Juba novembri lõpp. Päevad aina lühemad ja sombusemad. Kuid meeleolu justkui veidike paranenud. Selle enda ettevõtmisega olen ma nüüd õppinud emotsioonide kohta väga palju. Kuidas üks hetk tunduv maailma lõpp saab teine hetk pööratud võiduks. Iseendale suudan tekitada väga palju raskust, kuid teistpidi suudan ma selle enesekindluseks pöörata. Nõrkused on tegelikut tugevused. Keeruline jutt, aga lühidalt proovin selle lahti seletada. See tähendab, et mitte lühidalt vaid päris pikk tekst on ees ootamas. Veidike vingumist, kuid lõpp on tore. Võibolla julgen öelda isegi, et inspireeriv?! Nii, et istu pigem maha ja arvesta järgnevad paar tundi nüüd selle postituse lugemiseks.
Kõik sai jälle alguse maikuust, kui teine ja pea poole suurema kanapartii lauta maabus. Sisimas justkui tundsin, et topelt kogus kanu tähendab topelt kogus probleeme. Ma tõsiselt lootsin, et see nii ei juhtu. Samas, millegipärast on mul see sisetunne päris heale tasemele juba arenenud. Saabudes oli olukord parem, kui esimesel aastal. Kõik olid enda tehtud vigu vältinud ja tundus, et peaaegu ideaalne seis. Ühel transpordi päeval lükkas temperatuuri ülesse ja selle nahka läksid mõned kanad. Aga üldiselt läks hästi. Jälle asi, mida järgmine kord paremini sättida. Kolm justkui on see kohtuseadus ikkagi. Mai lõpp/juuni algus hakkasid preilid vaikselt munema. Mõnel paanika suur, et mis nüüd toimub. Ja justkui tundub loomulik, et mõni ei peagi sellisele pingele vastu ja otsustab maise tee jätta. Nüüd hakkas õues ka temperatuur tõusma. Sajandiime juhtus ning Eestist sai justkui lõunamaa väga pikaks perioodiks. Jumal tänatud, et need imed ikkagi minu ettevõtmise algusaastatel juhtuvad, kus ma selliste asjade vastu kõige tundlikum olen. Samal ajal hakkas ka suremus suurenema. Kohati 5-6 tükki päevas. Asi ei tundunud justkui õige. Saatsin paar tükki laborisse uuringutele ja vastuseks tuli Mareki haigus. Kuigi neid Valhallasse lahkunud kanu on olnud juba omajagu, siis loomasõbra hing ei ole siiani suutnud sellega harjuda. Mõned õrnema hingega lugejad kukuvad nüüd tooli pealt maha ja lõpetavad Saaremaa Mahemuna ostmise, sest kes haigust täis mune ikka tahab? Aga ärge veel püssi põõsasse visake, vaid proovige see monoloog lõpuni lugeda. Ma tean, seda on ka mul endal raske teha. Niisiis, sellest hetkest alates hakkas mu kiire ja tugev allakäik. Stressi tase kasvas iga päev uutesse kõrgustesse. Excel näitas, et septembriga saab asjad ühele poole ja võib enda putka lõplikult sulgeda. See on ikka äärmiselt nõme olukord, sest teha ei ole justkui midagi. Täiesti abitu. Ja kriisi olukorras peaks just tegutsema kiirelt.
Mis see nii hull siis on ja mis see Mareki haigus siis täpsemalt on? Kes soovib, saab guugeldada, aga laias laastus nagu kanade gripp/koroona. Nõrgestab kana immuunsüsteemi, mille tagajärjel väheneb munevus ja raskematel juhtudel lõpeb surmaga. Väga levinud haigus üle Euroopa ja Eesti. Tean, tean, Eesti on ju ka Euroopas, aga lihtsalt hea üle täpsustada. Inimest ega muna ennast see haigust kuidagi ei mõjuta, aga näed kanad tõmbab jala pealt maha. Hakkaks suure hurraaga ravima, aga see sisuliselt puudub. Tegelikult on selle vastu olemas ka väga tõhusad vaktsiinid ja see ei tohiks olla probleem. Minu kanad on ka justkui paberite järgi vaktsineeritud, kuid reaalselt mismoodi ja kui palju, seda teab ilmselt Jumal ise. Kontrollida on sellist asja tagantjärgi pea võimatu. Ehk ideaalne olukord minu jaoks – kuskil keegi on teinud midagi nii, mis on viinud mind sellise olukorrani. Üpris jabur olukord minu jaoks. Kust ja kuidas see viirus minuni jõudis – seda teab ta ainult ise. Enda poolt ma puhastasin, lupjasin, desinfitseerisin ja viisin sisse bioohutusnõuded. Kas ma ise olin ikkagi lohakas või tuli see mujalt – kes seda teab. Ehk saabunud hetk oli minu kontrolli alt täiesti väljas. Ja ma tundsin, et see kõik tõmbab mind endaga kaasa. Ääretult ebamugav olukord. Isegi, kui suremuse poolest oleks vedanud aasta välja, siis munevuse langus saavutas juba ülehelikiirust – pea 10% kuus. Lihtsalt infoks, et üldjuhul võiks oodata 90-95% munevust. Et kogu pull ennast tasa teeks, siis on vaja umbes 50-60% munevust. Alla selle on juba tegemist kalli hobiga või koduloomadega. Augusti lõpuks oli mul see näitaja juba põhimõtteliselt 75%. Seda kõike oli endale ja ka teistele piinlik tunnistada. Ma ei saa hakkama. Ma teen kogu aeg vigu ja see ei vii mind edasi. Kas tõesti on õigem ikkagi ära lõpetada? Saatus või kesiganes annab mulle aina selgemaid vihjeid, et ma ei ole õiges kohas. Mina lasin aga ikka edasi nii kaua, kuni tõesti ei ole enam võimalik.
Kogu selle tralli keskel vaatasin ma üks päev peeglisse ja ütlesin – nüüd on nii, et kaotada pole sul enam midagi. Võta, mis võtta annab ja hakka otsima lahendusi. Inimesel, kellel pole enam midagi kaotada, kaob kartus enda ja teiste eest ning võib saavutada asju, mida võib pidada ebareaalseks. Ja seal oli minu jaoks see murdepunkt, kus piinlikkus ja ebakindlus sai pööratud enesekindluseks ja võib öelda, et ka võiduks. Seda näitab muidugi aeg. Praegu vähemalt olen optimistlik. Niisiis hakkasin ma otsima lahendusi, et kuidas leevendada Marekit. Seda haigust noh. Aa..muuhulgas kanad ikkagi nokkisid enda sulgi maha ehk pealekauba liikusid nad paljaste kintsude poole. Seega eelmise aasta probleem oli ikka veel olemas. Fakt oli see, et Eestist lahendust ei leia, sest praktilised teadmised ei ole meil veel liiga head. Sai otsitud kontakte Soomest, kuid otsest head lahendust ei leidnud. Kuid siis helistas mulle Anu Hellenurme Anu Ait Oüst ja ütles, et kuule tulen sulle külla. Eks varemgi inimesed mul külas käinud. Jõudis kohale, tutvus olukorraga, mõtles veidike ning korraldas koosoleku hispaanlasest spetsialistiga. Ei tundunud midagi erilist, aga no proovime ära. Ja vot siis käis justkui purakas. Ma tundsin, kuidas ma räägin inimesega, kes on minust kordades targem. Selle mehe suust tuli järjest ainult puhast kulda. Täiesti nautisin seda hetke, kus ma ise olin justkui viimane loll. Ma teadsin, et kui nii ennast tunnen, siis võib sealt midagi head tulla. Kokkuvõttes sain sealt hulga soovitusi ning mõne hetke pärast pani Anu mulle õiged tooted teele. Ilmselgelt mahedad. Sellise pooleldi kahtleva tundega lisasin söödaratsiooni, aga no kaotada polnud väga midagi. Ja mis te arvate, kas need aitasid? Päris rõõmust lakke on veel vara hüpata (kuigi hullult tahaks), kuid esimesed positiivsed tulemused on paari nädalaga käes. Munevus on tõusnud nüüd üle 80% ja kanade olemine tundub samuti rahulikum. Jällegi järgnevad kuud näitavad, et kuhu see välja jõuab. Minul on lootused igatahes kõrged. Ja ma ju veel eksisteerin enda ettevõttega. Anu on justkui Jumala poolt saadetud ingel! Suur aitäh talle huvitumast ja kaasa mõtlemast!
Mis siis edasi? Mida “huvitavat” mul veel oodata on? Väga ei julge arvata midagi, aga kõige reaalsem tundub järgmisel aastal ikkagi see linnugripp, mis on võtnud epideemia mõõtmed Eestis. Siis on justkui põhjas ikka kenasti ära käidud. Muda sees mõnusalt püherdatud. Aga, et sa niisama ei oleks pidanud seda monoloogi siin taluma, siis minu poolt on õppetunniks see, et sisuliselt on sul halvas olukorras kaks võimalust, millest üks on vale. Sa kas jääd norutama ja annad alla, või sa annad endast kõik, et tulla sealt olukorrast välja. Hetkel ma tunnen, et sisult olen ma kindlasti tugevam, kui kunagi varem. Ees on ootamas veel palju katsumusi, kuid läbi kogetu tundub edaspidine justkui lihtsamini talutavam. See ettevõtjast kanakasvataja elu on raske, aga ma ei ole kordagi kahetsenud enda otsust ja annan endast kõik, et jätkata seda keerulist, kuid imelist teekonda. Kuna sa nüüd jõudsid kenasti lõppu, siis premeeri ennast ühe mõnusa mandariini või piparkoogiga, sest Jõuluaeg pole enam kaugel.
Saaremaa Mahemunad 