Laienesime Tallinna Kaubamajasse!

Tallinna juures on see hea asi, et laienemisvõimalusi on rohkem kui mitu. Ega see ei loe, et ma juba mõnes Rimis olen Talu Toidab seksioonis või Balti Jaama turul Pahanduse kogukonnaköögi putkas. Terve suur osa sellest linnast on ju veel katmata. Ja kui ma tahan ikkagi munakuninga tiitlit saada, siis laienema peab. Kesklinn on ju põhi värk- seal käib päeval palju inimesi ja sealt saab igale poole. Transpordi põhisõlm on seal ja välismaalased maabuvad laevaga külje alla. No nüüd oleme me ka seal maabunud võõramaalastena, et pakkuda just seda kodust tunnet igale pereliikmele laua taga. Seda ilusat suviselt päikeselist hetke karjamaa peal koos puhta maapiirkonna õhu ja rõõmsate emotsioonidega. Neid samu tundeid, kui üle pika aja sokiseest välja vupsav varvas muljub rohelise murulible mööda maad ja õrnad sõrmeotsad paitavad kirju kasekoort. Sõbralikud inimesed ja kokkuhoidev kogukond. Just see kõik selle sama Saaremaa Mahemunaga. Tallinna Kaubamaja toidumaailm hoiab meid hellalt enda riiulitel, et tulevane sügisene kaamosepuhang ei suudaks ära võtta suvega kogutud energiat, mis just kooli alguse puhul ja kolleegide taasnägemise puhul ekstra vajalik on. Kaubamaja Toidumaailma munariiulist tervitame teid suure naeratuse ja maheda maitsega!

Mahemunad jõudsid Balti Jaama turule

Sa muidu viimasel ajal seal Balti Jaama turul oled käinud? Kui sa Tallinnast väljas elad, siis ilmselt mitte. Aga pole hullu, nüüd saad ühe lisapõhjuse sinna minekuks. On üks selline tegelane nagu Sass Henno, kes lööb kaasa mitmel tasandil. Ja ta tuli sellise mötte peale, et avada kogukonna köök. Ta ise teeb ülimalt nauditavaid käsitöö pelmeene, mis on ühed kuulsamaid Tallinnas. Kui otse rõdult värskeid pelmeene osta saab, siis pole ka ime. Samas on Kalamajas veel inimesi, kes igast häid asju teevad. Tahaks ka vahetevahel müüa neid teistele aga nõuded on nii karmid, et mõte visatakse kohe eos prügikasti. Sass on nüüd selline mees, kes võttis kätte ja tegi soovijatele kasutatava kogukonnaköögi PAHANDUS, kus saab enda spetsialiteeti ka teistele pakkuda. Kasvõi pasteeti. Köögi asukohaks on Balti Jaama Turg väliputka. Aga milleks ma sellest latran on just see, et eks ka mul ole väike kokkupuude selle kohaga. Esimese asjana läksid sinna müüki need samad head Saaremaa Mahemunad. Ja kui läheb hästi, siis äkki hakkame pühapäevaseid pannkoogihommikuid või muupäeva vahvliküpsetust ka tegema nendest kuulsatest munadest. Mahekanamunadest siis. Minge külastaga Balti Jaama turgu ja otsige valge punaste äärtega putka sealt üles ja nõudke kõige paremat!

Mahemajonees – kas uus toode?

Loodan, et viimaste positiivsete postitustega saite endal ka veidike tuju rõõmsamaks ning ilus suve perioodi lõpp sai tervitatud. Ma ise ootaks, et nüüd on suuremad raskused möödas. Öeldes selle välja, siis tean, et kutsusin endale nüüd ühe suure jama kaela. Eks jääme ootama. Senikauaks on aga aeg tegema hakata vähe suuremaid plaane. Niiöelda mitte olla enam lihtmõtlemise tasemel vaid lausa pingutada tuleviku nägemused välja, kuhu poole liikuda. Peab olema ju üks korralik eesmärk, kuhu jõuda. Praeguse 1500 kana juures olen saavutanud tasuvuspunkti ehk praegu tuleb isegi iga kuu väikest plussi. Iga kuu see tähendab juuli ja august. Kõlab ju uhkelt. Muidugi lendab tuimalt peale kütteseade, mis on suurusjärk 16 000 eurot. Eks kuidagimoodi saab selle ka ära tehtud, aga siis tulevad küttearved, lao ruumide akende vahetus, kindlasti mingite jamade klaarimine, uued kanad ja nii edasi ja nii edasi. Ehk üks selline lõputu ring, kus alati on vaja midagi investeerida ja kasum muna pealt ei ole kordades vaid kümnetes protsentides. Kui sissetulek on liiga väike, siis tavaliselt suurendatakse toodangut või kasumit. Mul hetkel toodangu suurendamine ei ole väga võimalik, sest ilmselt ei oleks mul neid mune jälle kuhugi panna, teiseks ei ole mul raha ja kolmandaks oleks praegu sees olevate kanadega vanusevahe liiga suur ja hiljem tekitaks see paraja probleemide puntra. Ehk see ei ole mul laual.

Võtame selle teise variandi – kasumi suurendamine. Tundub lihtsam öelda, kui teha. Aga mulle isegi paistab, et see võiks täitsa reaalne olla. Kuniks tuleb jälle koroona. Selleks, et kasumit suurendada, peab ju munale väärtust juurde andma. Mõni nüüd kukub selle lause peale tooli pealt maha, sest mahemuna on ju niigi kallis. Jah, 3-3,5 euri karp on tõesti kallis hea ja kvaliteetse toote eest, mis on toodetud looma- ja keskkonnasõbralikult. Tegelikult ma mõtlen seda, et peaks sellest midagi tegema. Selle sama mõttega ma läksin enda hea sõbra Juss Lindmäe juurde. Mulle tundub, et ta teab sellest toidu maailmast rohkem kui vaja. Lisaks tegi ta just endale Kuressaarde ägeda Kena Köök & Koolituskeskus ka, kus igaüks saab õppida tegema restorani toitu koduste vahenditega. Lõpuks me jõudsime ühele nõule ja saime aru, et majonees võiks olla asi, mida katsetada. Mahemajoneesi on keeruline teha, sest minu teada Eestis maheõli ei toodeta. Ja pole ju mõtet väljamaa asju sisse panna. Siis võtsime vastu otsuse, et teeme Saaremaal toodetud toorainetest selle majoneesi. Ja lõpuks tuli välja väga huvitav ja teistsugune asi. Minu üllatuseks sain teada, et majoneesi vist tarbitakse isegi rohkem, kui mune. Ja majoneesi valik on poodides üpris kehv. On ainult erinevad tootjad, aga mitte ühtegi erinevat toodet. Valik on kas lahja, tavaline või mädarõikaga. Ühesõnaga, väga veider. Esimesed katsetused on andnud tagasisideks positiivse vastuse majoneesi spetsialistide käest.

Kes soovib ka ise enne poodi saabumist seda proovida, siis Kuressaares keskväljakul on 5. Septembril Suur Turupäev, kus kõigile huvilistele annan maitsta. Kõigi all mõtlen ma esimestele kiirematele, sest lõpmatus koguses ma testiks seda ju ikkagi ei tee. See siis võiks olla üks nendest toodetest, mis aitaks ka tulevikus finantsplaani jätkusuutlikuna hoida. Muidugi lisaks munakuninga tiitlile olla ka majoneesi kuningas tundub veel uhkem. Kõige selle kõrval olen hakanud aina rohkem mängima ka mõttega leida endale investor osaluse vastu. Kui ma mõtlen ennast täna viis aastat hiljem, siis puhtalt oma vahenditega võin ma olla samas kohas, kus täna. Kustutan tulekahjusid ja kogun raha investeeringuteks ise sümboolset palka saades. Samas, kui ma võtan sisse investori, siis oleks ettevõtte väärtus selleks hetkel kordades suurem, mis ta on täna. Ehk ka minu järele jäänud osakute väärtus on kordades suurem, mis täna. Investeeringuga saaks tulla turule uute toodetega, laiendada tootmist, korrastada lauta ja luua korralikud protsessid, mis kogu äri toetaksid. Lisaks saaks palgata mõned inimesed, et ise saaks keskenduda äri arendamisele. Täna ju puhtalt selle pärast ei ole mõtet mul seda kanalat pidada, et saaksin kogu enda aja sinna sisse panna, mitte midagi tagasi saamata. Seega valmistan ennast ette investorite leidmiseks. Ennekõike otsin täna ühte/kahte investorit, kes oskab hinnata seda, mida ma olen teinud, ja saab aru, kuhu ma liikuda soovin. Kui esialgsed plaanid ei ole osutunud sobivaks, siis ühisplatvormid on kindlasti järgmine samm, et ka just teie, minu lugejad ja fännid, saaksite olla osaks sellel vägeval ja hullumeelsel teekonnal.

Tuuleveski puhul on see keskmine emapuu kõige tähtsam

Ilmad on mõnusalt suvised ja kes veel internetis chillib, siis mis sa siin enam passid. Mine naudi Eesti suve. Aga kuna see nädal olen teid järjest positiivsete uudistega kostitanud, siis oleks hea, vähemalt minu jaoks, kõige positiivsema teemaga lõpetada. See on veits personaalne teema ka ja võibolla ei ole seotud nüüd nii otseselt kanade ja munadega.

Olgu sa siis hoiatatud jällegi. Kindlasti teate ütlust, et iga vägeva mehe taga on veel vägevam naine. Või noh midagi sarnast. Kuivõrd vägev mina nüüd olen aga minu taga ehk kõrval on Liisa Vipp-Tang kellega gümnaasiumi viimasest klassist alates üksteisel olemas oleme olnud. Jah, veidike üle 12 aasta. Võid ju teha kõike, mida loll pea ette suudab kujutada, kuid sinu kõrval olev inimene peab kõikide nende ideedega kaasa tulema. Või vähemalt ütlema, et see on hea idee aga proovime seda hiljem, mitte praegu. Kanala rajamise mõttest saati pole tema mulle ühtegi korda öelnud, et mõistlikum oleks millegi reaalsemaga tegeleda. Isegi siis, kui asi juba täitsa tõsiseks läks ja ma juhtivalt kohalt töölt ära tulin ning notaris lauta ostsin ning laenu vastu võtsin. Vaid temaga koos me tõstsime esimesed kanad sinna lauta ning korjasime esimesed täitsa enda kanade munad. Nautisime seda esimest emotsionaalset omletti. Ja läbi kõikide murede ja rõõmude siiani üksteist toetavalt edasi liigume. Tuuleveski puhul on see keskmine emapuu kõige tähtsam. Olenemata sellest, kui tugevalt raputavad tuuled tiibasid või räsivad tormid ülejäänud konstruktsiooni, püsib tugeva emapuu najal kogu veski püsti. Nii on ka suhtega- mida tugevamad on ühised väärtused, seda vastupidavam on suhe kogu sinu ümber toimuvale möllule. Meil on väärtused paigas juba algusest peale ja kuigi elu ei ole meie vastu leebe olnud, siis päeva lõpuks oleme selle 12 aasta jooksul üksteisele olemas olnud. Nüüd muidugi hakkab aja arvamine otsast pihta, sest augusti alguses tegin Liisast ausa naise ning nüüd kanname me ühist perekonnanime. Mida ma kogu selle eelneva mõttega öelda tahtsin on see, et ükskõik, kui hästi või halvasti elus läheb, siis kui sul on kõrval kedagi, kellega kõike seda jagada, on see tükk maad lihtsam ja edasiviivam. Ja tema on muidugi ainukesena täna meil see, kes reaalselt saab iga kuu muu töö eest palka ehk mina olen hetkel ülalpeetav. Ei töötu, ei tööline, ei midagi muud kui lihtsalt üks ülalpeetav 😃

Saaremaa on mahemunadega kaetud :)

Vähemalt Saaremaa poodidega on minul nüüd ring peal. Ka meite Selverites Ida-Niidus ja Tuulte Roosis WOW Keskuses on nüüd kõikse paremaid Saaremaa mahemune saada. Kui sa pole veel proovinud või ostnud neid, siis nüüd on pole sul enam ühtegi vabandust. Ükskõik kuhu suuremasse poodi lähed, seal need sind ees ootavad. Mõni ütleb, et seda aitab praemunana ilma maitseaineteta ka süüa, sest lihtsalt munal endal on juba täitsa maitse. Teine jälle ütleb, et ta enam muud muna poest osta ei tahagi, kui Saaremaa mahemuna. Võta nüüd näpust, kummal see rohkem õigus on aga ega pole ilus vaielda ka teistega. Kui nüüd uus kriis peaks tulema, siis loodetavasti meil munapuudust ep tule!

Lasime preilid õue

Kuna äng ja ikaldus on ikkagi eelnevalt domineerinud, siis jätkan järjekordse positiivse postitusega. Ehk tasakaalustab seda kogu meeleolu veidikenegi ja no suvi ka ju. Kes pikka juttu ei viitsi lugeda, siis hullult palju pabistasin ja oli jälle unetuid öid, et kanad välja saaksid. Kontrollid juba olid resoluutsemaks muutumas ning tähtaeg oli kaelas. Aga lõpp hea kõik hea ehk kanad on väljas jalutamas. Ja siiamaani täitsa ohutult. Nüüd võid postitusele laigi ära panna ja edasi pilte vaatama minna. Kes aga pikemat juttu tahab lugeda, siis lase ennast mõnusalt lõsakile toolis, kus sa istud ja pane scrollimise näpp valmis.

Kes veel ei tea, siis mahekanade pidamisel on üks kindel nõue, et nad peavad õue saama. Seda ei ole ühelgi teisel pidamisviisil. Õues on aga hunnik probleeme, mis sellistele õrnadele preilidele jama võib tekitada. Ja no ilmselgelt, kuna loomad/linnud on mul hinges ja nad on ikkagi täiega ägedad, siis tekitas mõte, et nad avatud maailma lasta, korralikult stressi. Ees ootab ju tundmatus. Ilmselgelt on mul jälle vedanud, sest siin Salme piirkonnas on palju rebaseid, nugiseid ja kulle, kellele kõikidele on kana mõnusaks vahepalaks. Oma peas mõtled kindla plaani välja, et kuidas kogu see süsteem võiks toimida aga siis on jällegi “elul” enda plaan, mis üldjuhul üldse ei ühti minu plaanidega.

Puhtalt kogemuse peal julgen seda öelda. Kes täpselt aru ei saa, siis loe eelnevaid postitusi, kuskilt alates märtsist. No aga õue peab ikkagi laskma, kardad palju kardad. Kõik need pikad nädalad sai venna ja ta sõprade abiga ehitatud õueala. Ümberringi läks 19×19 mm silmaga krohvivõrgu laadne aiavõrk, mis on tsingitud ja 1,5 mm paksu traadiga. Kuna kõrgus oli sellel üks meeter, siis läks kaks tükki üksteise peale. Kõige alumine sai veel väljapoole ära murtud maapinna peale umbes 40 cm ulatuses, et kui rebane kaevama hakkab, siis maapinnast kaugemale ei jõua. Peale läks veel elektrikarjus, et oleks lootust saada grillnugist ning lõpuks taevasse kalavõrk. Kui nüüd kogu see keeruline tehniline jutt ajas silma pilukile ja kursor liigub vaikselt X’i poole, siis ole mureta, siin see ka lõpeb.

Kogu see aeg oli jällegi korralik stress, sest ühtepidi oli oht kaotada või mitte saada mahetunnus ning teistpidi isegi kui saan valmis, siis mitu surnud kana on selle tulemuseks. Jälle üks selline aeg, mida üldse ei igatse. Miks ma seda kõike siis üldse teen lõpuks? Sellele ongi keeruline vastust leida, sest südames tundub see õige ja loodetavasti saan sellega enda panuse anda looduse/loomade/inimeste heaolu paranemisele. Kui nüüd kõik valmis sai ja ma esimest korda neid automaatseid luuke üles tõstsin, siis ma reaalselt kuulsin enda südamelööke. Mõtlesin, et misasi see nii kiiresti käib ja plõksub. Vaimusilmas kujutasin kohe ette ka, et kanad tormavad jooksuga kõik välja ja elu lill. Mis aga tegelt juhtus, oli see, et esimesel päeval ei tulnudki keegi välja. Saad sa aru noh.’

Ma närvitsen ennast peast halliks ja nemad siis otsustavad mitte välja tulla. Ametnikud kõik kohal ja ootamas, et saaks asja heaks kiita. Sellist pommi ei osanud küll ette näha. Aga selge, keegi välja ei tule, paneme luugid kinni ja homme uuesti. Järgmisel päeval õuealale minnes nägin, et üks oli ikkagi välja tulnud ja ka ööseks välja jäänud. No mida asja, selline jama minu poolt kohe esimesel korral. Samas ise ta tundus olevat rahul ja ühe luugi juurde oli isegi muna munenud. Praegu saavad nad ilusa ilma korral välja ja iga päevaga käib aina rohkem. Millegi pärast meeldivad neile kitsad kohad ning vana kasti seest on ka hea piiluda. Vaata pärast hoolikalt punase kastiga pilti. Kokkuvõtteks võib öelda, et mahetunnustuse me saime ja kogu asi ei olnud üldse sellist stressamist väärt nagu ma seda suutsin endale teha. Aga noh ülemõtlemine on ju inimestele kuhjaga kaasa antud. Preilid ise tunduvad rahul olevat ja värske Saaremaa mereõhk koos paitava päikesega paneb nii mõnegi õues päevitama.

Munad nüüd ka Rimis

Pidevalt on üks ving ja hädaldamine olnud siin. Küll on üks häda, siis on teine häda jne. Veits juba tüütab ära ka ju. Elu ongi raske ja tuleb sellega ise hakkama saada. Ja nüüd ongi aeg näidata, et kes ikka teeb natukenegi, siis vahel antakse tagasi ka.

Seega on mul ülimalt hea meel anda just Sulle teada, et me jõudsime lõpuks esimest korda Tallinna. Täitsa praamiga tulime kohe ja siis Ristilt sõitsime ka läbi. Sinna on äge postament püsti pandud muuseas. Ja no Tallinna liiklusest murdsime ka ennast läbi ja puhtalt selle jaoks, et isiklikult viia kohale need samad Saaremaa mahemunad kahte poodi. Ennekõike suur aitäh Talu Toidab Rimis, kes võttis meid enda hõlma alla selleks, et meie fännid saaksid seda, mida nad tahavad. Ma usun, et te olete kõik ju valmis näitama nii Talu Toidab Rimile kui ka Rimi poodidele endale, et vot rahvas tahab just seda muna saada. Seega kapake nüüd kiirelt Põhja Rimisse (Kalamajas, Soo tänava alguses) ja Haabersti Hyper Rimisse. Kui otsa saavad, siis andke teada! Saadame kohe juurde. Ja muidugi meie enda Auriga Rimi on samuti õige munaga üle küllatud.

Avatud Talude Päev

Kuulge, kus te olite kõik eelmine nädalavahetus? Ma kenasti kutsusin külla, aga kui ma külastajate käest küsisin, kas olete mu tegemistega ka kursis, siis väga vähesed tõstsid käe. Olin kõik kenasti valmis seadnud ja ilusad neiud tegid mahemunast vahvleid veel ja iga täistund oli minuga laudatuur ka. Kuigi enamjaolt seisime kohapeal, siis sain aru, et enamustele ikka meeldis. Ja no mulle meeldisite teie ka! Kokku vist käis umbes 800-1000 inimest kahe päevaga. Kahju oli muidugi see, et kanu ei saanud otse näidata. Sellel on muidugi kaks põhjust – esiteks on bioohutuse teema, sest nagu teame on bakterid üpris uljad levima läbi puudutuse. Ja teiseks on kanad tegelikult väga õrna südamega ja samas ka stressialtid. Võõraste inimestega ümbritsetus oleks kustutanud preilisi järjest hingekirjast sama kiirelt nagu kaovad soojad saiad letilt.

Suuremaid arenguid pole vahepeal olnud. Tuleb välja ikkagi, et ühest ämbrist teise astumine on minu jaoks ainuke lahendus ja sileda põranda peal käimine on ainult metafoor vahetevahel väiksemate ämbrite kohta. Kas te teate, et ma olen suutnud leida üles kõik erandid, mis sellise asjaga üldse kaasneb. Nii positiivsed kui ka negatiivsed. Näiteks ei olegi mul võimalik ühtegi mahetoetust saada. Tundub ju jabur, sest teised ju saavad. Esiteks on mahe eelarve täis ja uusi tulijaid sinna ei oodata. Ja teiseks on seatud nõudmine, et kui pidada mahekanu, siis toetuse saamiseks on sul vaja suurusjärk 30-40 ha maheteravilja maad. Ehk tuues paralleeli, siis kui sul on näiteks kolm last ja kahele kõige vanemale annad taskuraha. Kolmas ehk kõige noorem küsib ka, aga talle öeldakse, et sorry, taskuraha limiit sai täis ja sulle ei ole ette nähtud. Ühtepidi tundub veider, kuidas riik soosib ühtesid tootjaid rohkem samas valdkonnas, kui teises. Ehk lihtsalt moonutab turgu. Teisalt on see just täpselt minuga kokku käiv asi, sest nagu enne ütlesin – kõik ämbrid tuleb üles leida.

Samas positiivse poole pealt olen saanud võimaluse müüa ka enda toodet Saare Selveris. Jällegi erandiga, sest üldjuhul nii noori ettevõtjaid kuulda ei võeta, aga kuna ma ju veidike teistmoodi olen, siis vähemalt seekord tuli see kasuks. Seega nüüd peaks enamus Saaremaast kaetud olema. Nüüd ma pean veel müüki kasvatama, sest ikka on oht, et ei suuda kõiki mune ära müüa. Ja see toob endaga kaasa probleemi, kus ma pean talveks küttesüsteemi investeeringu tegema. Kokku läheb see suurusjärk 16 000 eurot ja ilma selleta ei saa. Nagu kirjandusklassika kirjutab: “Laev, majakas, hukk.” Meie konteksti pannes – Kanad, külm, hukk. Surume tugevalt edasi, sest oleme siin, et jääda. Kuna ma juba siin muresid kirjutan, siis üks huvitav nüanss veel, mille peale nagu ennem ei osanud mõelda. Kuna ma töötukassas arvel ei saa olla, sest ma teen tööd ja palka ei suuda maksta endale ilmselt päris pikka aega, siis ei ole mul kohe varsti enam haigekassat. Mõtled, et mis see ikka ole, aga kui minuga midagi peaks juhtuma, siis haiglasse minnes esitatakse sama suur arve nagu USA seriaalides arstil käigul. Seriaali vaadates tundus jabur süsteem, aga nüüd ise selle olukorra ees olles tundub hirmutav. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, aga selle puudumine teeb elu ikka üpris keeruliseks.

Aga mis edasi? Esiteks peame me kiirelt valmis saama enda kanade jalutamise õueala. Palun vabandust kõigi fännide ja maheda austajate ees, sest olen teid siiamaani petnud. Kanad kahjuks õue pole saanud selle paari kuu jooksul, sest õueala oli nende jaoks ohtlik. Ja ma ei suuda neid lasta sellisesse kohta. Loomasõbrana veits ikka hoolin ka neist. Ja nagu arvata oskasite, siis muidugi jäi sellest samast eurost jälle puudu. Praegu paneme usinalt edasi ja kohe kohe saavad preilid enda pikad kollased varbad mulla sisse suruda ning kõikse paremad ussikesed, purukesed ja rohelised libled enda noka vahele pista. Mis veel parem oleks kui Saaremaa maapind ja värske õhk. Igalt poolt loen, et küll investeeritakse ettevõtetesse ja idufirmadesse ja mis iganes võimalustesse. Kas keegi aitab mul ka välja mõelda skeemi, kuidas keegi sooviks minu tegemistesse investeerida? 🙂 Mul tegelt visioon on teada, kuhu ma jõuda tahan ja kuidas ja mis sellest asjast lõpuks saab aga no see ju jutuks hea küll, kui praegu taskus ulub see sama soe suvine tuul. Seega, kõik ideed on oodatud (ka halvad)! Seniks aga vaadake, mida tarbite ja nautige suve!

Nokk kinni, saba lahti

Jälle üks õnnestumine kirjas. Jätke meelde – tulete mandrilt või lähete mandrile, siis Orissaare ja Liiva COOP poest saab kindla peale Saaremaa mahemune kaasa osta. Ja kui Kuressaare kesklinna peaksid lõpuks välja jõudma, siis Rae poest saad ka karbi kaasa osta. Kõik tundub justkui hästi minevat. Nagu ikka, on ettevõtjal sellise ütluse juures alati AGA. Ehk, kui kogused liiguvad, siis on need siiani liiga väikesed. Praegu on kanad väga tublid ja pakuvad mulle iga päev suurusjärk 1200 muna. Ja veel iga päev, kaasa arvatud nädalavahetus, pühad jne. Siit aga tuleb nüüd mängu minu tegemata töö. Tootmise poole olen hästi käima saanud, aga sealt edasi on minu tegevusetus hakkamas mulle kahju tekitama. Lihtsamalt öeldes, ei suuda ma täna kõike enda toodangut maha müüa. Edasi viib see selleni, et tekib see sama raha puudus, mis koguaeg on kummitanud. Ei saa sellest ühest probleemist ikka üldse lahti. Nagu paha hais, mis joostes nagu korraks ära kaob, aga kui seisma jääd, siis tuleb jälle tagasi. Kuna ma hingelt olen ikkagi müügimees, siis ilmselt ma lõpuks leian lahenduse. Missuguse, kes seda praegu teab!

Müügiga on alati nii olnud, et see on nagu jaamast lahkuv rong – alguses läheb vaja palju energiat ja jõudu, et masin liikuma saada. Kui kogu kaadervärk on saavutanud enda soovitud kiiruse, siis ei ole palju energiat vaja sisse panna, et tempo üleval hoida. Minu müügi peamine eesmärk on algusest peale olnud otsemüük tarbijale. Mida otsemini jõuab toit inimeste lauale, seda keskkonnasäästlikum ja parem see on nii tarbijale ja tootjale. Samas ei suuda ma seda tarbijat täna kuidagi üles leida. Ka näiteks Coopi poodidesse läks esimese nädalaga 280 karpi, aga see on pea kolmandik minu nädala toodangust ja ilmselt selline kogus ei pruugi iga nädal sinna liikuda. Sellega on ka muidugi kentsakas lugu, et tegelikult on poes ju väga professionaalsed ja korralikud kohad. Lausa piinlik oli see, kuidas mina enda kaupa sinna viisin. Mul ei ole veel enda kaste, mida saaks müügisaal ilusasti presenteerida vaid suvalised kokku korjatud pappkastist erinevate kohtade pealt, et kuidagi mõnusamalt suurema hulga karpe tassida. Lisaks suutsin ma enda saatelehed kontorisse/lauta jätta, mis ma spetsiaalselt hommikul välja printisin. Ja kujutage nüüd ette, et minusugune ilmub äkki laoukse juurde ja väidab, et toob mingeid mahemune, mis peaks Saaremaal olema toodetud. Ikka mitu korda küsiti kinnitust, et kas ikka kindel teema ja Saaremaal toodetud ja korralikult mahe ikka. Isegi ju saatelehte pole kaasas ja mingi suvaliste käkkide sisse pakendatud. Siit ka tervitused Liiva Coopi neidudele, kes mind ikka lõpuks ära tundsid ja siis juba jutud rõõmsamaks ja emotsionaalsemaks läksid. Ühtepidi piinlik, et proovid omast arust mingit head toodet pakkuda, mis sisult ongi hea, aga ülejäänud jätab kahtlase mulje ja teistpidi jälle väga äge, kui tuntakse ära ja võetakse vastu kui oma. See annab jälle surtsu energiat sellele patareile, mis väsimatult märtsi algusest alates on piiri peal töötanud. Ja suur aitäh kohalikele restoranidele ja kohvikutele, kes on mind enda hõlma alla võtnud. Iga muna loeb! Kui kellegil on ideid või kontakte, kuidas ma regulaarsemalt võiks enda toodangut (st kanapreilide tublit tööd) pakkuda otse tarbijale, siis olen teid ootamas! Hea oleks tegelikult Tallinnasse ka jõuda, aga kas näiteks Telliskivi parklas kaubikust müük oleks üldse mõeldav? Või oleks võimalus näiteks Balti Jaama turul kellegagi koostöös enda letinurgake saada? Sellised mul need ideed on. Näiteks lähen kohale nüüd ka Kuressaare kesklinna turule, kus alates homsest olen hommikust saati seal. Järgmine nädal ka kindlasti kohapeal olemas. Üllatuskülalisena kohal ka XL muna, mille suurus on lihtsalt ulme – 72 kuni isegi 90 grammi. Vaesed kanad, ütleks selle peale.

Olge valmis nüüd positiivseks uudiseks!

Mulle tundub, et lõpuks hakkavad kõik suuremad tulekahjud kustuma ja saan ka enda varbad sooja liiva sisse suruda ning nautida mõnusal rannal jalutamist.Tegelikult on viimane kuu poolteist olnud minu jaoks vaimselt ikka väga raske. Kõik näitajad näitasid, et raha ei jätku ja peale ei tule ka piisavalt, et saaks asja jätkusuutlikult käima. Mida päev edasi, seda raskemaks see koorem õlgade peal läks. Ja ma ütlen ausalt – nii ei ole üldse mõnus.

Eelmine nädal juhtus kaks positiivset asja. Meid külastas väga tore Põllumajandusameti spetsialist, kes vaatas kõik meie maheda tunnustamise jaoks vajalikud asjad üle. Kuna olime ennast teadlikult nõuetele vastavaks juba algusest peale planeerinud, siis õnneks ka spetsialist sai meie ideest ja ponnistustest aru ning kirjutas meile välja mahetunnustuse. Ehk nüüd meil on olemas minu arust kõik vajalikud heakskiidud ja kooskõlastused ja mis iganes muud asjad selleks, et me saaks toota, pakendada ja müüa. Täiesti saan aru, miks on mõtet osta töötav ettevõte, mitte ise hakata nullist neid asju tegema. Teine positiivne ja see kõige tähtsam uudis saabus neljapäeval, kui üle kuu aja tagasi Maaelu Edendamise Sihtasutusele sisse antud jätkulaenu taotlus kiideti heaks. Teate, see raskus, mis seda kirja lugedes õlgadelt kukkus, oli ikka väga suur. Hea, et oli paks betoonpõrand all, muidu oleks saanud seda ka veel lappima hakata. Mida see minu jaoks tähendab on see, et reaalne pankrotioht on sellega kadunud ja nüüd pole mul midagi muud teha, kui ainult müüa ja võimalikult kiiresti kasumisse jõuda. Aga ma ütlen see raskus, mis kadus – ma pole ennem sellist asja kogenud. Lihtsalt kirjeldamatult äge tunne! Aga tegelt ongi raske mingit paralleeli praegu tuua. Olles nüüd see inimene, keda meedia vahendusel vahetevahel otsitakse ehk see noor, kes kolis maale ja alustas enda ettevõttega, siis ainuke riigipoolne asutus, kes reaalselt ka kaasa aidanud sellele projektile, on Maaelu Edendamise Sihtasutus. Seega suur kiitus ja tänu neile! Praegu võiks öelda, et tänu nendele on elu maal võimalik. Ja kui endise ministri plaan jagada laenuraha maja ostuks/renoveerimiseks ja käiku läheks, siis see oleks samuti väga suureks abiks. Mulle tundub, et kahjuks praegune minister sellist eluviisi väga ei poolda.

Seadsin ka alguses endale ühe eesmärgi, et kui selle saan täidetud, siis võib esimese suurema etapiga rahul olla. Nimelt, kui ma saan ise poodi minna ja osta endale Saaremaa Mahemunade karbi. See tähendab seda, et tootmine käib, kõik load on olemas ja sildid ning muud logistilised lahendused on kõik leitud. Olen sellele väga lähedal ja võib juhtuda, et juba see nädal saan ma ka seda teha. Kindla peale minek munade ostul on just selle sama sildiga karp. Saate Saaremaal toodetud pooleldi “käsitöö” hea maitsega mahemunad! Aa.. ja väga äge oli ka reedel ja pühapäeval Auriga Kaubanduskeskuse ees olla. Mõni ikka jälgib ka mu tegemisi ja väga tore on, kui tullakse toetust avaldama. Kas siis suusõnaliselt või soetades karbi mune! Inimestest kiirgav positiivne energia hakkab sama hästi peale nagu südasuvine soe päike 🙂

Pakendi au ja tänu läheb Mihkel Mäematile.