Pühapäeva hommik. -20 kraadi.

Kammoon, Simmo!”, “aga ma ju esimest korda”. Legendaarne ütlus, kuid alles nüüd saan aru, mis ta sellega mõtles. Ja enam ei ole nii naljakas.

Pühapäeva hommik. Mõned üksikud helbed langevad päikesekiirte paitades maapinnale puhevil lumevaiba embusesse. Säriseva panni peal valmivad viimased kohevad pannkoogid ning rõõmsate matsutuste saatel võetakse pere poolt vastu see ilus päev, et minna välja kelgutama ja lumememme tegema. See on siis teiste inimeste hommik. Mina ärkan üles ja vaatan, et väljas on temperatuur -20 kraadi.

Tõmban roka silmast ja vaatan suurte tõllaratastega imestunult uuesti termomeetrit. Mäh? Saaremaal nii külm? Oota, aga mis seis mul laudas on? Kas tõesti on järgmine probleem kätte jõudnud? Kiirelt riided selga, autosse ja lauda poole ajama (peaaegu nagu Smilersi laul, onju). Paanika kasvab, sest kui torud on külmunud, on kanad ilma veeta. Ja see ei tähenda head. Jumal tänatud, et pühapäev on. Kõik seadmete rendikohad on ju kinni. Ehk olukord on ekstra põnev. See tähendab “põnev” ehk pigem tugevalt häiriv. Ilmselgelt on lauta jõudes rõhu näidikud nullis. Torud ongi külmunud. Alustamise raskus jälle. Järjest pannakse proovile. Samas tuleb ikkagi positiivselt võtta, sest läbi raskuste tähtede poole ikkagi. Kui kõik läheks väga kergelt, siis olekski oht hakata lumbehelbekeseks. Selleks samaks, keda kõik tänapäeval kardavad.

Aga mis edasi? Kanad on olnud nüüd mingi aeg ilma joogita. Palju surnuid? Paanika ei näita taandumise märke. Kui siis pigem aina kasvab. Peas põmmivad küsimused nagu kui kaua nad suudavad olla ilma joogita, mis juhtub, kui nad on kaua ilma veeta, kas on mingid püsivad kahjustused jne. Kuigi mul oli teise lauda poole uks olnud praokil, siis 18 kraadisest ruumist ei jõudnud veetorudega ruumi piisavalt palju sooja ning välisseinas oli temperatuur väga madal. Tõmbasin ukse täiesti pärali ja õnneks on meil külas ikkagi nii häid inimesi, kes isegi pühapäeval julgevad mulle korralikku puhurit laenata. Suunan selle otse torude ja sõlmede peale. Aga sellega ju paanika ei taandu. Mis siis, kui põranda alt läbi minevad torud on külmunud. Oh, Hesus Maria! Kust kogu vajamineva vee saan, kui ei õnnestu torusid lahti sulatada? Mul kanad tarbivad pea 300 liitrit vett päevas. Ja siis kõige hullem aeg on see ootamine. Mitte midagi rohkem teha ei saa, kui oodata, et puhur ja soe enda tööd teevad. Mõni aeg edasi ja kuulen raksatust. Igast erinevaid huvitavaid hääli torude juurest ja siis korralikku suminat laudast. Kanad said aru, et nüüd on vesi saabunud. Nagu jaanipäevast joovastunud puhkava keha peal olev sääseparv kubiseb ka joogiliin kanadest. Suur rahulolu saabunud ja korralik lõdvaks laskev ohe huulilt kõland.

Üks olukordadest jälle päästetud. Loodame, et püsivat kahju ei tekkinud. Esmapilgul pääsesin mina ja preilid ainult ehmatusega. Nüüd on vaja see suur lume kogus veel hoovi pealt veidike rahulikumaks kühveldada. Ammu juba unistan trantorist, kasvõi väikesest. Kui keegi edasimüüjatest tahab demosse anda, siis hea meelega võtan vastu. Oma põld ja oma traktor on veel täitmata unistused. Mul on muidugi hea meel, et enne külma jõudsin suure ruumi lasta väiksemaks teha ning vana suure puidust ukse (2,7×2,7m) seest poolt veidikenegi ära soojustada. Muidu oleks olukord veel hapum. Muidugi oleks teinud kõik ideaalselt ja vastavalt kuidas vaja, aga ikka see sama rahapuudus. Teen nii, kuidas suudan. Jooksen ajaga võidu ja praegu olen veel taga pool. Nii see elu käib. Luuavarrest tuleb mul rohkem pauke, kui II pensionisambasse kogutud eurosid. Ja see esimene ettevõtlusaasta pole veel läbigi. Inimesed imestavad veel poes, et miks talu kaup kallim on, kui intensiivtootmine. Kui ikka ise midagi sellist läbi teed, siis ei taha enam kunagi hinna üle kaubelda ega soiguda. See mõni euro ei tapa ju mind, aga samas võib tappa ühe talu. Kas selliseid talusid üldse vaja on, eks seda saab igaüks ise otsustada. Loodetavasti laupäeval linastuv saade annab natukenegi aimu, mida peab tegema selleks, et see sama 10ne munakarp poodi letile jõuaks. Selline see talupidaja elu on. Ei ole esmaspäevasid ega pühapäevasid. On päevad, mis on kergemad ja on päevad, mis on raskemad. Ma ei saa enam üldse aru, et miks osadel päevadel mingid kohad kinni on. Ma ju toimetan iga päev. Reaalsustaju kaob juba ära. Aga millegipärast on ikka naeratus näol.

Iga päev sõidad lauta ja selle sama sõidu ajal koged loodust ja selle muutust. Linnas ei mäleta üldse talvesid vaid hoopis poripläusti. Valge lumekate ning metsatukas kepslevad kitsed. Igat päeva oskad nautida olenemata ilmast. Ei julgegi mõelda, et mis mind järgmiseks ees ootab, sest kõik minu hirmud on tõeks saanud. Äkki peaks selgeltnägijana ametit proovima.Preilidele tõin maheheina ka. Esialgu kartsid nagu kuradit. Aga kes see suudab ühele mõnusale kuivale ja krõbisevale maheheinale “ei” öelda. Kartsid, mis nad kartsid, aga üks hetk lennati peale ja küll siis läks alles nokkimiseks ja kaapimiseks. See on jälle üks vahend proovimaks nende sulgede nokkimist vähendada. Vaatame, kas töötab. Haljassööta lisaks anda on nagunii hea. Oht on, et muna läheb veel kollasemaks. Olgu te siis hoiatatud!