Maal elamine

Mõnda saadet sa ju ikka veel telekast vaatad ja kindlasti oled juhtunud nägema maal elavaid inimesi. Minu arust selline huvitav vaatamine alati. Elan ka ise nüüd ju maal ja hea samastuda ning ka võrrelda. Kui sa nüüd mõttega oled vaadanud, siis väga tihti ühendab neid elamisi mitu ühist näitajat või tingimust. Ja võib öelda, et need samad tingimused aitasid kaasa 80-90ndate aastate maade ja talude müümisele võileiva hinna eest, et kolida linna kahetoalisesse korterisse. Nii mõnigi vanem või vanavanem on rääkinud enda suurtest maalappidest ja uhketest rehielamutest. See kõik sai vahetatud kõigi mugavustega 2 toalise korteri vastu linnas.

Puhta hullud peast, miks nad niimoodi tegid? Eks konks ongi seal “kõigi mugavustega” mõistes. Mis seal maal teha oli? Käimla asus maja külmas osas või koguni hoovi teises otsas. Pesta sai korra-kaks nädalas, kui tehti sauna. Sooja vee saamiseks kütsid katelt või pliiti. Siis aina kütsid tuba, mis hommikuks oli jälle jahe. Elekter oli sama harv nähtus, kui hilissügisene päike. Aga vot linnas ootas ilus kõigi mugavustega elu. Keskkütte radikas huugas ööpäev läbi nii, et vahetevahel käis isegi aken keset südatalve lahti. Voodist said paari sammuga tualetti ning kraanist purskas välja nii külma kui sooja vett. Lase palju tahad. Mõnel juhul unus päevadeks jooksma. Pesta sai ennast kasvõi iga tund. Lükkasid vanni ääreni täis ja ligunesid ennast 30 aastat vanemaks (selgitus: kortsus nahk). Mõni sai veel teisele või kõrgemale korrusele uhke elamise ja no see vaade ületas kõik ootused. Aknast paistsid vastasmaja Madise kõik pitsi võtmised ära. Pealekauba sai linnast normaalse palgaga töö ka. Ehk kõik mugavused, mida eluks vaja ja natuke rohkemgi. Seega, miks ei oleks pidanud seda sara ja viletsust kogu selle ilusa elu vastu vahetama?

Niipidi vaadates tundub loogiline küll. Aga ajad muutuvad. Samas nendes maaelu näitavates saadetes kohtab tihtipeale veel sarnaseid olusid. Keha kergendust ootad viimase hetkeni, sest taamal paistev välikäimla on küll ahvatlev, aga teekond sinna on külm, märg, pikk ja pime. Voolavat vett toas ei ole ning ahju all huugab tuli külmal ajal 24/7. Hea, et ahi veel vastu peab. Eks sama elu ootas ees ka meid. Kõige tähtsam oli, et katus pea kohal sademeid peaks ja sein natukenegi sooja hoiaks. Erinevalt sellest kunagisest ajast, on praegu võimalik olukorda parandada. Muidugi üks suur erinevus on selle ajaga maa hind, mis on läinud kosmosesse. Ja iga aasta aina liigub ülespoole. Kuigi pangad veel maad likviidse varana ei arvesta, siis tegelikult on see üks kindlamaid investeerimise vahendeid. Kui kunagi elasid maal ainult põllumajandusega seotud inimesed, siis praegu saab tööd teha ju ükskõik kust kohast. Muidugi peab arvestama, et meie digiriigi internet ei pea meiesugustele nõudlikele inimestele vastu ja zoomi katkendlikud kõned on maapiirkonnas reegel. Aga sama on ju ka linnas.

Kõige tähtsam on vast see, et täna saab maal elada uhkemalt, kui linnas. Vähemalt sama raha eest saad maapiirkonnas suurema pinna, kui linnas. Ja kui veel remonti teed, siis isegi uhkema ja mugavama. Lükkad aga seina peal olevale tabloole 24 kraadi sisse ja soojuspump on sinu ori. Või see FIE noh. Tänutäheks teeb lisaks ka sooja vett. Vesi, mille võtad otse maa seest. Ja mis läbi septiku puhastuse läheb sinna samasse tagasi. Ükski külmapiisk tuppa ei saa, sest mitmekordsed pakettaknad ja kõva soojustus hoiab sind soojas nagu ema kaisus. Nii, et pole sel maaelul häda midagi. Isegi, kui saadetest jääb mulje, et näidatakse mingit teist riiki. Muidugi see on asjade puhul, mida sa ise saad mõjutada.

Ja lõpuks saad sa ka enda linnamaasturi täisväärtuslikult ära kasutada. Kõvadele autospetsidele jäävad need masinad linnas olles koguaeg ette ja ei jõuta ära kiruda, et miks neid ostetakse. Aga vot maal olles muud moodi nagu ei saagi. Sõiduautoga jääd hommikul kohe kinni ja saadki saha tulekuni aja maha võtta. Mõnikord tuleb ta hommikul, mõnikord peale lõunat, mõnikord ei tulegi. Põnevust jätkub igasse päeva. Kevadel pole ka selle sahaga midagi teha, sest offroad ürituse üks testikatsetest satub olema juhuslikult sinu kodutee. Paned aga gaasi põhja ja jääd lootma parimat. Ükskord sa võidad niikuinii.

Rääkidest võitudest, siis mulle usaldati tiitel “Salme tegija 2020”. Ühtepidi võib see tunduda ju selline “ah tore küll” aga tegelikult on sellel hoopis suurem sisu, kui ükskõik, mis teisel auhinnal. Tuletage nüüd meelde kõik need uudised, kus kohalikud kogukonnad võitlevad erinevate projektide vastu nende piirkonnas. Ja veel väga edukalt kusjuures. Mitmesaja miljoni eurosed projektid lükataksegi kõrvale. Oled omast arust kõva tegija, aga kui sa kogukonnaga rahu ei ole lepitanud ja soovid neist üle sõita, siis tõmmatakse su tegemistele kriips peale. Minule usaldatud tiitel tähendab aga seda, et seesama Salme kogukond on mind omaks võtnud. Kanalat rajades ma kartsin, et võib juhtuda nii nagu juhtus Lõuna-Eestis, kus sooviti samuti kanalat ehitada. Lõpuks mindi selle vastu kohtusse. Minul aga nii ei juhtunud. Järelikult olen ma midagi õigesti teinud, sest niisama sellist tiitlit ei anta. Suur aitäh teile, Salme inimesed, selle usalduse eest!

Kanade pidamine on üks väga mitmekülgne tegevus

Kanade pidamine on üks väga mitmekülgne tegevus. Kohe selline, et igav sul ei saa hakata. Kui hakkabki, siis sa teed midagi järelikult valesti. Miks nii?

No võtame nüüd näiteks väikse hulga kodukanu. Kena lihtne pidada, sest kokku on neid 10-20. Mõnel isegi 50. Ostad poest valmissööda, paned natuke vett ja lased õue ringi siblima. Korrutades peade numbri nüüd sajaga, saad sööda ja vee koguse samuti sellega läbi korrutada. Samuti ka munade koguse. See number on muidugi juba selline, mis toob teoorias leiva lauale ehk asi muutub professionaalseks. Ma siis proovin see professionaal omast arust olla. Kanadega on ka see huvitav asi, et umbes aastasena hakkab neil munevus vähenema. Ehk päris iga päev enam mune ei tule. Mida nädalad edasi, seda vähem tuleb. Tead ju omast käest, et teed kontoris tööd ja üks hetk tunned, kuidas üldse enam ei viitsi. Ja siis teedki aina vähem. Tootmises tähendab see seda, et üks hetk tuleb nad välja vahetada uute vastu. Kahjuks. Üldjuhul aasta munevust ja siis on kõik. Väga intensiivses tootmises saadetakse välisriigi tehastesse, kus neist tehakse mass lemmiklooma söögiks. Kust mujalt kanasnäkid koertele tulevad. Mina proovin esialgu siinsamas Saaremaal need sümboolse summa eest uutesse kodudesse smuugeldada. Sellise hella südamega nagu ma olen. Kui neid muidugi keegi ei taha, siis peab kiiresti ümber mõtlema. Aga no kana on täna koroona kõrval populaarsuselt teine. Seega vist ei tohiks probleeme olla laiali jagamisega. Tegelikult nad ju munevad väga edukalt edasi. Uskuge mind. Kui 10 kana puhul 5 muna päevas saad, siis on ju täitsa hästi. Ja ikkagi telekas olnud kanad. Saad kasvõi piletiraha küsida naabrinaisele näitamise eest.

Aga kujutame nüüd ette, et saadan enda preilid teistesse kodudesse laiali. Jõudsid ka selle mõtteni, et mul jääb siis laut tühjaks ju. Või noh hunnik kanas*tta jääb järgi. Selle pean kõik välja vedama. Õnneks ei ole see sama hull nagu veise või sea läga. Nende aroomidega tõmbab silma hullemini vesistama kui sibulaga. Ja pärast saad nädal aega veel selle lõhnaga ringi käia. Kõik saavad aru, et laudast tulnud. Maakas. Kana oma külge ei hakka ja lõhna poolest on ka täitsa rahuldav. Mulle juba kodune. Olsles lauda tühjaks vedanud, on vaja kõik põhjalikult puhastada. Kuigi detaile ei ole palju, siis on need ikkagi massiivsed. Seinad, põrandad, restid, matid, pesakastid, munaliin, söödaliin ja joogiliin. Peale seda kogu ruumi lupjamine. Tapame seintes ja muudes ligipääsetavates kohtades kõik elusoleva. Bakterid, seened ja parasiidid. Pealekauba teeb see kõik mõnusalt valgeks. Nüüd läheb uus saepuru allapanuks ja viimaks kogu ruumi koos seadmetega desotamine. Teoorias ei tohiks ühtegi kõrvalist elusorganismi olla järgi. Justkui uhiuus laut ootab uusi asunikke. Arvestades eelnevat kogemust, siis loodan kogu protsessi kestvuseks alates kanade lahkumisest uute saabumiseni kuni 3 nädalat. Noored neljakuused preilid hakkavad täisvõimsusel munema umbes kuu aja jooksul. Tuled uude kohta tööle ja hakkad munema. Tundub veider, aga no kui ülemus nõuab, siis mis muud üle jääb. Ja siis jälle umbes aasta ning kogu protsess otsast pihta.

Kui sa nüüd ilusasti kaasa mõtlesid, siis suutsid ridade vahelt välja lugeda, et tööd on palju, aga kust kohast mul sel ajal raha sisse tuleb? See ongi see järjekordne huvitav osa sellest professionaalsest kanandusest. Noored ja vanad kanad ühte lauta kokku ei sobi, sest ühtede domineerimise tulemusena saavad teised palju viga ning hügieeni on ju ka vaja hoida. Seega ühe laudatäie kanadega ei olegi sissetulekut pea 2 kuud. Ainult väljaminekud. Jep, mul läheb teist lauta vaja. Selline 150-200 tuhande eurone investeering jälle, et saaks olla stabiilne partner jaele ja klientidele. Sa ju tahad ikkagi kogu aeg poest seda mõnusat Saaremaa Mahemuna osta. Kui lett on tühi, siis viskab ikka kettasse küll kohe. Mille jaoks see lett siin on, kui ainult tühjus vaatab vastu. Panustasin enda kallist aega ja vaatasin tervelt kuus osa ETV pealt, kuidas need munad tulevad ja nüüd ma ei saagi neid enam osta. Mõni mu tuttav vaatas veel koos kogu perega. Mis nendest veel saab? On ikka lugu noh. Teoorias võiks peale teist lauta kõik sujuda. Toodang küll vahepeal väheneb poole võrra, aga sellega harjub ära. Aga sellepärast ma enda pusasid, särke ja mütse proovingi müüa, et mingitki sissetulekut saada. Ei proovi ma teid salaja enda töötajateks värvata logotatud riideesemetega.

Selle uue laudaga tekib nüüd üles mitu küsimust, millele ei oska veel vastust anda. Esiteks, kuhu tuleb uus laut? Kas tuleb täiesti uus või vana renoveerimine. Üks on odavam, teine jälle pikas perspektiivis mõistlikum. Ja kust tuleb see raha. Alles aasta tegutsemist panga silmis mingit hullu kõva ärikunni staatust ei anna ja seega sealt mingit võimalust loota ei ole. Või noh ilmselt on tõenäosus laenu saada sama suur, kui Vikinguga jackpot võita. Lauale jäävad Maaelu Edendamise sihtasutus ja investor. Kahjuks ühtegi toetust ei saa ka veel küsida. Pea igal Maaelu Arengukava toetusel on nõue, et ettevõte peab olema tegutsenud 2 aastat ja esimesel aastal käive üle 4000 euro. Noortaluniku toetuse puhul oli jälle nõue, et ei tohi varasemalt olla tegutsenud. Eks ma olen vist siis see ainuke noortalunik Euroopas, kellel on peale toetuse saamist järgneval kahel aastal vaja investeeringuid teha. Jälle selline auväärne staatus.

Dr. Tanel “Saaremaa munakuningas” Tang soovitab:

HOIATUS!

Tähelepanu! Tegemist on ravivõimalusega. Enne rakendamist konsulteerige tähelepanelikult sõprade ja lähedastega. Kaebuste püsimise korral või tegevuse kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arstiga.

Kas sa tunned, et vaimne väsimus on enda alla võtnud kõik sinu päevad? Päike paistab, aga mitte sinu südames? Silm ei sära, sest igapäevased riigi, ühiskonna ja muud mured neelavad uhkuse maakera sügavustesse. Neid lauseid lugedes tundsid ennast ära? Siis siin on mul sulle lahendus pakkuda – mine maale elama!

Kui sa ostad/pärid/saad endale vanema maamaja, siis sinna elama asudes alles tunned elu prioriteete. Käime läbi nüüd mõned punktid, et sa ikka hästi aru saaksid minu pointist.

Elekter – peaaegu sama tähtis nagu sissehingatav õhk. Kui telefoni aku saab tühjaks, siis isegi veel tähtsam. Mitu igapäevaselt kasutatavat asja sul vajavad töötamiseks elektrit? Jõudsid lugeda? Lasteaia lastel läks nüüd keeruliseks, sest lisaks sõrmedel, on vaja appi võtta ka varbad. Ja ka sõprade sõrmed ja varbad. Lihtsalt kõik asjad meie ümber tarbivad elektrit. Ja nii aina rohkem. Me sõltume elektrist. Linnas tuleb elekter seinast, aga maal tuleb see kuskilt kaugelt. Ja mõnikord teda üldse ei ole. Kohe mitu päeva ei ole. Hakates endale maakodu vaatama, siis ilma elektriühenduseta koht võiks jääda nimekirja lõppu. Või kui sa oled rahaboss, siis pane see nimekirjas, kuhu tahad. Näiteks, kui alajaam jääb 400 meetri kaugusele, siis on liitumine lihtne – 150 euri amper ja voilaa, kilp on sul väravas ja stepslist saad särtsu. No selline 25 amprit võiks ikka olla. Ma ise ei tea elektrist midagi aga 3x25A on majapidamisele piisav. Ja kui alajaam on juba 430 m kaugusel, siis läheb alles põnevaks. Hinnapakkumises on sellised numbrid, et mõne rikka inimese teise pensionisamba suurus kahvatub selle kõrval. Võid ju välja võtta, aga liitumist ikka selle eest ei saa. Seega elekter on ikkagi põhi värk. Kõik asjad töötavad selle pealt. Küll pärast majas juhtmete vedamisega saab ka hakkama.

Joogivesi – no ka peaaegu sama tähtis, kui sissehingatav õhk ja elekter. Joogijanu tuleb ikka iga päev. Ilma veeta on ikka keeruline. Linnas tuleb kraanist vesi. Ka põhimõtteliselt seina seest. Lükkad aga hoova ülesse ja klaas täitub kuhjaga. Aga maal? Vist sama kaugelt kui elekter. Vähe sellest, et kaugus on määramata, on seal sees veel toredad sõbrad nagu koli ja enterokok. Heal juhul purts purts, halvemal juhul hospitaliseerimine. Pole hullu, puurkaev päästab päeva. Palju edu sellega. Kui isegi lubatakse teha, siis näiteks meil on miinimum sügavus 45 meetrit. 45 meetrit on vaja maa sisse puurida ja loota, et ehk nüüd tuleb midagi. Peale seda pead veel ära filtreerima, et kõlbaks tarbida. Ja pärast on jälle seda elektrit vaja, et pump ikkagi töötaks.

Ja siis soojus. Suvel suva, talvel ilma ei saa. Maja võiks ju mingit soojemat massi kinni pidada, aga kui ahi on vägev, siis ei ole vaja muretseda. Lükkad ahju huugama nii, et sädemed lendavad. Vähemalt saad veidike sooja. Niikaua, kuni ei tule -20 kraadi külma. Palju seda Eestis ikka tuleb, mõnel päeval 5 aasta jooksul. Tulevikus nagunii kliimasoojenemine ja siis saab juba talvel bikiinides olla. Nojah, praegu on alla -10 kraadi olnud juba mitu nädalat. Ennustatakse öösel -10, aga kraadiklaas näitab -20. Ei teagi enam keda või mida uskuda.

Poindini ei ole nagu ikka jõudnud. Üks suur hala, kui kallis ja raske maal on. Mismoodi see elu paremaks aitab muuta? Kõik juba teavad, et maal on raske ja sellepärast ju keegi seal elada ei tahagi. No vot aga siin ongi mu point. Tegelikult on just vastupidi. Kas panid tähele, et neid probleeme lugedes sa ei mõelnud kordagi muude murede peale. Ja nii ongi maal elades. Loodad, et tormiga jääb elekter alles. Aga juba ennem hakkad mõtlema, et oleks küünlad olemas, akud laetud ja toit olemas. Kui endale vee saad või isegi joogivee kõlblikkuse saavutad, siis oskad seda hinnata elu lõpuni ja iga klaasitäis maitseb veel rohkem kui eelmine. Talvel peab iga päev kütma. Mõtled, et oleks kuivad puud olemas. Tood need tuppa, süütad tule, ootad kuni ahi läheb soojaks, leegi kustudes paned siibri kinni ja homme jälle sama ring. Rutiin, mis teeb su elu mugavamaks. Kohe. Sinu vaim saab puhtaks ja selgeks, sest baasvajadused vajavad rahuldamist. Et oleks süüa, juua ja oleks soe. Lähed lükkad veel lund hoovist. Ja just, kui sa oled kõik vajalikud rajad sisse saanud, hakkab lund juurde sadama. Tunni pärast on kõik sama nagu alguses. Samas sinul on põsed roosad ja hulk kaloreid kehast kustutatud. Mäletad, kuidas vanemad ja vanavanemad rääkisid, et omal ajal oli lumi põlvist saati. Ka praegu on maal lumi põlvini. Paned suusad jalga või kelgu näpu otsa ning paar tundi õues kaovad kiirelt. Hiljem saunast otse lumme ja õhtul diivanile vajudes avastad, et suu on kõrvuni. Väsinud, aga 100% rahulolu. Mis uudised? Mis piinlikud väljaütlemised riigi esindajate poolt? Mis muud haigused ja viirused? Ma tegelesin ellujäämisega, mul ei olnud aega teiste muredega tegeleda. Homme jälle!

Palju õnne! Olete võitnud loteriiga.

Palju õnne! Olete võitnud loteriiga. Miljonite osavõtjate seast oli just Teil kõige suurem loosiõnn! Auhinnaks on “elulotol” teile suur hunnik raskusi, mida saate ületada. Auhind makstakse välja osade kaupa iga kuu nii kaua kuni kumbki meist alla annab.

Midagi sellist ootan ma enda postkasti juba pikemat aega. Omast arust ei ole ma ühestki lotost osa võtnud, aga millegi pärast õnnestub mul võita kõik raskuste jackpotid. Ma pole tegutsenud aasta aegagi, aga kogemusi on juba 10 aasta jagu. Kes ei mäleta, siis algas ju kogu see pull aasta tagasi isolatsiooniga. Kui mina sain notaris lepingutele allkirjad, et hakata päris enda ettevõtlusega tegelema, saadeti kaela koroona. Terve Saaremaa suleti ülejäänud maailmast. Tagantjärele oli see esimene ja väga selge märk elu poolt, et “poiss k*rat, ära sa pulli siin. Lõpeta ära see jama!”. Aga loll ei saa asjadest aru isegi siis, kui sa talle mustvalgel kõik ette näitad. Ja nii see Kolgata tee jätkus.

Peaaegu aasta on nüüd möödas, aga siiani ma pusin edasi. Korra mõtlesin, et elu on lill ja mis enam ikka juhtuda saab. Kõik jama on ju läbi elatud ja edasi võiks mind oodata ainult pudrumäed. Aga mulle tundub, et elu ise on ka piisavalt juhm, sest ikkagi otsustas ta veel kaela saata linnugripi. Vaata nüüd seda ohukaarti ja mis piirkonna sa sealt Saaremaalt punasena leiad. Jep, Salme. Kes veel ei tea, siis ma muidu tegutsen seal. Hästi valitud! Järjekordne Jackpot. Linnugripp on nüüd selline bakteriaalne viirushaigus, mis levib kontakti kaudu. Noh peaaegu nagu see sama koroona inimestel. Samas ei ole linnugripp inimestele ohtlik. Kuigi nimi ise ütleb, et gripilaadne toode, siis lindudel ei tähenda see väikest palavikku, lihasvalu ja nõrkustunnet. See tähendab surma. Ja see tähendab surma kõigile, kes nakatanuga ühes karjas on. Vot selline purakas kohe. Täislaks ikka. Üks kana nakatub ja terve lauda täis hukatakse. Tundub julm, aga tegelikult on võimatu seda ühte isoleerida ja kohe levib see edasi ka teistele. Kui me nüüd võtame pikalt tegutsenud linnupidamisettevõtte, siis ilmselt ei ole see probleem, kui haigus sisse tuleb. Nii palju likviidsust on ikka, et kuskilt laenu saada täielikuks desoks ja puhastuseks ning uue karja ostmiseks. Aga mul ju alles saab aasta täis. Kust kohast ma võtan need paarkümmend tuhat etteplaneerimata eurot. Minu laenud on kõik välja võetud. Pangad ei taha siiani mind näha, sest kaks aastat ei ole veel täis. Saadavad mulle küll kirju, et toetame ja teeme uuringuid. Mismoodi toetate? Noh pakume konsultatsiooni. Ei teagi, mis selle “EI” vastuse puhul nii palju konsulteerida on. Ehk, kui mulle tuleb linnugripp, siis on tõenäosus, et see pull saab minu jaoks läbi.

Nagu siiani, siis me omalt poolt anname ikkagi kõik, et elu väljakutsetele vastu astuda. Selleks olen ma sulgenud territooriumi võõrastele inimestele. Kahjuks ei saa ka kohapeal mune ostmas käia. Jalanõude ja riiete kaudu võib grippi samuti levitada. Seega on territoorium kurja kirjaga kõigile suletud. Lisaks on erinevate astmetega bioohutuse alad, kus vahetan kõik enda riided ja jalanõud. Desotan kõike, mida puutun. Nagu mulli sees oleks lõpuks. Hea on muidugi see, et lõpuks saan ma enda ägedat John Deere’i kombekat kasutada. Iga päev käin kanadele näitamas seda uhket kostüümi. Krediit preilide seas kohe tõuseb. Nad muidugi ei tea, et ma olen lihtsalt kõvataja ja traktorit mul tegelikut pole. Äkki Wihuri Agriga saame ikkagi mingi diili teha selles osas. Kuigi annan endast kõik, siis ei saa ma lõpuni garanteerida mittenakatumist. Miks? Sest me oleme mahekanala. Kanad peavad ⅓ enda elueast saama õue. Ja kui tuleb kevad, siis hakkavad ringi lendama rändlinnud. Lõuna-Euroopast saabuv linnugripp saab kenasti puistatud üle Saaremaa ja Eesti. Salme ja Sõrve säär on üks põhilisi rändlindude koridore. Omalt poolt annad kõik, aga siis lähevad kanad välja ja satuvad kokku gripist läbi imbunud väljaheitega. Palju õnne, olete võitnud järjekordse elu loterii!

Nagu ma ütlesin enne, siis elu ise on ka suht juhm. Kas ta siiani pole aru saanud siis, et ma olen veel lollim kui tema? Ma ju panen ikka täiega edasi, olenemata raskustest. Et kui koguaeg peaga vastu seina paned, siis küll see sein lõpuks alla annab. Targem ju annab alati järgi. Eks aeg näitab.

Kui keegi mõtleb, et miks poes piim, munad, köögiviljad ja muud põllumajanduslikud saadused nii kallid on, siis nagu näete, põllumajandus ei ole päris kontoritöö. Kui põllumajandusettevõte enda uksed kinni paneb, kaob üks osa sinu toidulaualt. Kui kontor enda uksed kinni paneb, siis lähed sa teise teenusepakkuja või tootja juurde. Natuke on kurb vaadata, et poed trumpavad üksteist üle reklaamidega, kus pakutakse kõige odavamat hinda. Kui nad ainult teaks, mis energia ja panus on antud selle sama toiduaine tootmiseks. Kui suured on riskid ja ohud, millega peab põllumajandusettevõte koguaeg maadlema. Keegi ei käsi meil seda teha, aga päris koguaeg väljamaa toitu ma ei tahaks ka süüa. Oma ju ikka parem!

Pühapäeva hommik. -20 kraadi.

Kammoon, Simmo!”, “aga ma ju esimest korda”. Legendaarne ütlus, kuid alles nüüd saan aru, mis ta sellega mõtles. Ja enam ei ole nii naljakas.

Pühapäeva hommik. Mõned üksikud helbed langevad päikesekiirte paitades maapinnale puhevil lumevaiba embusesse. Säriseva panni peal valmivad viimased kohevad pannkoogid ning rõõmsate matsutuste saatel võetakse pere poolt vastu see ilus päev, et minna välja kelgutama ja lumememme tegema. See on siis teiste inimeste hommik. Mina ärkan üles ja vaatan, et väljas on temperatuur -20 kraadi.

Tõmban roka silmast ja vaatan suurte tõllaratastega imestunult uuesti termomeetrit. Mäh? Saaremaal nii külm? Oota, aga mis seis mul laudas on? Kas tõesti on järgmine probleem kätte jõudnud? Kiirelt riided selga, autosse ja lauda poole ajama (peaaegu nagu Smilersi laul, onju). Paanika kasvab, sest kui torud on külmunud, on kanad ilma veeta. Ja see ei tähenda head. Jumal tänatud, et pühapäev on. Kõik seadmete rendikohad on ju kinni. Ehk olukord on ekstra põnev. See tähendab “põnev” ehk pigem tugevalt häiriv. Ilmselgelt on lauta jõudes rõhu näidikud nullis. Torud ongi külmunud. Alustamise raskus jälle. Järjest pannakse proovile. Samas tuleb ikkagi positiivselt võtta, sest läbi raskuste tähtede poole ikkagi. Kui kõik läheks väga kergelt, siis olekski oht hakata lumbehelbekeseks. Selleks samaks, keda kõik tänapäeval kardavad.

Aga mis edasi? Kanad on olnud nüüd mingi aeg ilma joogita. Palju surnuid? Paanika ei näita taandumise märke. Kui siis pigem aina kasvab. Peas põmmivad küsimused nagu kui kaua nad suudavad olla ilma joogita, mis juhtub, kui nad on kaua ilma veeta, kas on mingid püsivad kahjustused jne. Kuigi mul oli teise lauda poole uks olnud praokil, siis 18 kraadisest ruumist ei jõudnud veetorudega ruumi piisavalt palju sooja ning välisseinas oli temperatuur väga madal. Tõmbasin ukse täiesti pärali ja õnneks on meil külas ikkagi nii häid inimesi, kes isegi pühapäeval julgevad mulle korralikku puhurit laenata. Suunan selle otse torude ja sõlmede peale. Aga sellega ju paanika ei taandu. Mis siis, kui põranda alt läbi minevad torud on külmunud. Oh, Hesus Maria! Kust kogu vajamineva vee saan, kui ei õnnestu torusid lahti sulatada? Mul kanad tarbivad pea 300 liitrit vett päevas. Ja siis kõige hullem aeg on see ootamine. Mitte midagi rohkem teha ei saa, kui oodata, et puhur ja soe enda tööd teevad. Mõni aeg edasi ja kuulen raksatust. Igast erinevaid huvitavaid hääli torude juurest ja siis korralikku suminat laudast. Kanad said aru, et nüüd on vesi saabunud. Nagu jaanipäevast joovastunud puhkava keha peal olev sääseparv kubiseb ka joogiliin kanadest. Suur rahulolu saabunud ja korralik lõdvaks laskev ohe huulilt kõland.

Üks olukordadest jälle päästetud. Loodame, et püsivat kahju ei tekkinud. Esmapilgul pääsesin mina ja preilid ainult ehmatusega. Nüüd on vaja see suur lume kogus veel hoovi pealt veidike rahulikumaks kühveldada. Ammu juba unistan trantorist, kasvõi väikesest. Kui keegi edasimüüjatest tahab demosse anda, siis hea meelega võtan vastu. Oma põld ja oma traktor on veel täitmata unistused. Mul on muidugi hea meel, et enne külma jõudsin suure ruumi lasta väiksemaks teha ning vana suure puidust ukse (2,7×2,7m) seest poolt veidikenegi ära soojustada. Muidu oleks olukord veel hapum. Muidugi oleks teinud kõik ideaalselt ja vastavalt kuidas vaja, aga ikka see sama rahapuudus. Teen nii, kuidas suudan. Jooksen ajaga võidu ja praegu olen veel taga pool. Nii see elu käib. Luuavarrest tuleb mul rohkem pauke, kui II pensionisambasse kogutud eurosid. Ja see esimene ettevõtlusaasta pole veel läbigi. Inimesed imestavad veel poes, et miks talu kaup kallim on, kui intensiivtootmine. Kui ikka ise midagi sellist läbi teed, siis ei taha enam kunagi hinna üle kaubelda ega soiguda. See mõni euro ei tapa ju mind, aga samas võib tappa ühe talu. Kas selliseid talusid üldse vaja on, eks seda saab igaüks ise otsustada. Loodetavasti laupäeval linastuv saade annab natukenegi aimu, mida peab tegema selleks, et see sama 10ne munakarp poodi letile jõuaks. Selline see talupidaja elu on. Ei ole esmaspäevasid ega pühapäevasid. On päevad, mis on kergemad ja on päevad, mis on raskemad. Ma ei saa enam üldse aru, et miks osadel päevadel mingid kohad kinni on. Ma ju toimetan iga päev. Reaalsustaju kaob juba ära. Aga millegipärast on ikka naeratus näol.

Iga päev sõidad lauta ja selle sama sõidu ajal koged loodust ja selle muutust. Linnas ei mäleta üldse talvesid vaid hoopis poripläusti. Valge lumekate ning metsatukas kepslevad kitsed. Igat päeva oskad nautida olenemata ilmast. Ei julgegi mõelda, et mis mind järgmiseks ees ootab, sest kõik minu hirmud on tõeks saanud. Äkki peaks selgeltnägijana ametit proovima.Preilidele tõin maheheina ka. Esialgu kartsid nagu kuradit. Aga kes see suudab ühele mõnusale kuivale ja krõbisevale maheheinale “ei” öelda. Kartsid, mis nad kartsid, aga üks hetk lennati peale ja küll siis läks alles nokkimiseks ja kaapimiseks. See on jälle üks vahend proovimaks nende sulgede nokkimist vähendada. Vaatame, kas töötab. Haljassööta lisaks anda on nagunii hea. Oht on, et muna läheb veel kollasemaks. Olgu te siis hoiatatud!

Lühidalt: Alates 23. jaanuar kell 10.00 ETV’s saade “Tanel ja kanad”.

Lühidalt: Alates 23. jaanuar kell 10.00 ETV’s saade “Tanel ja kanad”. See on jagamist väärt. Ebamõistlikult pikalt: See on nüüd see purakas, mille kohta ma varasemalt hoiatusi olen andnud. Istu igaks juhuks maha, sest see tekitab sinus väga vastakaid emotsioone. Ühtepidi rõõmu ja teistpidi miks on seda vaja? Kuna aasta kõige depressiivsem päev on selleks hetkeks just olnud, siis võtan ma sult selle masenduse ja alates 23. jaanuarist hõivan ma Eesti Televisiooni laupäeva hommikud kuueks nädalaks, et kanajuttu rääkida.

This image has an empty alt attribute; its file name is 138907376_254401946060931_3883053365699728891_o.jpg

Tungin kõikide eestlaste koju ja söön koos sinuga hommikust. Umbes aasta tagasi, kui mul kanala plaanid läksid juba päris konkreetseks, võtsin ma ühendust enda hea sõbranna Elisa Avikuga. Ütlesin, et panen Saares mahekanala püsti ja äkki saaks protsessi videosse võtta. Noh endale huvitav kunagi vaadata ja äkki juhtub midagi naljakat. Tema aga helistas kohe Liis Ilvesele, et üks maakas proovib mahekanadega lauta püsti panna, ise ei tea sellest mitte midagi. Millegipärast oli Liis nõus mind ära kuulama ning peale kokkusaamist saime plaani paika. No aga siis tuli ju see koroona ja nende saarele tulek oli kohe välistatud. Mitte kedagi ju ei lastud siia. Mina aga toimetasin aina edasi. Lammutasin ja ehitasin sigalat kanalaks. Lõpuks piirid avanesid ja tegime uue plaani. Idee tundus kõrvalt vaadates ikka suhteliselt jabur, aga tüdrukud suutsid Eesti Rahvusringhäälingus hea mulje jätta. Et näitaks siis seda telekas ka juba. ERR ütles, et no andke minna ja me jääme pilootosa ootama. Enne seda me enda kindlat vastust ei anna. Siis hakkas paralleelselt kanamajandusega jooksma saate planeerimine ja filmimine.

This image has an empty alt attribute; its file name is 138942424_254401979394261_5717368407527250644_o.jpg

Järgnevad päevad ja kuud sain enda mõtted kõik lindile. Ja kõik mõtted ei ole seotud munadega. Kui me esimesed vajalikud kaadrid kätte saime ning kokku monteerisime, siis suure pabinaga näitasime seda ERRi otsustajatele. Ja usute või mitte, aga mingis meelte segaduses nad andsid enda poolt projektile rohelise tule ja lubasid vaba koha ETV eetris. Ma ei kujuta muidugi ette, et mis näoga ja tunnetega nad seda otsust arutasid ja vastu võtsid, aga tundub piisavalt hulljulge. Üks edev noormees kolis maale majja, kus ei ole wc’d ega vett ja nüüd rajab Saaremaa suurimat kanalat. Sama hästi sobiksin ka “Kodutunde” saatesse. Miks? See tuleb saatest jälle välja. Mis seal saates siis veel näeb? Enamus aja ikka mind. Kellele mu nägu üldse ei istu, siis tõesti ei soovita seda vaadata. Siis veel hulga kanu, kes täidavad enda rolli väga hästi nii laudas kui väljas rohu sees. Väga palju mune, neid mahekana mune. Lisaks veidike võõraid inimesi, kes saavad teile nüüd tuttavaks. Olukordi, mis ei tundu üldse mõistlikud ja praktilised. Võib juhtuda, et isegi ametnikud leiavad põhjuse minuga ühendust võtta peale seda. Ja mitte ainult põllumajandustootmisega seotud ametnikud. Näiteks sotsiaalametnik. Ja muidugi suur hulk erinevaid emotsioone tekitavaid kaadreid (nii rõõmsaid kui kurbi). Tagantjärele ise seda vaadates tulevad need möödunud hetkel jälle meelde.

Kokkuvõttes nimetaks ma seda üheks õppefilmiks, mille pealkiri võiks olla midagi sellist – “ Mida on võimalik teha ülejäänud maailmast isoleeritud üksikul saarel vol 1”. Vol 1 sellepärast, et kindlasti on võimalik ka kõike muud teha, aga see võiks olla üks variantidest. Kõigele muule lisaks proovin ma sulle ikkagi lõpuks selgeks teha, mis see mahemuna siis tegelt on? Kuidas üldse see munaäri käib? Kas maal on mõnus elada? Ja mida peavad taluma samal ajal selle sama noormehe lähedased?Minu jaoks on see projekt korda läinud, kui üks teist saab julgust juurde maale kolimiseks või isegi enda ettevõtte alustamiseks. Enda mugavustsoonist välja astumine on hetk, kus emotsioonid hakkavad ning ka pisikesed võidud toovad päikese kõige pimedamasse päeva. Seega nüüd on aeg need ilusad poleeritud “Jaga” nupud välja otsida ja tunda ülimat rahulolu sellele vajutades. Saa osa millestki põnevast. Ennekõike aitad sa sellega Saaremaa Mahemuna ja lisaks ka enda sõpru/tuttavaid, et päästa neid sarnasest ideest. Saavad rahulikult elu edasi nautida.

Aasta tagasi munesin ma niisama. Praegu munen ma mune. Või noh minu hunnik preilisid teevad seda.

Oleme koos veetnud pea kaheksa kuud, mis ei ole palju. Samas on see olnud väga sündmuste ja emotsioonide rohke. Kuigi praeguseks ei ole ma veel tõsiseltvõetav ettevõtja, vaid kanahuviline, kellel on asi lappama läinud, siis olen suutnud edasi sammuda. Vahetevahel on ka paar sammu tagasi komistatud, aga muidu ikka edasi.

Olen sel aastal enda kohta palju õppinud ja samas saanud ka väga palju uusi tutvusi. Mul on hea meel, et yolo ja tahtejõud olid minus seekord tugevamad ning kiusasid häbelikkust ja pessimismi. Täna enam ei tohi kedagi kiusata, aga mina olen selle eest tänulik. Hirmud enda sees said minema aetud ja läbi s*ta tulles ei lasknud pead norgu. Kõige rohkem kartsin ma rahapuudust, sest mul endal ei olnud tagavaraks varandust ja ühtegi helde käega sõpra ka otseselt käepärast ei olnud. Ja kui PRIA otsustas, et niigi kitsas eelarve peab hakkama saama ilma neljandiku nendepoolse toetuseta, siis läheb isu ikka ära küll. Rahapuudus kummitas mind nüüd detsembrikuuni. Ja kui söödaks raha pole, siis on ju kõik kenad preilid seal laudas hukule määratud. Üks vajalik investeering teise otsa sõi ära munade müügist tuleva raha. Nagu see sõber, kes võib lõpmatuseni süüa ilma, et läheks paksuks. Aina kühvelda peale. Ja sellel ei paista lõppu, sest uued kanad võtavad oma osa ning teise poole õueala väljaehitus kraabib samuti rahakoti seintele kraapsud. Aga nagu ma ütlesin, siis õnneks on see detsembrikuus saadud viimase laenuga kaetud ja nüüd ootavad asjad oma järge.

Võiks eeldada, et mahe teema on in ja turg on nagu must auk. Viska tooteid nii palju, kui endal on. Äriplaan koos olukorra kirjeldusega näitas ju sama asja. Samas alustamisel ei tundunud see pilt üldse selline. Need munade virnad, mis mul laos seisid, olid päris hirmuäratavad. Kes mul külas käis, sai ahhetada ja ohhetada. Mul aga samal ajal tilkus süda verd ja mõtlesin, et kuhu ma need kõik küll panen. Tegelikult ma oleks pidanud ennast rohkem usaldama ja enda juttu rohkem kuulama. Kuna ma olen töötanud müügi peal päris paras ports aega, siis olen ma koguaeg öelnud, et müük on nagu jaamast lahkuv rong – alguses peab palju tööd tegema, et vedur üldse liikuma hakkaks, kuid saavutades sobiva kiiruse, on vaja ainult väike osa algsest energiast, et seda hoida. Ehk sama oli ka minul.

Väga palju energiat ja tunde ja kõike muud sai pandud müügi peale ja mingi hetk hakkaski see järjest tagasi tulema ja ära tasuma. Aga no mis sa inimesega peale hakkad, kui ta ei suuda isegi iseennast kuulata. Pool muret oleks vabalt olemata olnud. Eks see periood on siiamaani ekstreemsete emotsioonide aeg olnud. Kusjuures eelmine või üleeelmine aasta avastasin ennast mõttelt, et ammu pole asjadest tõsiselt rõõmu tundnud. Sellist siirast rõõmu. Kõik oli ju nagu olemas. See aasta olen saanud väga rusuvat aega, mille kõrval isegi väike võit tundub kui jackpot. Ma ei tea, kas see kõik on minu eluaastaid kärpinud, aga mul on hea meel ka nende väikeste võitude üle. Muidugi on nüüdseks ka suuri võite olnud, mille üle on eriti hea meel. Võibolla isegi pisarat väärt. Teed, mis sa teed, aga juba praegu hakkab aju neid negatiivseid emotsioone kustutama. Kuigi on olnud üldiselt väga teistmoodi aasta vaadates olukorda üle maailma, siis tunnen enda sees tugevat eluvaimu teha enda ja teiste ning ka loomade elu paremaks läbi mahetootmise. Ma tean, et väga paljusid loomade/lindude pidamistingimused ei huvita ja jälgivad pingsalt sente poes, aga kui te annate ka endast parima, siis üks hetk avastate, et väärtused ja põhimõtted on muutumas. Eriti, kui teha midagi ise.

Kanade kohta olen see aasta väga palju teada saanud, aga millegi pärast tundub, et jään selles valdkonnas aina juhmimaks. Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. No miks? Nõme ju. Ma tahaks aru saada, miks asjad juhtuvad ja mida millegi muutmine muudab. Aga no mida rohkem teemasse sisse lähed, seda segasemaks asi läheb. Õnneks suur hulk asju olen ma endal suutnud ära lahendada. Samas ei ole jõudnud ma nende teemadega väga süvitsi ikkagi minna, et aru saada, miks need päriselt on juhtunud. Näiteks siiamaani on mul lahendamata müsteerium, et miks kanad üksteise pealt sulgi nokivad ja need ära söövad. Osad näevad ikka väga raadakad välja, aga keegi ei ole mulle siiani suutnud töötavat lahendust pakkuda. Seiklus jätkub ja otsingud müsteeriumite lahendamiseks jätkuvad. Mina, 1500 toredat kanapreilit ja 15 valget kukke soovime tänada Sind, et sa oled meid aidanud, ostnud meie toodangut, rääkinud meist sõpradele/tuttavatele, jälginud meid siinsamas Facebookis ja Instagramis ning muidu olnud sõbralik ja naeratav.

This image has an empty alt attribute; its file name is 134086012_245486376952488_3329684077277632036_o.jpg

Kuigi keegi sind pole ammu tänanud, siis vähemalt meilt said nüüd üle 1500 tänu. Järgmine aasta ei tule igavam vaid, kohe aasta alguses tuleb korralikult purakas projekt ning kevadel juba kahekordistame enda preilide arvu. Lisaks paneme lõpuks majoneesi müüki ja teeme kodulehe ka. Kui ma selleks sobiva inimese leian. Ise on seda suhteliselt tüütu teha kõikide muude asjade kõrvalt. Aa… ja sa võid juba vaikselt enda Facebook jagamise nuppu hakata puhastama, poleerima ja katsetama töötamist, sest jaanuaris on põhjust seda kasutada. Seega ilusat aasta lõppu ja kuni uute seiklusteni uuel aastal!

Kanad said sooja!

Lootus on lollide lohutus! Seda ma teile ütlen. Lootsin küll, et kõik läheb libedalt ja enda gaasikatlad saan laudas kiirelt tööle, aga kogu asi venis nagu Hubba Bubba nätsust läbi imbunud ila. Et see viimane pind sealt tagumikus ikka nii valusalt välja tuli. Aga mis seal enam. Stressikoorem oli kuni lõpuni ikka väga raskelt seljas. Sellise tugeva ülekaalulisuse tunne. Aga see hetk, kui sai kõik ära ühendatud ja esimest korda seina pealt õiged parameetrid paika pandud ning kogu asi ilma tõrgeteta tööle hakkas. No see oli jumalik! Ma tundsin, kuidas taevane valgus paistis mu peale ja ma vabanesin sellest ülekaalust. Aamen!

Nüüd on mul selline purakas seal laudas. Kaks 80 kw gaasil töötavat katelt, mis kütavad laudas olevat õhku, mis omakorda viiakse laiali mõlema seadme küljes oleva ventilaatoriga. Lisaks juhib kõike seda see sama arvuti, mis annab käsklused nii söödaliinidele, ventilatsioonile, valgustusele ja käiguluukidele. Gaas tuleb peale automaatselt ning gaasifirma ise jälgib, kui peab jälle täitma tulema. Usud vä?! Äge ju. Kõik töötab iseseisvalt. Kanad saavad päevad läbi omaette toimetada ilma, et keegi neid koguaeg segamas käiks. Kaagutada nii palju, kui nokast tuleb.

This image has an empty alt attribute; its file name is 128950116_226701942164265_4121266152811643893_o-1.jpg

Mahemuna revolutsioon on algamas siit Saaremaalt, ma ütlen! Pange ennast valmis, sest see rong on liikuma hakanud! Kõik need jamad on nüüd selja taha jäetud ning tunne on hea. Isegi võimas. Nõudlus on Saaremaa Mahemunadel isegi suurem, kui pakkumine. Valmistun nüüd järgmiseks aastaks, kus ootab kanade vahetus ja 3000 uue kana saabumine. Küll alles kevadel. Sinna on veel aega ja nüüd saab neid magusaid vilju nautida, mis märtsis kasvama sai pandud. Mulle meeldib see, et kuigi protsess ei läinud üldse nii nagu mul oli paberi peal kirjas, siis vaheeesmärgid ma olen saavutanud täpselt sellised nagu vaja oli. Kanala sai püsti õigeks ajaks (olenemata sellest maailmast isoleeritud üksiku saare sündroomist). Finantsiliselt jooksis kõik hästi kokku (olenemata PRIA vastuseisust ja ennekõike tänu Maaelu Edendamise Sihtasutuse tublidele inimestele). Ja vajalikud investeeringud said kõik tehtud (olenemata sellest, et mõned asjad läksid ikka väga palju planeeritust kallimaks). Minu selle aasta normtöötunnid said täis juba septembris, aga see kõik oli vajalik selleks, et tulevikus ei saaks ühe aasta norm töötunnid täis ka kahe või kolme või isegi enama aastaga. Kogu see autonoomsus aitab ülal pidada seda suurt hulka kanu ilma ennast pooleks rebimata. Nüüd on vaja tegelikult teine laut püsti panna, sest sellel ajal, kui toimub lindude vahetus, ei tule mune. Ehk ühe laudaga peab olema mingi aeg ilma toodanguta. Ja lisaks on ikkagi nende kanade toodang seotud kanade arvuga. Käibe kasvatamiseks on vaja hakata muna väärindama või midagi lisaks tootma hakata. See aitaks läbi ka munavabast ajast ning aitaks teenida raha uue lauda ehituseks. Niisiis hakkab vähe lõbusam, kuid mitte liiga lihtne töö – majoneesi ja besee turuletoomine. Igale poole, kuhu lähen, tuleb küsimus – millal seda majoneesi jälle saab?! Seda küsivad isegi inimesed, kes majoneesi muidu ei söö. Kes teab, äkki pühadelaua peale saab juba uhkusega Saaremaa Majonees Mahemunast purgi panna!

Kanad on talveks valmis!

Lootus on lollide lohutus! Seda ma teile ütlen. Lootsin küll, et kõik läheb libedalt ja enda gaasikatlad saan laudas kiirelt tööle, aga kogu asi venis nagu Hubba Bubba nätsust läbi imbunud ila. Et see viimane pind sealt tagumikus ikka nii valusalt välja tuli. Aga mis seal enam. Stressikoorem oli kuni lõpuni ikka väga raskelt seljas. Sellise tugeva ülekaalulisuse tunne. Aga see hetk, kui sai kõik ära ühendatud ja esimest korda seina pealt õiged parameetrid paika pandud ning kogu asi ilma tõrgeteta tööle hakkas. No see oli jumalik! Ma tundsin, kuidas taevane valgus paistis mu peale ja ma vabanesin sellest ülekaalust. Aamen! Nüüd on mul selline purakas seal laudas. Kaks 80 kw gaasil töötavat katelt, mis kütavad laudas olevat õhku, mis omakorda viiakse laiali mõlema seadme küljes oleva ventilaatoriga. Lisaks juhib kõike seda see sama arvuti, mis annab käsklused nii söödaliinidele, ventilatsioonile, valgustusele ja käiguluukidele. Gaas tuleb peale automaatselt ning gaasifirma ise jälgib, kui peab jälle täitma tulema. Usud vä?! Äge ju. Kõik töötab iseseisvalt. Kanad saavad päevad läbi omaette toimetada ilma, et keegi neid koguaeg segamas käiks. Kaagutada nii palju, kui nokast tuleb. Mahemuna revolutsioon on algamas siit Saaremaalt, ma ütlen! Pange ennast valmis, sest see rong on liikuma hakanud! Kõik need jamad on nüüd selja taha jäetud ning tunne on hea. Isegi võimas. Nõudlus on Saaremaa Mahemunadel isegi suurem, kui pakkumine. Valmistun nüüd järgmiseks aastaks, kus ootab kanade vahetus ja 3000 uue kana saabumine. Küll alles kevadel. Sinna on veel aega ja nüüd saab neid magusaid vilju nautida, mis märtsis kasvama sai pandud. Mulle meeldib see, et kuigi protsess ei läinud üldse nii nagu mul oli paberi peal kirjas, siis vaheeesmärgid ma olen saavutanud täpselt sellised nagu vaja oli. Kanala sai püsti õigeks ajaks (olenemata sellest maailmast isoleeritud üksiku saare sündroomist). Finantsiliselt jooksis kõik hästi kokku (olenemata PRIA vastuseisust ja ennekõike tänu Maaelu Edendamise Sihtasutuse tublidele inimestele). Ja vajalikud investeeringud said kõik tehtud (olenemata sellest, et mõned asjad läksid ikka väga palju planeeritust kallimaks). Minu selle aasta normtöötunnid said täis juba septembris, aga see kõik oli vajalik selleks, et tulevikus ei saaks ühe aasta norm töötunnid täis ka kahe või kolme või isegi enama aastaga. Kogu see autonoomsus aitab ülal pidada seda suurt hulka kanu ilma ennast pooleks rebimata. Nüüd on vaja tegelikult teine laut püsti panna, sest sellel ajal, kui toimub lindude vahetus, ei tule mune. Ehk ühe laudaga peab olema mingi aeg ilma toodanguta. Ja lisaks on ikkagi nende kanade toodang seotud kanade arvuga. Käibe kasvatamiseks on vaja hakata muna väärindama või midagi lisaks tootma hakata. See aitaks läbi ka munavabast ajast ning aitaks teenida raha uue lauda ehituseks. Niisiis hakkab vähe lõbusam, kuid mitte liiga lihtne töö – majoneesi ja besee turuletoomine. Igale poole, kuhu lähen, tuleb küsimus – millal seda majoneesi jälle saab?! Seda küsivad isegi inimesed, kes majoneesi muidu ei söö. Kes teab, äkki pühadelaua peale saab juba uhkusega Saaremaa Majonees Mahemunast purgi panna!

Mõtisklusi maale elama minemisest

Veits jälle kõrvalist juttu ja ilmselt kana spetsiifilisi fakte siit täna ei leia. Aga maaelu kohta küll. Eelmisel nädalal avaldas Riigikontroll aruande, kus tõi välja, et varsti pole peale Tallinna ja Tartu üldse kuskil mõtet elada, sest avalik sektor ei ole enam kohal. Pole inimesi, et ametikohti täita. Ups, nüüd mul läks küll veits nihu. Ma ju just kolisin maale. Isegi unistan siin, et meie avalik kodutee saaks 1,5 km ulatuses kasvõi kruusatee nimetuse. Praegu on kehvemate ilmadega sõiduautoga nagu Ninja Warrior raja läbimine. Kui vale koha pealt läbi sõidad saad kivi karterisse või jääd pori sisse kinni. Aga kui varsti isegi Kuressaare jäetakse maha, siis ju see tee parendamine vajub.

Enda arust nagu olen kuulnud, et näiteks maale kolib inimesi juurde. Mõned sõbradki mõtlevad tõsisest maale kolimise peale. Peab neid kiiresti teavitama tulevast olukorrast. Lõpuks ma saan aru, miks pangad laenu ei taha anda. Kõik on äkki nii selge. Nagu oleks kolmas silm avanenud.Aga mis siis tegelikult edasi saab? Kas ongi nii, et tuleb võtta kinnisvaraportaalid lahti ja suuremate linnade kortereid vaatama hakata. Samas peaks saama tulevikku muuta. Muuta saab seda muutes tegevusi/tegevusetust, mida siiani on tehtud. Mida siis muuta? Ega ma mingi spetsialist ei ole ja põhjapanevaid lahendusi siin pakkuda ei oska. Võib juhtuda, et ka spetsialistid ideaalse tulemuseni kohe jõuda ei oska. Kõige lihtsam ja odavam asi, mida teha saaks, on olukorra kaardistamine ja probleemide sõnastamine.

Täpselt nagu äriplaani tegemine. Selleks, et äri teha, tuleb sul hakata lahendama probleemi. Kuna siiani rakendatud meetmed ei ole soovitud tulemust toonud, siis see on hea koht kust alusta. Teha selgeks, miks ei ole töödanud. Näiteks on riigi ja kohaliku omavalitsuse toel ellu kutsutud hajaasustuse programm. Praegu on see tugevalt üle taodeldud. Ainult ⅓ taotlejatest saab sealt raha. See on programm, mis aitab elamiseks hädavajaliku hankida. Näiteks nagu puhas vesi tuppa või vesiklosett majja. Ma olen siiani ilma nendeta elanud ja samas saab hakkama. Aga uskuge mind, välikäimlas käimine tuisu või tormiga maaelu romantiline idüll ei ole. Ehk meede on tegelikult vajalik aga raha on panustatud sinna vähe. Muidugi alati ei pea ka riik meie eest kõiki asju ära tegema. Teise asjana prooviks ma aru saada, et mis üldse toimub. Kohalikel omavalitsustel on ju olemas sissekirjutuste andmed. Sealt võiks vabalt viimase viie aasta maapiirkonna uued sissekirjutud inimesed telefoni otsa võtta ja küsida, et mis põhjusel ta sinna maale ronis. Enamus võiks ju ausalt vastata ka, sest suvakas niisama maale ei koli. Nendest vestlustest kooruks välja päris hea info. Võin kinnitada, et inimestega suhtlemine on väärt tegevus. Kontoris pastakast asjade välja imemine on hoopis keerulisem. Ja kui küsida, et kas soovitaksid kontakteeruda ka sõbra/tuttavaga, kes tahab samuti maale kolida, siis kõnesid jätkub kauemaks. Küll aga peaks välja töötama ennem õiged küsimused. Sest õigete küsimustega saab teada ka õiged põhjused. Näiteks, kui inimene ütleb, et ta ei saa maale kolida sellepärast, et pole tööd, siis see ei pruugi õige põhjus olla.

Minu arust on just Tallinnast ja Tartust väljaspool hoopis kergem tööd saada, sest konkurents on tükk maad lahjem. Minu CV Tallinnas on täiesti mõttetu, sest isegi tööintervjuudele ei ole ma suutnud saada. Lihtsalt nii palju inimesi on minust parema taustaga. Vähemalt eelnevalt. Aga näiteks Saaremaal ei oleks mul probleem töö leidmisega. Kui siia kolisin, siis tuli sisuliselt kaks tööpakkumist mulle. Seega ei pruugi vastus “tööpuudus” olla ikkagi sisuline probleem. Ehk selle sama uuringuga saaks ilmselt väga palju head informatsiooni, mis ei pruugi olla sisendiks ainult riigile vaid ka kõikidele teistele, kes maapiirkonnas toimetavad. Fakt on ikkagi see, et midagi peab kardinaalselt teistmoodi tegema võrreldes praegusega. Kui Riigikontroll 10 aasta pärast uue aruande koostab, peaks seal olema hoopis Tallinna ja Tartu väljasuremise oht. Ega ma nüüd ei sunnigi kõiki maale elama tulema. Aga maale elama minemine ei tohiks olla ka väga keeruliseks tehtud. Katsetama võiks hakata täiesti uudse mõtteviisi ja tegevustega. Anda nii öelda startupilik fiiling asjale. Minu arust on meie inimesed piisavalt vastuvõtlikud uudsetele lähenemistele. Juba isegi toidupoed toovad koju kaupa ka maapiirkonnas. Polegi igasse külasse poodi vaja. Sellise mõtteviisiga avalikele teenustele peale lennata ja usun, et ajukurrud lähevad võbisema ning superhead ideed hakkavad vanu mudeleid ümber töötama. Tuleb ka meeles pidada, et vastust “ seda ei saa teha” ei tohi olla variant. Vaid suhtumine peab olema “leiame lahenduse selle tegemiseks”. On ju juba tunnetusel vahe sees. Üks on negatiivne ja teine on võimalusi otsiv. Eestlased tahavad alati asju paremini ja mugavalt teha. Seda näitab ka päris mitme “ükssarviku” olemasolu ja nende juurde lisandumine. Ehk kui me ei taha maapiirkonnas näha pildil olevat olukorda, siis on viimane aeg hakata tegema asju hoopis teistmoodi!