Oleme koos veetnud pea kaheksa kuud, mis ei ole palju. Samas on see olnud väga sündmuste ja emotsioonide rohke. Kuigi praeguseks ei ole ma veel tõsiseltvõetav ettevõtja, vaid kanahuviline, kellel on asi lappama läinud, siis olen suutnud edasi sammuda. Vahetevahel on ka paar sammu tagasi komistatud, aga muidu ikka edasi.
Olen sel aastal enda kohta palju õppinud ja samas saanud ka väga palju uusi tutvusi. Mul on hea meel, et yolo ja tahtejõud olid minus seekord tugevamad ning kiusasid häbelikkust ja pessimismi. Täna enam ei tohi kedagi kiusata, aga mina olen selle eest tänulik. Hirmud enda sees said minema aetud ja läbi s*ta tulles ei lasknud pead norgu. Kõige rohkem kartsin ma rahapuudust, sest mul endal ei olnud tagavaraks varandust ja ühtegi helde käega sõpra ka otseselt käepärast ei olnud. Ja kui PRIA otsustas, et niigi kitsas eelarve peab hakkama saama ilma neljandiku nendepoolse toetuseta, siis läheb isu ikka ära küll. Rahapuudus kummitas mind nüüd detsembrikuuni. Ja kui söödaks raha pole, siis on ju kõik kenad preilid seal laudas hukule määratud. Üks vajalik investeering teise otsa sõi ära munade müügist tuleva raha. Nagu see sõber, kes võib lõpmatuseni süüa ilma, et läheks paksuks. Aina kühvelda peale. Ja sellel ei paista lõppu, sest uued kanad võtavad oma osa ning teise poole õueala väljaehitus kraabib samuti rahakoti seintele kraapsud. Aga nagu ma ütlesin, siis õnneks on see detsembrikuus saadud viimase laenuga kaetud ja nüüd ootavad asjad oma järge.
Võiks eeldada, et mahe teema on in ja turg on nagu must auk. Viska tooteid nii palju, kui endal on. Äriplaan koos olukorra kirjeldusega näitas ju sama asja. Samas alustamisel ei tundunud see pilt üldse selline. Need munade virnad, mis mul laos seisid, olid päris hirmuäratavad. Kes mul külas käis, sai ahhetada ja ohhetada. Mul aga samal ajal tilkus süda verd ja mõtlesin, et kuhu ma need kõik küll panen. Tegelikult ma oleks pidanud ennast rohkem usaldama ja enda juttu rohkem kuulama. Kuna ma olen töötanud müügi peal päris paras ports aega, siis olen ma koguaeg öelnud, et müük on nagu jaamast lahkuv rong – alguses peab palju tööd tegema, et vedur üldse liikuma hakkaks, kuid saavutades sobiva kiiruse, on vaja ainult väike osa algsest energiast, et seda hoida. Ehk sama oli ka minul.
Väga palju energiat ja tunde ja kõike muud sai pandud müügi peale ja mingi hetk hakkaski see järjest tagasi tulema ja ära tasuma. Aga no mis sa inimesega peale hakkad, kui ta ei suuda isegi iseennast kuulata. Pool muret oleks vabalt olemata olnud. Eks see periood on siiamaani ekstreemsete emotsioonide aeg olnud. Kusjuures eelmine või üleeelmine aasta avastasin ennast mõttelt, et ammu pole asjadest tõsiselt rõõmu tundnud. Sellist siirast rõõmu. Kõik oli ju nagu olemas. See aasta olen saanud väga rusuvat aega, mille kõrval isegi väike võit tundub kui jackpot. Ma ei tea, kas see kõik on minu eluaastaid kärpinud, aga mul on hea meel ka nende väikeste võitude üle. Muidugi on nüüdseks ka suuri võite olnud, mille üle on eriti hea meel. Võibolla isegi pisarat väärt. Teed, mis sa teed, aga juba praegu hakkab aju neid negatiivseid emotsioone kustutama. Kuigi on olnud üldiselt väga teistmoodi aasta vaadates olukorda üle maailma, siis tunnen enda sees tugevat eluvaimu teha enda ja teiste ning ka loomade elu paremaks läbi mahetootmise. Ma tean, et väga paljusid loomade/lindude pidamistingimused ei huvita ja jälgivad pingsalt sente poes, aga kui te annate ka endast parima, siis üks hetk avastate, et väärtused ja põhimõtted on muutumas. Eriti, kui teha midagi ise.
Kanade kohta olen see aasta väga palju teada saanud, aga millegi pärast tundub, et jään selles valdkonnas aina juhmimaks. Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. No miks? Nõme ju. Ma tahaks aru saada, miks asjad juhtuvad ja mida millegi muutmine muudab. Aga no mida rohkem teemasse sisse lähed, seda segasemaks asi läheb. Õnneks suur hulk asju olen ma endal suutnud ära lahendada. Samas ei ole jõudnud ma nende teemadega väga süvitsi ikkagi minna, et aru saada, miks need päriselt on juhtunud. Näiteks siiamaani on mul lahendamata müsteerium, et miks kanad üksteise pealt sulgi nokivad ja need ära söövad. Osad näevad ikka väga raadakad välja, aga keegi ei ole mulle siiani suutnud töötavat lahendust pakkuda. Seiklus jätkub ja otsingud müsteeriumite lahendamiseks jätkuvad. Mina, 1500 toredat kanapreilit ja 15 valget kukke soovime tänada Sind, et sa oled meid aidanud, ostnud meie toodangut, rääkinud meist sõpradele/tuttavatele, jälginud meid siinsamas Facebookis ja Instagramis ning muidu olnud sõbralik ja naeratav.
Kuigi keegi sind pole ammu tänanud, siis vähemalt meilt said nüüd üle 1500 tänu. Järgmine aasta ei tule igavam vaid, kohe aasta alguses tuleb korralikult purakas projekt ning kevadel juba kahekordistame enda preilide arvu. Lisaks paneme lõpuks majoneesi müüki ja teeme kodulehe ka. Kui ma selleks sobiva inimese leian. Ise on seda suhteliselt tüütu teha kõikide muude asjade kõrvalt. Aa… ja sa võid juba vaikselt enda Facebook jagamise nuppu hakata puhastama, poleerima ja katsetama töötamist, sest jaanuaris on põhjust seda kasutada. Seega ilusat aasta lõppu ja kuni uute seiklusteni uuel aastal!
Saaremaa Mahemunad 