Kenad rannailmad on saabunud. Tundub justkui ideaalne – jaanipäev ja lõunamaa kliima. Haarad külmast jahutava gaasilise ning lükkad varda otsa pehme suussulava koos sõprade naeru ja hea meeleoluga. Smilersi lugude idüll. Suudaks vaid ise seda nautida. Tahan ja proovin täie hooga, aga murekoorem õlgadel ei lase. Ilmastik teeb rekordeid, mida minu õhuke rahakott ei pruugi välja kannatada.
Kaubanduslikult liigub kõik ülespoole. Hea seegi. Raha hakkab vaikselt sisse tulema ja mune välja minema. Sellised tehingud sobivad mulle väga hästi. Vastupidi ei tahaks. Isegi majoneesi kogused kasvavad. Eks sellega ole juba nii, et kes korra on proovinud, see enam muud ei taha. Tõsijutt. Peale munade ja majo proovimist alles saad aru, mis on hea. Ja see pole minu müügi jutt vaid klientide enda öeldud. See muidugi tähendab, et võiks justkui järgmise kevadeni muretu olla. Munade kogus on üle kahe korra suurem kui siiani ja munemine on just alanud. Lükkad äriplaani sobivad numbrid sisse, aina tsing-tsing pangakontol käib. Jõuan enda võlad ära tasuda ja isegi uute kanade reservi kasvatada. No selline poole aasta jooksul. Äriplaan tundub ainult paberil ilus. Nagu ikka on excel üks ja päris elu teine. Selle poole aasta jooksul jõuab minu kogemuse järgi juhtuda asju, mida varem pole siin ilmas nähtud. Niiöelda maailmaimed, aga negatiivsed. Iseenesest on uute kanade reserv kontol tähtis, sest kui midagi juhtub ja terve laut “läheb” tühjaks (“läheb” on siis pehmelt öeldud, juhuks kui lapsed ka loevad. Tegelikult tähendab see surma), on mul tagavara olemas, et alustada äri nullist. Selleks on mul vaja aga päris mitu kuud stabiilset müüki ja toodangut. Jällegi, tegemist ei ole aastatega vaid kuudega. Tundub ju tehtav. Aga pane võrrandisse “Tanel ja kanad” ning siis hakkab “nalja” saama. Ehk reaalsus on plaanist sama kaugel, kui Saaremaa ekvaatorist. Nüüd on kaks esimest muutujat käes. Kõigepealt see ulmeline ilm. Palju õnne mulle jälle, sest talvine -20 Saaremaal oli juba üpris haruldane, kuid +35 on juba kosmos. Või ei olegi ekvaatorist see koht siin nii kaugel. Kui külmaga saab veel kuidagi võidelda, siis lauda temperatuuri sellise kuumaga madalal hoida on lihtsalt ebareaalne. See aga tähendab kanadele kuumastressi, mille esimene tulemus on munevuse drastiline vähenemine ning lõppakord surm. Oleks me ainult varem Greta Thunbergi kuulanud. Ilmselgelt on need ekstreemsed ilmaolud minu süü, sest enne kanapidamist ei ole selliseid asju väga ammu nähtud. Ma hakkasin farmeriks ja kohe on kohal koroona, külm, tappev palavus ja eriti äge linnugripp. Ei julgegi küsida, et mis järgmiseks. Jumal ainult naerab ja paneb lauale uue trumbi. Isegi ei proovi enda kahjurõõmu varjata.
Teine muutuja on siis kanade tervis. See on üpris kompleksne teema ja tihtipeale probleemide lahendamiseks häid lahendusi ei ole. Enamjaolt ainult ennetamine. Viimasel ajal on hukkunute arv hakanud suurenema. Kui munemise alguses on mõned “lahkujad” pigem etteaimatav nähtus, siis kindlasti ei tohiks see suureneda. Minu olukord on juba “sul on vist midagi valesti”. Saadame mõned kanad laborisse uuringutele ja vaatame, mis sealt tuleb. Irooniline on see, et eelmisel aastal olid kanad raadakad ja nokkisid üksteist ning mul ei olnud bioohutusega mingit pistmist. Nägite ise ju saatest. Mõni vaataja sai kohe eriti kurjaks. See aasta on samas kõik justkui läbimõeldum. Kanad ei noki üksteist ja bioohutuse tase on juba täitsa ok. Siiski on tekkinud olukord, mis tundub olevat isegi hullem, kui eelnevalt. Ja ma loll veel arvasin, et ma ju hullemini ikka midagi teha ei saa. Täitsa nõutuks võtab kogu see teema. Teadmiste puudumine annab tunda. Ehk üllatusi jätkub ka teisel aastal piisavalt. Neid suudaks vastu võtta juhul, kui ei oleks ainult enda õhukese rahakoti peal toimetamas. Aga see vist on klassika nagunii, et rahapuudus on alati kõigil. Samas, kui rakendub kõige mustem stsenaarium ja laut “läheb” tühjaks, siis minu pidu on selleks korraks läbi. Vähemalt saan öelda, et olen andnud endast kõik võimaliku, et ellu jääda. Eks sellepärast ei saa neid väheseid vabu päevi nautida vabalt. Palgatööl kukub viiest pastakas ja puhkus alaku. Arusaadavalt on minu probleemid tegelikult väikesed ning teiste suured rahalised mured või tervise probleemid ületavad need. Aga pingutama peab võiduka lõpuni. Proovin rakendada ka uhket sõna ehk riskijuhtimist. Koostan enda jaoks plaan B või varuplaani, kui kõik muud teed on läbi käidud. Mis see täpselt on, ei oska öelda. Ilmselt pean liikuma väliskapitali poole. Seda siis koos munatootmise spetsiifiliste teadmistega. Mahemuna turg on täna suurusjärk üks miljon eurot Eestis. Kogu muna turg üle 40 miljoni. Iseenesest koguturg pole suur, kuid pole ka olematu. Mahemuna kasvu potensiaal on üpriski muljetavaldav ning mõnele välismaa tipptootjale võiks ju Eesti turg sümpatiseerida. Ja eriti lihtne võiks ju olla siseneda turule läbi olemasoleva ettevõtte. Enamus ilmselt ütlevad ei, aga küll ma selle õige ka üles leian. Vähemalt idee ise tundub ambitsioonikas. Mees nagu orkester- talitab linde, teeb sööta, hangeldab munadega, juhib tootmist ja müüki ning arendab strateegiliselt ettevõtet. Kõlab uhkelt, mis?!
Kuulge, juba pea aasta on mul käimas otsingud erilisema munapakendi järele, mis ei ole tunduvalt kallim, kui praegune. Kohati tekib lootus, et nüüd on idekas variant tekkinud, kuid siis jälle kustub, sest teostus või hind on ebamaised. Ma tean, et sa tead või oled ise pakendi tootmisega või disainimsega kokku puutunud ja tead mulle soovitada inimest, kes suudab toota mulle alla 20 sendise tükihinnaga erilisema munapakendi. Mu enda otsingud on karile jooksnud ja kontaktide nimekiri on otsa saanud. Pea on tühi. Ega kui ikka nii kitsa silmaringiga oled, siis pole midagi paremat loota ka.
Viimane kurb uudis on veel see, et sel aastal läks ka seksikaima mehe tiitel minust mööda. Mõtlesin, et John Deere kombega farmer on iga linnapreili unistus. Miks mitte ka meeste. Aga see aasta vist ikka ei olnud. Imelik. Aga ega ma alla ei anna ja panen enda panused järgmise aasta peale.
Saaremaa Mahemunad 