Mõnda saadet sa ju ikka veel telekast vaatad ja kindlasti oled juhtunud nägema maal elavaid inimesi. Minu arust selline huvitav vaatamine alati. Elan ka ise nüüd ju maal ja hea samastuda ning ka võrrelda. Kui sa nüüd mõttega oled vaadanud, siis väga tihti ühendab neid elamisi mitu ühist näitajat või tingimust. Ja võib öelda, et need samad tingimused aitasid kaasa 80-90ndate aastate maade ja talude müümisele võileiva hinna eest, et kolida linna kahetoalisesse korterisse. Nii mõnigi vanem või vanavanem on rääkinud enda suurtest maalappidest ja uhketest rehielamutest. See kõik sai vahetatud kõigi mugavustega 2 toalise korteri vastu linnas.
Puhta hullud peast, miks nad niimoodi tegid? Eks konks ongi seal “kõigi mugavustega” mõistes. Mis seal maal teha oli? Käimla asus maja külmas osas või koguni hoovi teises otsas. Pesta sai korra-kaks nädalas, kui tehti sauna. Sooja vee saamiseks kütsid katelt või pliiti. Siis aina kütsid tuba, mis hommikuks oli jälle jahe. Elekter oli sama harv nähtus, kui hilissügisene päike. Aga vot linnas ootas ilus kõigi mugavustega elu. Keskkütte radikas huugas ööpäev läbi nii, et vahetevahel käis isegi aken keset südatalve lahti. Voodist said paari sammuga tualetti ning kraanist purskas välja nii külma kui sooja vett. Lase palju tahad. Mõnel juhul unus päevadeks jooksma. Pesta sai ennast kasvõi iga tund. Lükkasid vanni ääreni täis ja ligunesid ennast 30 aastat vanemaks (selgitus: kortsus nahk). Mõni sai veel teisele või kõrgemale korrusele uhke elamise ja no see vaade ületas kõik ootused. Aknast paistsid vastasmaja Madise kõik pitsi võtmised ära. Pealekauba sai linnast normaalse palgaga töö ka. Ehk kõik mugavused, mida eluks vaja ja natuke rohkemgi. Seega, miks ei oleks pidanud seda sara ja viletsust kogu selle ilusa elu vastu vahetama?
Niipidi vaadates tundub loogiline küll. Aga ajad muutuvad. Samas nendes maaelu näitavates saadetes kohtab tihtipeale veel sarnaseid olusid. Keha kergendust ootad viimase hetkeni, sest taamal paistev välikäimla on küll ahvatlev, aga teekond sinna on külm, märg, pikk ja pime. Voolavat vett toas ei ole ning ahju all huugab tuli külmal ajal 24/7. Hea, et ahi veel vastu peab. Eks sama elu ootas ees ka meid. Kõige tähtsam oli, et katus pea kohal sademeid peaks ja sein natukenegi sooja hoiaks. Erinevalt sellest kunagisest ajast, on praegu võimalik olukorda parandada. Muidugi üks suur erinevus on selle ajaga maa hind, mis on läinud kosmosesse. Ja iga aasta aina liigub ülespoole. Kuigi pangad veel maad likviidse varana ei arvesta, siis tegelikult on see üks kindlamaid investeerimise vahendeid. Kui kunagi elasid maal ainult põllumajandusega seotud inimesed, siis praegu saab tööd teha ju ükskõik kust kohast. Muidugi peab arvestama, et meie digiriigi internet ei pea meiesugustele nõudlikele inimestele vastu ja zoomi katkendlikud kõned on maapiirkonnas reegel. Aga sama on ju ka linnas.
Kõige tähtsam on vast see, et täna saab maal elada uhkemalt, kui linnas. Vähemalt sama raha eest saad maapiirkonnas suurema pinna, kui linnas. Ja kui veel remonti teed, siis isegi uhkema ja mugavama. Lükkad aga seina peal olevale tabloole 24 kraadi sisse ja soojuspump on sinu ori. Või see FIE noh. Tänutäheks teeb lisaks ka sooja vett. Vesi, mille võtad otse maa seest. Ja mis läbi septiku puhastuse läheb sinna samasse tagasi. Ükski külmapiisk tuppa ei saa, sest mitmekordsed pakettaknad ja kõva soojustus hoiab sind soojas nagu ema kaisus. Nii, et pole sel maaelul häda midagi. Isegi, kui saadetest jääb mulje, et näidatakse mingit teist riiki. Muidugi see on asjade puhul, mida sa ise saad mõjutada.
Ja lõpuks saad sa ka enda linnamaasturi täisväärtuslikult ära kasutada. Kõvadele autospetsidele jäävad need masinad linnas olles koguaeg ette ja ei jõuta ära kiruda, et miks neid ostetakse. Aga vot maal olles muud moodi nagu ei saagi. Sõiduautoga jääd hommikul kohe kinni ja saadki saha tulekuni aja maha võtta. Mõnikord tuleb ta hommikul, mõnikord peale lõunat, mõnikord ei tulegi. Põnevust jätkub igasse päeva. Kevadel pole ka selle sahaga midagi teha, sest offroad ürituse üks testikatsetest satub olema juhuslikult sinu kodutee. Paned aga gaasi põhja ja jääd lootma parimat. Ükskord sa võidad niikuinii.
Rääkidest võitudest, siis mulle usaldati tiitel “Salme tegija 2020”. Ühtepidi võib see tunduda ju selline “ah tore küll” aga tegelikult on sellel hoopis suurem sisu, kui ükskõik, mis teisel auhinnal. Tuletage nüüd meelde kõik need uudised, kus kohalikud kogukonnad võitlevad erinevate projektide vastu nende piirkonnas. Ja veel väga edukalt kusjuures. Mitmesaja miljoni eurosed projektid lükataksegi kõrvale. Oled omast arust kõva tegija, aga kui sa kogukonnaga rahu ei ole lepitanud ja soovid neist üle sõita, siis tõmmatakse su tegemistele kriips peale. Minule usaldatud tiitel tähendab aga seda, et seesama Salme kogukond on mind omaks võtnud. Kanalat rajades ma kartsin, et võib juhtuda nii nagu juhtus Lõuna-Eestis, kus sooviti samuti kanalat ehitada. Lõpuks mindi selle vastu kohtusse. Minul aga nii ei juhtunud. Järelikult olen ma midagi õigesti teinud, sest niisama sellist tiitlit ei anta. Suur aitäh teile, Salme inimesed, selle usalduse eest!
Saaremaa Mahemunad 