Müüa mahekanala

Müüa tegutsev mahekanala Salmel.Toimib enam-vähem. Huvilistel kirjutada, helistada või joonistada.

Tagantjärgi mõtlen, et mul oleks olnud ilmselt mõistlikum selle investeeritud 200 000 euro eest osta loterii pileteid. Hoopis põnevam ja lõbusam. Kindlasti oleks teeninud rohkem, kui praegu. Kanala pidamisega olen suutnud ikka pidevalt aina suurtematesse ämbritesse astuda. Enda erakordse oskusega olen suutnud kõik kriisid ja jamad üles leida. Samas vaata, mis kogemus. Kriisi üle elanud juht on ju hinnatum, kui ainult heal ajal toimetades. Onju? Nii ma ennast lohutan. Tegelikult tuleks minusugustele ettevõtlus juba eos keelata.

Kõigepealt siis toetustest. Üldiselt lihtne – põllumajandustootjale lisasissetuleku allikas, et hoida poes toidu hinnad mõistlikul tasemel. Kõlab hästi. Aga ma olen ikka täiesti kollanokk selles valdkonnas. Näiteks pretendeerin ma mahetoetusele. Sellega propageeritakse mahedalt tootmist, et inimkond ikkagi parema ja tervislikuma tuleviku poole liiguks. Väga äge ja muidugi viskasin taotluse sisse. Oma peas kujutlesin ennast rahas suplemas ja planeerimas erinevaid ägedaid uuendusi tootmises. Kuigi vastus oli positiivne, siis pai asemel anti labakäega vastu vahtimist, nii et silme eest must. Ma olin eksinud. Ja see on andestamatu. Toetuse üheks tingimuseks on läbida igal aastal 1. novembriks vähemalt 12 tundi mahekoolitusi. Mina enda väikese ajuga olin selleks ajaks jõudnud koguda närused 11 tundi. Kujutad ette – 11 tundi terve aasta peale. Uskumatult saamatu inimene. Kolmandal novembril sai teenitud lisatunnid ja sellega ületasin ka nõutud künnise. See on ju 3 päeva hiljem. Alates kell 10 poest enam napsu ka ei saa. Pole vahet mitu minutit hilinesid. Kui on kuupäev ja number paika pandud, siis nii on. Hea, et mind vangi ei pandud. Algaja oskamatuse tõttu ei osanud koroonast räsitud aastas mina leida õigel hetkel neid vajalikke tunde ja karistuseks 1% toetuste vähendamist. Üks tund ja 3 päeva jäi puudu. Õige ka! Kõik on arusaadav – kohe ära karistada, sest nämmutades naglad ei õpi.

Ma proovin üldiselt hakkaja inimene olla. Seetõttu nõustusin suvel ka praktikandi endale võtma. Andsin edasi kõik enda teadmised ja mõned mõtlesin kohapeal isegi välja. Ja otseloomulikult toetatakse põllumajanduses ka sellist tegevust. Võtad koolist noore õppima enda juurde ja sind premeeritakse. Teoorias. Ikkagi on see jälle mõeldud tublidele ja tarkadele. Mulle mõni on ikka öelnud, et olen tubli ja nutikas. Selle uskumusega hakkasin jälle peas raha lugema ja juba kujutasin ette, kuidas pangast helistatakse, sest konto on raha täis. Minu naiivsus sai tugeva tagasilöögi. Kuidagi korduv muster, või mis?! Juhendaja ehk siis ma ise, pean olema vähemalt 3 viimast aastat töötanud põllumajanduse tootmise või töötlemise ettevõttes. Minu ettevõtte on registreeritud 2019 aasta 1. aprill (kas see on mingi nali? vist küll). Toetus läks sisse 17. jaanuar 2022. Aastad klapivad, aga kuud ei klapi. Mina jälle ei osanud arvutada, sest 2,5 kuud jäi puudu. See tähendab kaks kuud ja 14 päeva. Täielik kriminaal. Ainult petaks riiki. Euroopa maksumaksjad on väga pettunud. Sellise eksimuse eest ootasin ma juba võlla tõmbamist, aga seekord piirduti toetuse mittemaksmisega.

Aga miks ma üldse seda raha taga ajan? Kõik peaks ju minema hästi. Ilmselgelt mu sisetunne ei petnud mind ka seekord. Ikka pidevalt tuletatakse meelde, et ma olen täielik amatöör ja sellise asjaga tegelema ei peaks. Esimesest päevast peale suudan ma endale mingeid globaalseid ja lokaalseid jamasid kaela tõmmata. Koroonat mäletate? Terve Saaremaa pandi kinni. Tänu minule. Nüüd elektrikriisid ja kõik muu. Häbi öelda, aga alates minu tegutsemise algusest on kõik need asjad juhtunud. Võiks arvata, et praeguseks on juba inimene õppinud ja lõpetab selle pulli tegemise ära. Mingi asi mu peas ei funktsioneeri hästi, sest ikka proovin ma edasi. Mille kohta ma seekord siis halan? Kõikide sisendite meeletust hinnarallist pole mõtet rääkidagi. See on kõigil unepealt selge. Aga mul on midagi veel suuremat. Täpselt enne jõule kukkus toodang paari päevaga 30% ja peale aastavahetust kukkus see omakord 50%. Ja mul ei olnud õrna aimu ka miks. Kui ikka kanadega pole varem tegelenud, siis pastakast teadmisi välja ei ime. Samas kanad laudas liiguvad normaalselt ringi, ära ei sure. Aga mune tuleb napilt 1000. Üle 3000 kana kohta on see hukutavalt vähe. Just ettevõtte hukule määratud kogus. Sööta tarbivad ikka kõik. Ehk kulud on olemas, aga tulu lihtsalt puudub. Iga päev istun laudas ja proovin aru saada, et milles probleem on. Palju sellest istumisest kasu on, aga vähemalt on endal tunne, et teen midagi. Samal ajal on peas juba plaan B ehk kanade lahkumine minu juurest üsna pea. Mis iganes ka edasi ei juhtu, siis sellisena see ettevõte ei uju.

Läbi telefonikõnede ja pingsalt kanade jälgimise selgub, et seekord olengi enda saamatu mõistusega ise hauda kaevama hakanud. Veeliinis olev vesi on roiskunud. Veeliini peab regulaarselt puhastama ja seda oskaks öelda ükskõik, kes kanalas varem on töötanud. Motiveeritud pealehakkamisest kahjuks üksi ei piisa. Peab olema ka arusaam, kuidas asjad toimivad. Esimesel võimalusel tegin mitmekordse puhastuse, kuid tundub, et kas mingi probleem on veel alles või ongi tehtud pöördumatut kahju. Olen saanud munevuse 43% peale ja tundub, et sinna on see nüüd pidama jäänud. Kasumlikkuse piir on kahjuks veel mõnekümne protsendi kaugusel. Mitte kasum vaid ära elamise piir.

Ja nii ma siin jälle olen. Paari kuu pärast on raha otsas. Pidevalt korduv nähtus. Olen suutnud nööri enda kaela ümber päris pingule tõmmata. Uued kanad kasvavad, aga kas mul jätkub käibevahendeid, et laut uuteks kanadeks valmis seada? Finantsasutustele ma atraktiivne ei ole, sest kõik mu vara on kenasti panditud. Ilmselt selline 10 000 eurot jääb puudu. Minu jaoks kentsakas olukord, kus bränd on juba üpris okei, nõudlus on kordades suurem, kui tippajal pakkumine, aga toodangut ei ole. Ma olengi iseenda kõige suurem nuhtlus.

Selline mu kanala elu siis ongi. Ühest ämbrist teise astudes koperdan ma kuidagi mööda kivisid. Ise sinisilmselt uskudes, et üks kord läheb ikka paremaks. Kas lõpetan ära ja saan teha rahu sellega või hakkabki reaalselt hästi minema. Ideid on palju ja tahtmist on samuti. Isegi investoreid oleks, aga kõik tahavad saada numbreid. Numbreid ei suuda pakkuda, sest peaksin välismaal õppimas käima ennem. Aga laudast lahkuda ei saa, sest asendajat pole ja praegu pole ka raha. Ehk selleks, et raha teenida on veel veidike raha juurde vaja, aga kuskilt ei ole seda võtta. Mõnusalt ebameeldiv olukord. Kasutades erialaseid termineid – nokk kinni, saba lahti. Saite väikse kana nalja ka siia lõppu. Mismoodi ettevõtjad üldse tegutsevad. Täiesti ebareaalne minu arust. Eriti põllumajanduses.