toas ka -15 kraadi. Aga hakkama saime. Ja väga mõnus oli. Ehk me loobusime kõikidest tänapäeva mugavustest selleks, et enda sees oleks rahu. Me oleme täiesti taasavastanud selle, et kui kraanist tuleb jooksev vesi, siis on see midagi erakordset. Kui veel peaks sooja ka tulema – no milline luksus. Vesiklosett – mis asi see on? Ehk tegelikult sellises kohas elades avastad sa endas need primaarsed vajadused, mille nimel hakkad iga päev vaeva nägema. Mingisugused tööstressid või muud arenenud ühiskonnaga kaasnevad emotsionaalsed probleemid kaovad kohe, sest kui sul on vaja ellujäämiseks ikkagi tuba kütta ja puud hakkavad otsa saama, siis on prioriteediks kuivade küttepuude leidmine, mitte poliitilised võimuvõitlused, tähtajad töö juures või ebameeldivad kliendid. Endas selle külje avastamine või taasavastamine on ikka äge. Hakkad tähele panema loodust ja selle muutust erinevatel aastaegadel. Rõõm, mis tekib sinu mulda pandud seemnest kasvanud taime saadusi korjates või need imelised päikeseloojangud. Hirve möirged läbi pimeda metsa hirmutavad alguses üpris kenasti, aga hiljem juba pakub nalja, sest kohati on need väga veidrad. Ja muud meelelahutused on ju ka alles jäänud, sest linnas saab käia kohvitamas, kinotamas, shoppamas ja muid endisi tegevusi tegemas. Sõbrad käivad jätkuvalt külas ja samuti ise ka neil. Muuseas, küla võttis meid väga hästi vastu. Kortermajas 5 aastat elades suhtlesime naabritega tere/head päeva vajaduse baasil ja rohkem mitte. Külast olen leidnud endale uued tuttavad ja sõbrad. Ilmselt aitas ka see kaasa, et kui mul lammutamiseks oli traktorit vaja, siis sisuliselt käisin kõik majapidamised läbi. Aga maal elavad inimesed on sõbralikud ja abivalmid ning uusi inimesi on neil alati hea meel näha. Eriti kui mahajäetud maja korstnasse saab uuesti suitsu mitmeteks aastateks.

Saarlased lõpetasid munade söömise

Täna tuleb üks ilma pildita postitus. Muidu nagu liiga tavaline jälle. Teeme kõigepealt head emotsioonid ja uudised. Käisime UAZiga välihooaega lõpetamas Suurel Turupäeval Kuressaare kesklinnas. Ilm tõotas tulla harukordselt kehva, kuid pidas väga hästi lõpuni vastu. Ja siis tuli kena vihm ja tuul. Kui sel aastal enne jaanipäeva alustasime segakarpide müügiga ja oli ainult üks toode, siis hooaja saime lõpetada väärikalt nelja tootega, millest kõik ei olnud munad. Meil oli M, L ja XL suuruses mahemune. Õnneks oli üks või kaks inimest ikka sellist ka, kes ei saanud munade hinnast aru ja ei suutnud kuulata mind selgitamast põhjust. Selliseid põhimõttekindlaid inimesi on ikka ka vaja, et kõik tasakaalus oleks. Siis pakkusime ka sellist veidrat majoneesi, kus oli sees Karmeli tudraõli, MustjalaMustard õllesinep, Ideafarm ja Saaremaa I Veinitehas õunaäädikas ja Saaremaa Mahemunad. Äge oli jälgida reageeringuid selle maitsmisele. Sellepärast mulle eestlased ja eriti saarlased meeldivad, et kui neile midagi ei meeldi, siis nad ütlevad ka selle kohe otse välja. Maitses kehvasti noh. Vähemalt mõnel. Aga enamusel oli ikka huvitav. Mitte see “huvitav” vaid just positiivselt. Ära meilt võeti kõik potsikud, mis kaasas olid. Isegi mõni selline oli, kes ütles, et ta majoneesi üldse ei tarbi. Sutskas ikkagi majoneesiga pulga otsa suhu ja sai jälle purgi kaasa anda. Ühesõnaga, minu jaoks esimene degustatsioon ja tagasiside küsimine otse kliendilt ja võib rahule jääda. Infot sain palju ja teame kuhu edasi liikuda. Loodan, et umbes kuu aja pärast saame juba poelettidel näha Saaremaa Mahemunast majoneesi. Ja mitte ainult ühte varianti. Turupäev oli kokkuvõttes jälle äge ja kes tahtsid UAZi kastist mahemune osta ehk ka said seda teha. Pärast jälle hea sõpradele/tuttavatele rääkida, mida tegid. Iseasi, kas nad sind usuvad.

Teine teema on nüüd vähe tösisem. Minu jaoks siis tegelikult täitsa tösine. Olles saanud müügi kenasti üles ja isegi veidike defitsiiti, sai see õnn kesta kõigest ühe nädala. Siis tõmmati mul vaip jalge alt jälle kenasti ära ning tunneli lõpus olev valgus kustus. Siiani ei saa lõpuni aru, mis tegelikult juhtus. Sisuliselt olen ma jälle alguses tagasi, kuid seekord omamoodi keerulises olukorras. Paneb mõtlema, et maailma muutmine üksi on üks mõttetu tegevus. Ja kui kaua niimoodi veel vastu pean, ei oska öelda. Mis siis täpsemalt juhtus. Juhtus see, et Saaremaa inimesed lõpetasid muna söömise. Vähemalt Saaremaa Mahemuna söömise. Esimesest septembri nädalast langes siin müük 80%. Ühe nädalaga lihtsalt terve koduturg kadunud. Täiesti hoomamatu minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on. Kas tõesti mitte ükski minu eelnevalt tehtud tegevus ei ole aidanud saarlaste söögilauale loomasõbraliku pidamisviisiga toodetud ja kemikaalidest vabal munal jõuda.

Minu jaoks jälle üks nendest kehvadest hetkedest. Mõned on raskemad, teised jälle veel raskemad. Mis saab edasi? See on nüüd küsimus, millele ma olen lahendust otsinud. Kahjuks ei ole hetkel võimalik mandri Selveritesse mune saata, sest aasta lõpuni on proovileping. Äkki aitab, kui Tallinna inimesed lähevad enda kohalikku poodi ja küsivad teenindajate käest Saaremaa Mahemune. Talu Toidab Rimis aitab mind praegu suuresti välja, sest päris paljudesse Rimidesse on läinud läbi nende. Coop Eestiga proovin veel läbi rääkida ja see on üks võimalik päästerõngas. Tänu ees olevatele odavamatele toodetele ei nähta selles helget tulevikku. Kui teil kellelgi on ideid, kuidas Saaremaa müük jälle taastada või kompenseerida see mandriga, siis võib mulle teada anda! Kõige viimane variant on omahinnaga või alla selle müük, mis garanteerib järgmisel aastal tühja lauda. Üks õlekõrs võiks olla ka majonees. Arvestades, et see tuleb vähemalt kuu aja pärast ja kõrgema hinnaga, kui teised majoneesi laadsed tooted, siis võib see õlekõrs jääda päris lühikeseks. Aga ehk homne on tänasest targem või siis ülehomme ja saame leida tekkinud raskele olukorrale lahenduse. Lõpetame positiivse noodiga: kanad käivad täiega õues ja naudivad iga hetke sooja päikese käes. Isegi kuked on ennast väljas olles kohe eriti puhevile ajanud.

Turupäev Saaremaal!

Saagu teie tahtmine! Ajan UAZile energia sisse jälle ja koos tuleme selle hooaja viimasele välimüügile ehk Suurele Turupäevale Kuressaare keskväljakul laupäeval 5. septembril alates 10.00 kuni 15.00. See on meie jaoks mitmes mõttes eriline. Esiteks- tuleme kohale jälle UAZiga ja otse sealt samast kastist on võimalik neid mahedaid mune osta. Nagu vanasti noh. Või no selline paar kuud tagasi. Samas vahepeal nii palju juhtunud, et tundub vähemalt paar aastat tagasi. Ja teiseks on meil kaasa võetud kolm üllatusesinejat: – teada tuntud XL munad, mida on alati liiga vähe. Seekord samamoodi ehk kiiremad saavad;- Saaremaa majonees, kus kasutatakse kohalikku toorainet nagu tudraõli, õllesinep, tomatiäädikas ja neid mune jälle. Seda saab maitsa kohapeal. Võin anda toorest muna ka maitsa, kes soovib lisaks;- ja bežee. See on nüüd eriline, sest tervenisti on mahe. Muidugi meie enda kanade mahemunadest. Tundub, et neid mune saab nüüd igale poole sisse panna ja kohe on eriline jälle. Peaasi, et ise usun. Seega UAZi kastist saab laupäeval 5. septembril Kuressaare keskväljakul Suurel Turupäeval mahemune, siis veel mõningaid kuid veidike erilisemaid mahemune, siis majoneesi (ka eriline) ja bežeed (eriline ja täitsa mahe). Peate kohale tulema, sest ma tean, et see nädal olete te enda Saaremaa Mahemuna karbid ostmata jätnud. Ma tean küll, sest poed ütlesid mulle ja nüüd mul on neid jälle liiga palju.