Minuga siiski ei ole midagi hullu vahepeal juhtunud. Näpud ja kirjasulg on vahepeal korralikult rooste läinud. Klaviatuur kinni kiilinud ja sõnad kaduma läinud. Kuigi ei saa kurta, et olen niisama passinud. Viimased kuu aega olen ma suutnud iga päev hommikust õhtuni kokku teha kahe kuu norm töötunnid. Lisatasu keegi selle eest kahjuks ei maksa. Ja neid ületunde puhkepäevadena ka välja ei saa võtta. Aga kui ma ise ei teeks neid, siis kes teine seda teeks.
Nii kangesti meenutab see kõik aasta tagust aega. Ja ega laias laastus midagi väga erinevat ei olegi. Üle mõelda ei jõua, sest iga päev on vaja lihtsalt nii palju asju ära teha. Samas hea füüsiline töö. Tunned, kuidas päeva lõpus ei suuda isegi aju enam funktsioneerida. Ja kodus ei pea ka passima. Kõik kohad olid ju nagunii kinni. Ma imestan, et Saaremaad jälle lukku ei pandud. Nii harjumuse pärast. Iga kevad võiks see kuu aega lukus olla. Küll nõudlus alles kasvaks. Ikka tahad seda, mida ei saa. Mul muidugi raha ka jälle täiesti otsas. Nagu paha hais – ebameeldiv ja jälitab sind igale poole. Teed aasta aega hullupööra mingit äri moodi asja, koos saate ja muu mudruga ning ikka samas seisus. Või kas ikka olen. Tunne on küll veidike selline, aga see tunne on petlik. Praeguseks on mul juba olemas töötav laut, koos sinna tehtud suurte investeeringutega. Mul on toimiv müük, koos laienemise võimalusega. Läbimõeldud süsteem. Ja hunnikutes ebaõnnestumistest tulnud kogemusi. Seega olen ma ju hoopis targem ja osavam, kui eelmisel aastal samal ajal. Võiks justkui öelda, et täielik võitja. Aga see on just mulle endale suureks demotivaatoriks. Mida targemaks sa mingis valdkonnas saad, siis seda rohkem sa hakkad seal probleeme nägema. See painav hirm uute kanade tuleku osas. Mis juhtub siis, kui kogu asi kordub. Äkki tuleb veel mingi jama juurde? Kas ma ikka jõuan olla piisavalt põhjalik, et enamus lindude tervisega seotud riske maandada? On ju nõme. Nagu oleks mingit hirmsat õudukat vaadanud ja filmist saadud tunne ei taha lahtuda. Eelmisel aastal enda teadmatusega ootasin kanu positiivse ärevusega. Naiivse mõttemaailmaga arvasin, et suudan kõike. Nüüd hakkab mu enda mõistus mulle vastu töötama. Mis sa teed noh! Aga kuskilt ajusopist tuleb see kangekaelse saare kadaka litakas vastu mõistust ja raputab pildi jälle paika. Kui eelmine kord läks nii kehvasti ja sa jäid ellu, siis ju saab see aasta ka hakkama. Kas märk skisofreeniast?
Nii see võitlus endaga käib läbi kuu aja, kus lauda puhastamine ja valmis seadmine uute kanade jaoks käib. Vähemalt nii palju nüüd on, et kõik vajalik on ettevalmistatud ja õigeks ajaks valmis jõutud. Täitsa ilus sai teine. Nagu uus! Või uueväärne. Puhas, valge, steriilne. Silm lausa puhkab. Ei tahakski ära rokastada. Paneks kile peale nagu vanemad inimesed teevad enda diivanite ja telekapultidega. Püsib aastakümneid uueväärne. Kui asjad saavad õigeks ajaks valmis, siis see paneb alati kahtlema, et mida ma siis unustasin. Ei saa ju olla nii, et kõik asjad on õigeks ajaks valmis. Vaatad kella ja mõni vaba hetk jääb ülegi. Kahtlane. Kohe ikka väga kahtlane.
See muidugi on veidike ebameeldiv üllatus, et mahevili on Eestimaa pealt peaaegu otsa saanud. Nagu ikka, kui mul on raha kõige vähem, siis kulutusi kõige rohkem. Või no millal mul on raha palju olnud. Naljamees. Ühesõnaga jälle tavaline olukord. Põllumajanduses on loogika selline, et sügisel ja kevadel külvatakse seemned põllule, mille koristamine hakkab augustis ja äärmisel juhul lõpeb isegi oktoobris. Siis müüakse märg vili otse põllult, kuivatatakse enda kuivatis ning müüakse kokkuostjatele või jäetakse endale salve/lattu, et oodata paremat hinda. Üldjuhul on kevadeks kõik laod tühjad, sest uued väetised ja seemned vajavad ruumi. Kuna minu rahakott ei ole olnud täidetud umbselt eurodega, vaid pigem tolmuga, siis ostan ma sööta kuu-kahe kaupa. Nüüd ma siis avastasin, et ma ei ole kellegagi pikemaajalisemat diili teinud ja võib juhtuda, et uute kanade jaoks ei ole mul sööta varuda. Ups. Tekib paanika ja hakkan üle Eesti vilja otsima. Otsin siit, otsin sealt, otsin iga nurga pealt. Jumal tänatud, et on olemas Facebook ja vastavasisulised grupid. Aamen, Zuckerberg! Õnneks ikkagi leiab veel ladudes sobivat vilja. Aga ma pean nüüd selline 4-5 kuu söödavaru ette ostma, sest järgmine saak tuleb ju alates augustist. Mäletad, just ütlesin seda. Ja sööda vajadus kuus on üle kahe korra suurem kui eelnevalt. Sest mul tuleb ju üle 3000 kana. Millegipärast mind ikkagi kohati ka hoitakse kellegi poolt, sest need samad tublid tootjad on valmis mulle vastu tulema maksetähtajaga. See on ikka suur õnnistus ja suur aitäh teile! See on see, mida ma olen alati põllumeeste puhul näinud – vastutulelikkus ja sõbralikkus. Kuigi suurt raha selles valdkonnas ei teeni, siis inimesed teevad enda tööd suure kire ja armastusega.
Ühesõnaga ma suutsin suurest jamast jälle kuidagi pääseda ja minu poolest võivad uued preilid enda Saaremaa koju sisse kolida. Ei tea, mitu korda neid eksimusi andeks antakse. Ma annan endast kõik, et igat eksimust ainult korra läbi teha. Aga kuskil on ilmselt see piir. Loodame, et see niipea kätte ei jõua. Praeguseks olen omadega miinuse,s aga no kui nad kõik munema hakkavad, siis hoidke piip ja prillid. Saadan mune kohe üle Eesti nii, et tolmab. Siis saan kõik võlad tasutud ja aasta lõpus jääb mulle endale ka ehk midagi. Kohe nii võimas olen tulevikus! Aga nagu öeldakse: “Lootus on lollide lohutus!”.
Saaremaa Mahemunad 