Päikesekiir

Minu kollane päikesekiir on ikka täiega ära tasunud ennast. Üpris vana ta on, aga see eest väga tubli. Ma mäletan väga hästi, kuidas pidi viljakoormate maha tõstmist organiseerima. Oled telefonimängus, kus proovid aru saada, mida keegi ütleb. Kunagi täpselt ei tea, millal auto jõuab. Tänu sellele traktori mehel üli keeruline enda tihedasse graafikusse maha tõstmist planeerida. Stress laes 100%. Selline paras p*rse olukord, kus pead ühele joonele saama kaks sinust endast mitte sõltuvat asjaolu. Aina palud ja kummardad kõiki jumalaid, et kõik tähed joonduksid. Olgu finantsinimestele kohe öeldud, et rahaliselt excel tabelis tõstuki soetamine traktori tunnirendi vastu ilmselt 10 aastaga ka ei saa. Rahandusminister oleks kohe “ei” öelnud. Ilmselt sotsiaalminister ka, sest vähem inimesi sotsialiseerub kohe. Aga vot selle eest nüüd tõstan asju, millal tahan. Kohe selline võll ja ülbik. Või noh planeerima peab ikka. Näiteks tuli üks koorem vilja mul siin selle talve esimese külma ajal. Väljas pea miinus 20. Silmanägeminegi läks juba aeglaseks. Ja minu tõstuk on vana diiselmootoriga. Kujutad sa nüüd ette seda pilti. Internet on täis neid videoid. See tundus päris hea pähkel hammustamiseks. Aga no mis sa teed, kui mõnikord lihtsalt veab ka. Eriti mul. Ma tean, ma tean, raske uskuda, aga nii see oli – keegi oli sellele kunagi minevikus peale pannud mootori eelsoojendi juhtmega. Ainult juhe oli puudu. Läksin ostsin uue ja lükkasin külge. Midagi hakkas sulisema. Viskasin kõrge viie endale kohe. Sest kellegile teisele ei olnud seda visata. Kana oleks võib olla maha löönud sellise hoobiga. Peale poolt tundi käima ikka ei vea. Panin aku peale laadija ja puhuri ka veel sinna otsa sooja puhuma. Nagu tippkirurg operatsiooni saalis – hunnik juhtmeid elustamiseks. Ma teadsin, et tal on eluvaim veel kuskil sees ja ei andnud alla. Pingelised minutid tiksusid ja mõned korrad veel proovimist. Ja lõpuks käis vrnnn ning ellu ta ärkas. Kohe sai ka pisike rõõmupisar heidetud ning koorem oligi maas. Ilusad hetked, ma ütlen teile. Mõni vaatab lapse esimesi samme sama heldimusega või abielludes pruuti. Aga ega sealt edasi ei ole see kõik nii lihtne jälle. Tuleb välja, et minu tõstuki käpad on ainult 90 cm pikad ja nendega on päris keeruline lihtsalt viljakotte maha tõsta. Ei ulata hästi. Lühikesed inimesed teavad seda tunnet kindlasti. Proovi, mis sa proovid, aga mõni asi läheb ikka aia taha. Ma suutsin ka ühe koti hoovi maha puruks ajada. Eks kogu aeg palusin kotid aluste peale panna, sest nii toimis asi kõige paremini. Need viljakotid. Aga see, et sa teistele ütled, ei tähenda, et keegi selle meelde viitsiks jätta. Arusaadav, targematki teha, kui mingi isehakanud väikese kanakasvataja aluste mula kuulata. Niisiis kohaliku metallimehega panime enda helged pead kokku. Või noh, ma kirjeldasin enda ebamugavat olukorda ja ta pakkus lahenduse. Pika ja tulise arutelu lõpuks sai valmis tala, mille küljes konks. Lihtne ja töökindel. Ei osanud kohe seda lõpuni hinnata, aga tundus ok asi. Sai ju nii arutatud. Nüüd on jälle külm ja siin üks õhtu -15 kraadiga sai see proovile pandud. No püha piip ja prillid! Ma tundsin ennast kui laadimisjumal. Nool ja konks käisid ainult üles ja alla ning hetkega oli koorem maas. Rekordaeg. Võibolla isegi maailmarekord. Ametlikku mõõtjat ei osanud kutsuda. Näpud ja varbad olid külmast moondunud, kuid ma oleks võinud järjest terve öö neid rekkaid tühjaks laadida. Mõnikord minu ja teiste geniaalsus üllatab mind ennastki. Seega, saatke mulle mida tahate, kõik võtan vastu. Peaasi, et see bigbagis on.

Esimest korda üle pika aja oli selline suur võidu tunne. Rind kummis ees. Kohe äge noh. Mõtle, teistest täiesti sõltumatu. Ma ütlen ise endale, millal ma asju maha või peale tõstan. Peaasi, et see koorem hoovi jõuab, ülejäänuga saab boss juba hakkama. Isegi tugevate miinustega. Võimas mees. Ja põhimõtteliselt tegin enda viimase suurema niiöelda tulekahju kustutamise investeeringu ka. Mitte küll sõna otses mõttes. Ei tasu kohe paanikasse minna. Aga sain enda lauda eesruumi, kuhu tulevad veetorud, õhksoojuspumba. Omast arust planeerisin ette ja hakkasin juba varakult uurima, et kes mulle, mis hinnaga ja mida pakuks. Üsna kiiresti jooksis kogu asi uppi, sest hind ei olnud kõige määravam, sest paigaldamise ajad oli aasta lõppu või uude aastasse. Tundub vist ka hea äri, mida ajada. Korra mõtlesin, et kas võtan selle riski ja aksepteerin aasta lõpu paigalduse. Siiani ju pea iga detsember nagu jaanipäev – 10+ kraadi pole mingi küsimus. Aga seekord jälle ei jätnud jonni ja lõpuks leidsin Gemelo Õhksoojuspumbad, kes kiirelt ja soodsalt leidis mulle sobiva variandi. See siis tähendab seda, et tuligi teistest tükk maad kiiremini paigaldama ning veel hea hinnaga ka. Päris ulme ju. Ja saad sa aru. Täpselt mõned päevad peale paigaldust läks über külmaks. No kuidas saab ikka nii palju vedada. Jälle mitte külmunud õnnepisar poetatud. Jah, muidugi on see makstud reklaam. Täitsa ise maksin ikka pumba ja paigalduse eest.

Aga tegelt mul on seekord jutul point ka. Olenevalt siin mõnest teisest kirjutisest. Olen justkui jõudnud sellesse punkti, kus nii öelda kanala baastase on saavutatud. Ei ole enam algaja. Ehk pankroti pesast on peale võlgade ka midagi saada. Kõigest pea kaks aastat läks aega. Ja üle 200 000 euro. Ilmselt oleks mõistlik olnud odava hinnaga elektrit selle raha eest kokku osta ja detsembri alguses 100 kordselt maha müüa. Aga näed, ma otsustasin ikkagi kanala teha. Nüüd justkui suudan ise asjadega hakkama saada. Ning peab ütlema, et see on ikka paganama hea tunne. Kohe ikka päris hea. Võiks kasvõi jälle mõne pisara poetada. Ja põhimõtteliselt on uute kanade raha ka kohe olemas. Muidugi võib uus pauk tulla iga nurga pealt ja ilmselt see ka tuleb. Küll ma selle kogu karja surma ka ikka üks hetk kätte saan. Näiteks linnugripi või salmonelloosi. Neid ämbreid ma olen kolistanud juba päris palju, mis see mõni veel ära ole. Aga, kui ma selliste variantidega juba praegu oskan arvestada ja teen hea plaani sellest taastumiseks, siis võiks see tulevikus emotsionaalselt ju veidi kergem olla. Ah küll saab hakkama. Ühesõnaga, mulle tundub aina enam, et Saaremaa Mahemuna näete tegutsemas veel mõnigi aeg. Nüüd siis saite lugeda, kuidas üks inimene ise endale häda kaela kutsub. Öeldes enda needsamad viimased laused enne ettevõtte krahhi.