Ongi nii. Kas tundsid, kuidas Saaremaa natuke viltu vajus. Viimane kord, kui Väikese väina tammilt üle sõitsid, siis oli ju Saaremaa poolses otsas teel väike jõnks. Nagu tammi tee oleks alla poole vajunud või saar tõusnud. Sõrve sääres ilmselt mingi mereäärne hoov hakkas üle ujutama. Kõik see tähendab muidugi seda, et koju on saabunud üle 3000 uue noore preili. Ma muidugi ei taha öelda, et nad hullult ülekaalulised oleksid ja sellepärast saar viltu vajub. Vaid just seda, et neid on ikka piisavalt palju. Matemaatiliselt siis n+1. Mõnus pruun meri.
Mida lähemale kanade saabumise päev jõudis, seda skeptilisemaks ja murelikumaks ma muutusin. Ei olnud ootusärevust ega entusiasmi. Vaid ikka see sama tunne, millest ma eelmine kord kirjutasin – kartus. Kas ma seekord olen andnud endast nii palju rohkem, et kogu see jama ei korduks. Ei tahaks ju teist korda sama reha otsa astuda. Aga kui vaatad maha ja ei saanud aru, kust kohast see esimene reha tuli. Kuidas teada saada, kust see reha siis uuesti tuleb? Miks on nii, et ei suuda enam rõõmu tunda saabumisest? Inimese mõistus on ikka huvitav. Keegi otseselt ei käsi ju mul kana pidamisega tegeleda, aga nüüd teistmoodi enam elada ei tahakski. Enda arust oma aja peremees, aga tegelikult dikteerivad seda hulk kaagutajaid. Jällegi, mõistus ütleb, et olen boss, aga tegelikult suvaline pööbel. Parem on ikka endast hästi arvata ja ignoreerida kõike muud. Aga kas rahulolu ja rõõmu ei tulegi enam? Ma ise arvan, et paremini saan ma ennast tundma hakata ilmselt umbes kuu aja pärast, kui peaks näha olema esimesed muutused. Juhul, kui neid ei ole, siis võib endale viieka pihku küll visata. Ma tean, et kui ma nüüd etteruttavalt hõiskan, siis karistus on kärme tulema. Aga minu arust täitsid kõik osapooled enda rolli tükk maad paremini ja oht kannibalismile on madal. Ma vähemalt tõsiselt loodan. Ega muud ei olegi hetkel teha, kui oodata ja jälgida olukorda. Kui ma nüüd selle välja ütlemisega just endale “varba peale ei astunud”.
Aga mis tunde üle 3000 kana siis tekitavad? Ma kujutan ette, et liinitööna suures farmis seda tehes on see suvaline töönädal. Mul samas on nüüd kanu üle kahe korra rohkem. Eks laut saigi sellise koguse jaoks valmis seatud ja kõik süsteemid peaksid ja võiksid toimida täpselt sama moodi nagu siiani. Ja tundub, et asi toimibki. Vot see on juba päris äge. Kohe selline mõnus tunne on sees, kui sisseseade toimib nii kuidas vaja. Ja kui veel kogu asja toimimisest ise aru saad ja vajaduselt putitada oskad, siis mis nii viga. Võib täitsa rahul olla. Üldse on tegelikult superlux tunne. Eelmine aasta sai saavutatud midagi väga erilist enda jaoks ja selle aasta ootused on aina paremad. Preilidele tundub, et ka meeldib. Vaikselt kohanevad ja avastavad õrsi. Eks see Saaremaa värske õhk võtab alguses kõigil pea veidike lendlema. Tead ju enda käest. Aga muidu toimetavad kenasti ringi – jooksevad, lendavad, siblivad ja kaagutavad. Ma nägin, et üks lendas isegi üle 10 meetri korraga. Õue lastes võivad vist sellised kohe päikeseloojangu poole punuma panna. Muidugi selle välja laskmisega on ka keerulised lood. Praegu on välja laskmise keeld kodulindudel 1. juunini. Samas ma olen enda asukohaga rändekoridoris ja pean tõsiselt mõtlema, kas kohe linnud välja lasta. Linnugripp peab looduses vastu kuni 35 päeva. Ehk kui gripis lind lendab 30. mai meie kohalt läbi ja laseb korraliku puraka mulle hoovi peale, siis ka jaanipäeva paiku saab sealt suraka kätte. Tekib selline moraalne dilemma, kus ühelt poolt on lindude heaolu ja teiselt poolt ellujäämine. Ma ise julgeks lasta neid kindlamini välja peale jaanipäeva. See on juhul, kui keeld on juuni algusega läbi. Või mis te arvate?
Nüüd edasi tuleb jällegi lootma jääda, et kiiresti munele hakkaksid. Sel aastal oli ettekasvatus veidike teistmoodi ja see mõjutab ka munevust. Just paremuse poolest teistmoodi. Aga küll nad munema hakkavad lõpuks, mis neil muud üle jääb. Alguses hästi väikesed, siis palju kahe rebuga ja lõpuks juba täitsa korralikke. Samas on juhtumas midagi väga katastroofilist – mul hakkavad eelmise satsi munad kodust otsa saama. Mis nüüd saab? Läheb ikka pingeliseks. Kas tõesti võib juhtuda, et ma ei saa pannile panna enda kanade toodetud mune? Kuhu küll maailm on jõudnud? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!
Saaremaa Mahemunad 