Lasime preilid õue

Kuna äng ja ikaldus on ikkagi eelnevalt domineerinud, siis jätkan järjekordse positiivse postitusega. Ehk tasakaalustab seda kogu meeleolu veidikenegi ja no suvi ka ju. Kes pikka juttu ei viitsi lugeda, siis hullult palju pabistasin ja oli jälle unetuid öid, et kanad välja saaksid. Kontrollid juba olid resoluutsemaks muutumas ning tähtaeg oli kaelas. Aga lõpp hea kõik hea ehk kanad on väljas jalutamas. Ja siiamaani täitsa ohutult. Nüüd võid postitusele laigi ära panna ja edasi pilte vaatama minna. Kes aga pikemat juttu tahab lugeda, siis lase ennast mõnusalt lõsakile toolis, kus sa istud ja pane scrollimise näpp valmis.

Kes veel ei tea, siis mahekanade pidamisel on üks kindel nõue, et nad peavad õue saama. Seda ei ole ühelgi teisel pidamisviisil. Õues on aga hunnik probleeme, mis sellistele õrnadele preilidele jama võib tekitada. Ja no ilmselgelt, kuna loomad/linnud on mul hinges ja nad on ikkagi täiega ägedad, siis tekitas mõte, et nad avatud maailma lasta, korralikult stressi. Ees ootab ju tundmatus. Ilmselgelt on mul jälle vedanud, sest siin Salme piirkonnas on palju rebaseid, nugiseid ja kulle, kellele kõikidele on kana mõnusaks vahepalaks. Oma peas mõtled kindla plaani välja, et kuidas kogu see süsteem võiks toimida aga siis on jällegi “elul” enda plaan, mis üldjuhul üldse ei ühti minu plaanidega.

Puhtalt kogemuse peal julgen seda öelda. Kes täpselt aru ei saa, siis loe eelnevaid postitusi, kuskilt alates märtsist. No aga õue peab ikkagi laskma, kardad palju kardad. Kõik need pikad nädalad sai venna ja ta sõprade abiga ehitatud õueala. Ümberringi läks 19×19 mm silmaga krohvivõrgu laadne aiavõrk, mis on tsingitud ja 1,5 mm paksu traadiga. Kuna kõrgus oli sellel üks meeter, siis läks kaks tükki üksteise peale. Kõige alumine sai veel väljapoole ära murtud maapinna peale umbes 40 cm ulatuses, et kui rebane kaevama hakkab, siis maapinnast kaugemale ei jõua. Peale läks veel elektrikarjus, et oleks lootust saada grillnugist ning lõpuks taevasse kalavõrk. Kui nüüd kogu see keeruline tehniline jutt ajas silma pilukile ja kursor liigub vaikselt X’i poole, siis ole mureta, siin see ka lõpeb.

Kogu see aeg oli jällegi korralik stress, sest ühtepidi oli oht kaotada või mitte saada mahetunnus ning teistpidi isegi kui saan valmis, siis mitu surnud kana on selle tulemuseks. Jälle üks selline aeg, mida üldse ei igatse. Miks ma seda kõike siis üldse teen lõpuks? Sellele ongi keeruline vastust leida, sest südames tundub see õige ja loodetavasti saan sellega enda panuse anda looduse/loomade/inimeste heaolu paranemisele. Kui nüüd kõik valmis sai ja ma esimest korda neid automaatseid luuke üles tõstsin, siis ma reaalselt kuulsin enda südamelööke. Mõtlesin, et misasi see nii kiiresti käib ja plõksub. Vaimusilmas kujutasin kohe ette ka, et kanad tormavad jooksuga kõik välja ja elu lill. Mis aga tegelt juhtus, oli see, et esimesel päeval ei tulnudki keegi välja. Saad sa aru noh.’

Ma närvitsen ennast peast halliks ja nemad siis otsustavad mitte välja tulla. Ametnikud kõik kohal ja ootamas, et saaks asja heaks kiita. Sellist pommi ei osanud küll ette näha. Aga selge, keegi välja ei tule, paneme luugid kinni ja homme uuesti. Järgmisel päeval õuealale minnes nägin, et üks oli ikkagi välja tulnud ja ka ööseks välja jäänud. No mida asja, selline jama minu poolt kohe esimesel korral. Samas ise ta tundus olevat rahul ja ühe luugi juurde oli isegi muna munenud. Praegu saavad nad ilusa ilma korral välja ja iga päevaga käib aina rohkem. Millegi pärast meeldivad neile kitsad kohad ning vana kasti seest on ka hea piiluda. Vaata pärast hoolikalt punase kastiga pilti. Kokkuvõtteks võib öelda, et mahetunnustuse me saime ja kogu asi ei olnud üldse sellist stressamist väärt nagu ma seda suutsin endale teha. Aga noh ülemõtlemine on ju inimestele kuhjaga kaasa antud. Preilid ise tunduvad rahul olevat ja värske Saaremaa mereõhk koos paitava päikesega paneb nii mõnegi õues päevitama.

Munad nüüd ka Rimis

Pidevalt on üks ving ja hädaldamine olnud siin. Küll on üks häda, siis on teine häda jne. Veits juba tüütab ära ka ju. Elu ongi raske ja tuleb sellega ise hakkama saada. Ja nüüd ongi aeg näidata, et kes ikka teeb natukenegi, siis vahel antakse tagasi ka.

Seega on mul ülimalt hea meel anda just Sulle teada, et me jõudsime lõpuks esimest korda Tallinna. Täitsa praamiga tulime kohe ja siis Ristilt sõitsime ka läbi. Sinna on äge postament püsti pandud muuseas. Ja no Tallinna liiklusest murdsime ka ennast läbi ja puhtalt selle jaoks, et isiklikult viia kohale need samad Saaremaa mahemunad kahte poodi. Ennekõike suur aitäh Talu Toidab Rimis, kes võttis meid enda hõlma alla selleks, et meie fännid saaksid seda, mida nad tahavad. Ma usun, et te olete kõik ju valmis näitama nii Talu Toidab Rimile kui ka Rimi poodidele endale, et vot rahvas tahab just seda muna saada. Seega kapake nüüd kiirelt Põhja Rimisse (Kalamajas, Soo tänava alguses) ja Haabersti Hyper Rimisse. Kui otsa saavad, siis andke teada! Saadame kohe juurde. Ja muidugi meie enda Auriga Rimi on samuti õige munaga üle küllatud.

Avatud Talude Päev

Kuulge, kus te olite kõik eelmine nädalavahetus? Ma kenasti kutsusin külla, aga kui ma külastajate käest küsisin, kas olete mu tegemistega ka kursis, siis väga vähesed tõstsid käe. Olin kõik kenasti valmis seadnud ja ilusad neiud tegid mahemunast vahvleid veel ja iga täistund oli minuga laudatuur ka. Kuigi enamjaolt seisime kohapeal, siis sain aru, et enamustele ikka meeldis. Ja no mulle meeldisite teie ka! Kokku vist käis umbes 800-1000 inimest kahe päevaga. Kahju oli muidugi see, et kanu ei saanud otse näidata. Sellel on muidugi kaks põhjust – esiteks on bioohutuse teema, sest nagu teame on bakterid üpris uljad levima läbi puudutuse. Ja teiseks on kanad tegelikult väga õrna südamega ja samas ka stressialtid. Võõraste inimestega ümbritsetus oleks kustutanud preilisi järjest hingekirjast sama kiirelt nagu kaovad soojad saiad letilt.

Suuremaid arenguid pole vahepeal olnud. Tuleb välja ikkagi, et ühest ämbrist teise astumine on minu jaoks ainuke lahendus ja sileda põranda peal käimine on ainult metafoor vahetevahel väiksemate ämbrite kohta. Kas te teate, et ma olen suutnud leida üles kõik erandid, mis sellise asjaga üldse kaasneb. Nii positiivsed kui ka negatiivsed. Näiteks ei olegi mul võimalik ühtegi mahetoetust saada. Tundub ju jabur, sest teised ju saavad. Esiteks on mahe eelarve täis ja uusi tulijaid sinna ei oodata. Ja teiseks on seatud nõudmine, et kui pidada mahekanu, siis toetuse saamiseks on sul vaja suurusjärk 30-40 ha maheteravilja maad. Ehk tuues paralleeli, siis kui sul on näiteks kolm last ja kahele kõige vanemale annad taskuraha. Kolmas ehk kõige noorem küsib ka, aga talle öeldakse, et sorry, taskuraha limiit sai täis ja sulle ei ole ette nähtud. Ühtepidi tundub veider, kuidas riik soosib ühtesid tootjaid rohkem samas valdkonnas, kui teises. Ehk lihtsalt moonutab turgu. Teisalt on see just täpselt minuga kokku käiv asi, sest nagu enne ütlesin – kõik ämbrid tuleb üles leida.

Samas positiivse poole pealt olen saanud võimaluse müüa ka enda toodet Saare Selveris. Jällegi erandiga, sest üldjuhul nii noori ettevõtjaid kuulda ei võeta, aga kuna ma ju veidike teistmoodi olen, siis vähemalt seekord tuli see kasuks. Seega nüüd peaks enamus Saaremaast kaetud olema. Nüüd ma pean veel müüki kasvatama, sest ikka on oht, et ei suuda kõiki mune ära müüa. Ja see toob endaga kaasa probleemi, kus ma pean talveks küttesüsteemi investeeringu tegema. Kokku läheb see suurusjärk 16 000 eurot ja ilma selleta ei saa. Nagu kirjandusklassika kirjutab: “Laev, majakas, hukk.” Meie konteksti pannes – Kanad, külm, hukk. Surume tugevalt edasi, sest oleme siin, et jääda. Kuna ma juba siin muresid kirjutan, siis üks huvitav nüanss veel, mille peale nagu ennem ei osanud mõelda. Kuna ma töötukassas arvel ei saa olla, sest ma teen tööd ja palka ei suuda maksta endale ilmselt päris pikka aega, siis ei ole mul kohe varsti enam haigekassat. Mõtled, et mis see ikka ole, aga kui minuga midagi peaks juhtuma, siis haiglasse minnes esitatakse sama suur arve nagu USA seriaalides arstil käigul. Seriaali vaadates tundus jabur süsteem, aga nüüd ise selle olukorra ees olles tundub hirmutav. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, aga selle puudumine teeb elu ikka üpris keeruliseks.

Aga mis edasi? Esiteks peame me kiirelt valmis saama enda kanade jalutamise õueala. Palun vabandust kõigi fännide ja maheda austajate ees, sest olen teid siiamaani petnud. Kanad kahjuks õue pole saanud selle paari kuu jooksul, sest õueala oli nende jaoks ohtlik. Ja ma ei suuda neid lasta sellisesse kohta. Loomasõbrana veits ikka hoolin ka neist. Ja nagu arvata oskasite, siis muidugi jäi sellest samast eurost jälle puudu. Praegu paneme usinalt edasi ja kohe kohe saavad preilid enda pikad kollased varbad mulla sisse suruda ning kõikse paremad ussikesed, purukesed ja rohelised libled enda noka vahele pista. Mis veel parem oleks kui Saaremaa maapind ja värske õhk. Igalt poolt loen, et küll investeeritakse ettevõtetesse ja idufirmadesse ja mis iganes võimalustesse. Kas keegi aitab mul ka välja mõelda skeemi, kuidas keegi sooviks minu tegemistesse investeerida? 🙂 Mul tegelt visioon on teada, kuhu ma jõuda tahan ja kuidas ja mis sellest asjast lõpuks saab aga no see ju jutuks hea küll, kui praegu taskus ulub see sama soe suvine tuul. Seega, kõik ideed on oodatud (ka halvad)! Seniks aga vaadake, mida tarbite ja nautige suve!

Nokk kinni, saba lahti

Jälle üks õnnestumine kirjas. Jätke meelde – tulete mandrilt või lähete mandrile, siis Orissaare ja Liiva COOP poest saab kindla peale Saaremaa mahemune kaasa osta. Ja kui Kuressaare kesklinna peaksid lõpuks välja jõudma, siis Rae poest saad ka karbi kaasa osta. Kõik tundub justkui hästi minevat. Nagu ikka, on ettevõtjal sellise ütluse juures alati AGA. Ehk, kui kogused liiguvad, siis on need siiani liiga väikesed. Praegu on kanad väga tublid ja pakuvad mulle iga päev suurusjärk 1200 muna. Ja veel iga päev, kaasa arvatud nädalavahetus, pühad jne. Siit aga tuleb nüüd mängu minu tegemata töö. Tootmise poole olen hästi käima saanud, aga sealt edasi on minu tegevusetus hakkamas mulle kahju tekitama. Lihtsamalt öeldes, ei suuda ma täna kõike enda toodangut maha müüa. Edasi viib see selleni, et tekib see sama raha puudus, mis koguaeg on kummitanud. Ei saa sellest ühest probleemist ikka üldse lahti. Nagu paha hais, mis joostes nagu korraks ära kaob, aga kui seisma jääd, siis tuleb jälle tagasi. Kuna ma hingelt olen ikkagi müügimees, siis ilmselt ma lõpuks leian lahenduse. Missuguse, kes seda praegu teab!

Müügiga on alati nii olnud, et see on nagu jaamast lahkuv rong – alguses läheb vaja palju energiat ja jõudu, et masin liikuma saada. Kui kogu kaadervärk on saavutanud enda soovitud kiiruse, siis ei ole palju energiat vaja sisse panna, et tempo üleval hoida. Minu müügi peamine eesmärk on algusest peale olnud otsemüük tarbijale. Mida otsemini jõuab toit inimeste lauale, seda keskkonnasäästlikum ja parem see on nii tarbijale ja tootjale. Samas ei suuda ma seda tarbijat täna kuidagi üles leida. Ka näiteks Coopi poodidesse läks esimese nädalaga 280 karpi, aga see on pea kolmandik minu nädala toodangust ja ilmselt selline kogus ei pruugi iga nädal sinna liikuda. Sellega on ka muidugi kentsakas lugu, et tegelikult on poes ju väga professionaalsed ja korralikud kohad. Lausa piinlik oli see, kuidas mina enda kaupa sinna viisin. Mul ei ole veel enda kaste, mida saaks müügisaal ilusasti presenteerida vaid suvalised kokku korjatud pappkastist erinevate kohtade pealt, et kuidagi mõnusamalt suurema hulga karpe tassida. Lisaks suutsin ma enda saatelehed kontorisse/lauta jätta, mis ma spetsiaalselt hommikul välja printisin. Ja kujutage nüüd ette, et minusugune ilmub äkki laoukse juurde ja väidab, et toob mingeid mahemune, mis peaks Saaremaal olema toodetud. Ikka mitu korda küsiti kinnitust, et kas ikka kindel teema ja Saaremaal toodetud ja korralikult mahe ikka. Isegi ju saatelehte pole kaasas ja mingi suvaliste käkkide sisse pakendatud. Siit ka tervitused Liiva Coopi neidudele, kes mind ikka lõpuks ära tundsid ja siis juba jutud rõõmsamaks ja emotsionaalsemaks läksid. Ühtepidi piinlik, et proovid omast arust mingit head toodet pakkuda, mis sisult ongi hea, aga ülejäänud jätab kahtlase mulje ja teistpidi jälle väga äge, kui tuntakse ära ja võetakse vastu kui oma. See annab jälle surtsu energiat sellele patareile, mis väsimatult märtsi algusest alates on piiri peal töötanud. Ja suur aitäh kohalikele restoranidele ja kohvikutele, kes on mind enda hõlma alla võtnud. Iga muna loeb! Kui kellegil on ideid või kontakte, kuidas ma regulaarsemalt võiks enda toodangut (st kanapreilide tublit tööd) pakkuda otse tarbijale, siis olen teid ootamas! Hea oleks tegelikult Tallinnasse ka jõuda, aga kas näiteks Telliskivi parklas kaubikust müük oleks üldse mõeldav? Või oleks võimalus näiteks Balti Jaama turul kellegagi koostöös enda letinurgake saada? Sellised mul need ideed on. Näiteks lähen kohale nüüd ka Kuressaare kesklinna turule, kus alates homsest olen hommikust saati seal. Järgmine nädal ka kindlasti kohapeal olemas. Üllatuskülalisena kohal ka XL muna, mille suurus on lihtsalt ulme – 72 kuni isegi 90 grammi. Vaesed kanad, ütleks selle peale.

Olge valmis nüüd positiivseks uudiseks!

Mulle tundub, et lõpuks hakkavad kõik suuremad tulekahjud kustuma ja saan ka enda varbad sooja liiva sisse suruda ning nautida mõnusal rannal jalutamist.Tegelikult on viimane kuu poolteist olnud minu jaoks vaimselt ikka väga raske. Kõik näitajad näitasid, et raha ei jätku ja peale ei tule ka piisavalt, et saaks asja jätkusuutlikult käima. Mida päev edasi, seda raskemaks see koorem õlgade peal läks. Ja ma ütlen ausalt – nii ei ole üldse mõnus.

Eelmine nädal juhtus kaks positiivset asja. Meid külastas väga tore Põllumajandusameti spetsialist, kes vaatas kõik meie maheda tunnustamise jaoks vajalikud asjad üle. Kuna olime ennast teadlikult nõuetele vastavaks juba algusest peale planeerinud, siis õnneks ka spetsialist sai meie ideest ja ponnistustest aru ning kirjutas meile välja mahetunnustuse. Ehk nüüd meil on olemas minu arust kõik vajalikud heakskiidud ja kooskõlastused ja mis iganes muud asjad selleks, et me saaks toota, pakendada ja müüa. Täiesti saan aru, miks on mõtet osta töötav ettevõte, mitte ise hakata nullist neid asju tegema. Teine positiivne ja see kõige tähtsam uudis saabus neljapäeval, kui üle kuu aja tagasi Maaelu Edendamise Sihtasutusele sisse antud jätkulaenu taotlus kiideti heaks. Teate, see raskus, mis seda kirja lugedes õlgadelt kukkus, oli ikka väga suur. Hea, et oli paks betoonpõrand all, muidu oleks saanud seda ka veel lappima hakata. Mida see minu jaoks tähendab on see, et reaalne pankrotioht on sellega kadunud ja nüüd pole mul midagi muud teha, kui ainult müüa ja võimalikult kiiresti kasumisse jõuda. Aga ma ütlen see raskus, mis kadus – ma pole ennem sellist asja kogenud. Lihtsalt kirjeldamatult äge tunne! Aga tegelt ongi raske mingit paralleeli praegu tuua. Olles nüüd see inimene, keda meedia vahendusel vahetevahel otsitakse ehk see noor, kes kolis maale ja alustas enda ettevõttega, siis ainuke riigipoolne asutus, kes reaalselt ka kaasa aidanud sellele projektile, on Maaelu Edendamise Sihtasutus. Seega suur kiitus ja tänu neile! Praegu võiks öelda, et tänu nendele on elu maal võimalik. Ja kui endise ministri plaan jagada laenuraha maja ostuks/renoveerimiseks ja käiku läheks, siis see oleks samuti väga suureks abiks. Mulle tundub, et kahjuks praegune minister sellist eluviisi väga ei poolda.

Seadsin ka alguses endale ühe eesmärgi, et kui selle saan täidetud, siis võib esimese suurema etapiga rahul olla. Nimelt, kui ma saan ise poodi minna ja osta endale Saaremaa Mahemunade karbi. See tähendab seda, et tootmine käib, kõik load on olemas ja sildid ning muud logistilised lahendused on kõik leitud. Olen sellele väga lähedal ja võib juhtuda, et juba see nädal saan ma ka seda teha. Kindla peale minek munade ostul on just selle sama sildiga karp. Saate Saaremaal toodetud pooleldi “käsitöö” hea maitsega mahemunad! Aa.. ja väga äge oli ka reedel ja pühapäeval Auriga Kaubanduskeskuse ees olla. Mõni ikka jälgib ka mu tegemisi ja väga tore on, kui tullakse toetust avaldama. Kas siis suusõnaliselt või soetades karbi mune! Inimestest kiirgav positiivne energia hakkab sama hästi peale nagu südasuvine soe päike 🙂

Pakendi au ja tänu läheb Mihkel Mäematile.

Meie munadel on müügiluba!

Lõpuks ometi oleme me alustamise protsessi ametlikult lõpetanud. Hullumeelsed viimased kuud on kulmineerunud lõpuks meie enda pakenduskeskuse tunnustamisega ehk VTA andis meile loa ametlikult mune pakendada ja müüa. Ei tea, kas ainukesed Saaremaal. Lux värk, ma ütlen. Aga ega see kerge ei olnud. Iga päev tuli mune peale ja nimekiri oli pikk, mida tegema pidi. Alates enesekontrolli plaanist kuni ruumi enda remondi ja silumiseni välja. Toidutootmisega kokku puutunud inimesed ilmselt mõistavad seda valu. Ja uskuge mind, ma mõistan teie valu ka nüüd väga hästi.

Kõige keerulisem oli see reedene päev, kui spetsialisti külla ootasime. Nagu oleks teinud esimest riigieksamit või tööintervjuud. Enda arust oled kõik ette valmistanud, aga tegelikult sa täpselt ei tea, mida sa pidid ette valmistama. Kas mul on kõik vajalikud asjad ikka tehtud? Omast arust ju on, aga ma ei tea, mis need kõik asjad üldse on. Igatahes, närv oli sees väga tugev ja lõpuks, kui tunnustus anti, siis oleks nagu kooli lõpetanud. Pidulik aktus ja lilled olid veel puudu. Samas vanemate ja lähedaste õnnitlused olid olemas, aitäh teile! Suur asi jälle tehtud ja nüüd ei takista meid miski mune teile müümast.

Neid mõnusaid, mahedaid, kohevaid ja puhta maitsega Põhja-Männiku talu Saaremaa mahemune. Need kirjeldused ei ole mitte minu välja mõeldud, vaid ikka juba tarbitud munade kohta kokku kogutud tagasiside. See alustava ettevõtja teekond on ikka üllatavalt raskeks osutunud. Kui teised saavad käia paljajalu mõnusal liivarannal, tuul sasimas juukseid ja päike paitamas pealage, siis ma olen sattunud tormilisele pankrannikule, kus iga sammuga komistan kivi otsa ja kukun auku. Samas, augus tuleb jälle põhi vastu ja väikeste sinikatega liigun ka loodetavasti õiges suunas. Vähemalt saavad kõik eesmärgid ikkagi täidetud.Üheks suurimaks raskuseks on siiani veel raha puudus. Natuke humoorikas, samas ka kurb on mõelda, et oled teinud suurusjärk 120 000 eurose investeeringu 2-3 kuuga ning kolmanda kuu lõpuks on sul pangaarvel 265 eurot ning umbes 7000 euro ulatuses on tulemas veel arveid. Aitäh, PRIA, mitte tunnustamast minu põllumajanduslikku töökogemust. Eks uue määruse muudatusega saab nüüd minusugused kohe kindla peale eemale hoida. Ehk tegelikult peale kogu seda suurt ehitustööd ja asja valmis saamist on kuklas koputamas tugevalt kogu aeg pankroti oht, sest kui raha pole, siis ei saa sööta osta, kommunaalarveid maksta ning kuni selleni välja, et kütust osta kauba laialiveoks või üldse kauba pakenditeks. Veider mõelda igatahes, et kui väike summa võib ära nullida väga suure töö. Aga loodame, et juba nädala jooksul saan selles vallas ka lõpuks positiivsema uudise. Veits narr oleks ju praegu seda putkat kinni panna.

Lisaks tegime kaks nädalavahetust niiöelda avatud talu päeva, kus näitasime huvilistele sööta ja selle tegemist, automaatikat ja lauta ennast. Minu jaoks olid need igati meeleolukad päevad ja see positiivne energia, mis uudishimust kiirgas, oli kõike seda eelnevat kahte rasket kuud väärt. Seega, suur aitäh inimestele, kes meid külastasid ning loodetavasti saite nüüd teada, kumb siis ikkagi oli enne, kas muna või kana või hoopis midagi muud. Ja, et poest ostes jälgige ikka munadel olevat koodi – 3 alguses kõige kehvem variant ja 0 alguses kõige parem ehk mahe. Tähekombinatsioonist EE kõige parem, kuigi Eestis müügilettidel üle poolte on midagi muud. Huvi pärast võid jagada kommentaaridesse pilte ka, et mis kood ilusa karbi sees on! 🙂

Kuidas erinevad mahekana ja puurikana pidamine?

Tänase postitusega proovime teid veidike harida. Seega, kui selline teema ei sobi, siis võib mujale klõpsata. Nii, nüüd on üle poolte lugejatest läinud ja saame rahulikult väikse seltskonnaga edasi minna. Enne tarku sõnu ülevaade siiani toimuvast ka. Oleme kanadega koos olnud nüüd veidike üle nädala ja hakkame vaikselt üksteisega harjuma. Laudas ringi käies jalutab üpris suur kari mulle järgi. Kui ma veel seisma jään, et põrandalt mõned munad korjata, hakatakse mulle otsa kaagutama ja nokkima ning üldse nii jalgade vahelt ja igalt poolt läbi pugema. Ilmselgelt ei ole neil minu ees aukartust ega midagi. Kuna selline vanamoeline juhtimisstiil neid ei kõneta, siis toetav ja seltskondlik tundub toimivat. Iga päevaga kasvab munade hulk. Täna oli kokku isegi 55 kümnest karpi. Kui nüüd VTA käest pakenduskeskusele (uhke sõna, aga tegelt koht, kus munad sorteeritakse ja pakendatakse) tegevusloa saab, siis läheb ka ametlikuks müügiks. Munakrediidi inimestele on saadetud välja instruktaaž, kuidas seda saab lunastama hakata. Kes veel ei ole minu käest emaili/kõne/sõnumit saanud, siis ilmselt olen sind kahe silma vahele jätnud või on kiri läinud spämmi. Seega palun kirjuta mulle ise 🙂 Nüüd aga see harimise teema. Proovime täna selgeks teha, et kust tuleb mahemunale poes hind 3,5 eurot ja puurikanale 1 euro.

Kõige esimesena alustame kanadest endast. Kui kujutate ette põranda peal ühte ruutmeetrit. Kui ei kujuta, siis tee vähe pikem samm, pööra 90 kraadi paremale, jälle pikem samm, jälle 90 kraadi paremale ja siis veel üks selline samm koos pöördega ning saad aimu. Mahekanasid tohib määruse järgi sellisel alal olla kokku 6, minul on isegi 5. Puurikanu tohib olla umbes 13. Vahe üle kahe korra. Puuride miinimumkõrgus tohib olla umbes 20 cm. Mahekanu üksteise peale ei tohi panna. Puure võib jällegi panna nii palju, kui kannatab lagi või puuride konstruktsioon. Sellise arvutuse järgi mahuks minu 600 ruutmeetrisesse lauta veidike alla 80 000 kana. Mahedaid tohib olla kuni 3000. Vahe pea 27-kordne. Muidugi ei ole puurikana stressis, sest vastasel juhul ta ei muneks. Aga üks näide, mis äkki võiks sobida paralleeliks. Eks igaüks ise otsustab kas sobib. 45 aastane tugevas ülekaalus meesterahvas elab üksiku emaga koos ning vaatab päevast-päeva telekat/mängib arvutiga. Noormehel ei ole samuti stressi, aga kas elukvaliteet on täisväärtuslikuks eluks piisav? Ma ei ütle, et mahekanade elu on lust ja lillepidu, aga minu arust on see suur samm paremuse poole võrreldes puuris elamisega. Ehk inimesed, kes tahavad nokkida mahetootjate kallal, siis alustame ikka kõigepealt redeli kõige alumisest otsast ehk puurikanade pidajast ja siis kui kõik muud vaheetapid on läbitud, võite minu juurde tagasi tulla. Olen kindel, et leiame kõigile sobiva lahenduse. Aga sellegipoolest, üks suur faktor hinna puhul on just see sama pidamisviis. Ühte mahub kasti päris palju, teist jälle suurde ruumi üpris vähe. Teise asjana on suur erinevus ka söödas. Mahekanadel kasutatakse ainult mahesööta. See tähendab, et vähem taimekaitsevahendite ja muude keemiate jääke satub kana sööta ja seega edasi sealt muna sisse endasse. Tähendab, maheda puhul ei ole neid jääke üldse. Soovitan tagantjärgi vaadata Laseri saadet: https://kasulik.delfi.ee/…/tana-laseris-toidulaud-on…Kuigi ei ole veel täielikult tõestatud, siis toit, mida me igapäevaselt endale sisse ajame, võib soodustada vähi teket kehas ehk mida puhtam toit, seda vähem tõenäolisem on endale ligi tõmmata see levima hakanud haigus. Kui me jõuame nüüd sinna hinnani välja, siis kas 3,5€ vs 1€ on suur või väike vahe kõige seda eelnevat lugedes, otsustab igaüks ise. Näiteks autoga rahulikumalt sõites, suudab selle vahe päris kiiresti tagasi teha ja õnnetuse tõenäosus ka kohe väiksem. Kuidas nüüd poest muna ostes ikkagi teada saada, mis on karbi sees? Minge vaadake munalettidele poodidesse ja sealt leiab üpris vaimukaid kirjeldusi müüdavatele munadele. Küll on talumunad, maamunad, kollased munad või mitmeid muid erinevaid väljendeid puurikanadele, mis suusoojaks head küll. Ilmselt saan ma nüüd palju pahameelt selle väljaütlemise eest. Tegelik tõde on ikkagi muna enda peal olev kood. Näiteks meie talu muna kood on 0EE36063. Esimene number tähistab pidamisviisi:3- puuris peetavad kanad2- õrrekanad1- vabapidamisel peetavad kanad0- mahetootmisel peetavad kanad. Kaks tähte tähistavad päritolu riiki ehk EE meie koodi puhul Eesti ning viimased viis numbrit on tootja tunnus, mis on PRIA’ga seotud. Statistikaameti andmetel on Eesti munadega isevarustatuse tase 69% ja kui sealt Eesti eksport maha võtta, siis Eesti elanik tarbib rohkem imporditud mune. Ja muidugi peavad käima mahekanad ka õues. Saaremaal muud moodi vist ei saagi 🙂Seega järgmine kord, kui poodi mune ostma lähed, siis tee karp lahti ja jälgi rohkem koodi, mitte hinda. Muidugi on seda jama kuulata minu käest, kes müüb poe kõige kallimaid mune. Aga kui panin sul peas veidikenegi mõttekääru tööle, siis jaga seda infot enda sõpradega. Vabalt võid nad kommentaaridesse ära täägida, sest siis nad mõtlevad, et äkki võitsid midagi või on nendest piinlik pilt üleval 🙂

Kuidas kanad kohanenud on?

Tuli idee ja see tehti ära! Pirn minu pea kohal on muutunud kanaks. Neid ridu siin kirjutades on siiani raske aru saada, et kirjutan enda elust, mitte mingit järjejuttu. Kui veel napilt 2 kuud tagasi notarist uue lauda omanikuna välja tulin ja pea ees tundmatusse sukeldusin, siis praeguseks võib öelda, et vee all oli väga palju suuri kive, millest ma õnneks sujuvalt mööda libisesin. Oleks keegi alguses öelnud, et see teekond on suuri ja väga teravaid kive täis, siis ilmselt oleks hüppamata jäänud. Nüüd tagasi vaadates on seda kogemust väga raske üle trumbata nii minul endal kui ükskõik kellel maailmas. Ülemaailmse pandeemia ajal ühe väikese saare peal isolatsioonis panna püsti laut, mis ei jää Euroopa sama valdkonna kõrgetasemelistele üldse palju alla, vot selle eest viskan endale kõrge viieka pihku.

Tegelikult jääb minu osa selles protsessis üürikeseks, sest need inimesed ja ettevõtted, kes sel ajal mul abis olid, on ülimat kiidulaulu väärt. See sünergia, abivalmidus, nutikus ja reaalne tahe aidata kaassaarlast teeb praegugi selle peale mõeldes silma niiskeks. Siit nüüd need ettevõtted ja inimesed, tänu kellele see projekt oleks jäänudki paberile:

– Kermaare Ehitus OÜ Kermo Ehanurm ja tema töölised. Ükski ehitus ega lammutustöö ei jää asjalikult tegemata

– Smidt Metall OÜ Andres Smidt ja kaks Ivo (pikem ja lühem). Mehed, kelle põhitööks ei ole kanala seadmete ülespanek, aga nende oskuste ja tarkustega ei olnud see neile isegi keeruline. Muuseas üks Ivodest ehk Ivo Lepik pakub ka ülimõnusaid villast riideesemeid (www.sarapikuvilt.ee)

– Saare Elektroservis OÜ Tiit Mägi, Riivo (kui õigesti kirjutasin) ja kolmas mees, kelle nimi on läinud kõrvust mööda. Viska neile pastakaga paberi peal arusaamatu projekt ette ning ilma pikalt seletamata on töö tehtud.

– Arens Torutööd OÜ Indrek Sink ja tema töömehed. Ütle, et tahad Vene allveelaeva koopiat endale hoovi maa sisse või uusi torusid paksu betooni sisse – ei ole üldse probleemi.

OÜ Hansamer OÜ Ergo Pohlak. Isegi, kui ostad tema käest viimase peal kanala tehnoloogia, siis mingi isolatsioon ei morjenda teda. Läbi telefoni saab ju ikka selle kokku panna ja üks väheseid, kellel õnnestus eriloaga Saaremaal käia.

– Äntu Mõis OÜ Rein Miller ja Lauri Bobrovski. Nende käest saab nii palju kana tarkust, et lõpuks võtadki neilt alguses 1500 kana ja pärast sama palju juurde. Kõik puhta mahedad ka.

– Bauhof Saaremaa Kärolin Raudsepp, kes tegi ehitustarvete ostmise koha lihtsaks. Rõõmsameelsus ja abivalmidus on tema jaoks normaalsus. Hea meelega lähen sinna poodi alati tagasi.

– Pörandamehed OÜ Marek Hoogand ja paarimees teevad kindlalt terve Saaremaa parimat ja siledamat betoonpõrandat.

– Kiiltrans OÜ toob isegi su kanala sisseseade Lõuna-Eestist Saaremaale.

– Maaleht ja Lennart Käämer, kes tulevad kaasa blogi ideega- Valmar Voolaid, kes peale ilusate piltide ja videode tuleb appi ka kanu maha laadima. Ei saa öelda, et fotograafi töö üksluine ja igav oleks.

– Munakrediidi ostjad, sest just teie toetusega sai see projekt jätkuda.

– Ja enda perekonda ja sõpru, kes käisid ja panustasid palju enda vaba aega ja võhma! Jätke meelde need nimed siin nimekirjas, sest nemad on väga head inimesed!

Aga nüüd edasi enda uue 1500 preili juurde. Ilmselgelt mõjus Saaremaa piiride avamine hästi, sest kohe kolis siia elama 1500 uut naist ja 15 meest ehk kanad ja kuked. Kui esimest korda elus kanad endale võtta, siis miks teha väikselt ja proovida alustuseks näiteks 10 kanaga, kui saab ka panuseid tõsta ja võtta kohe 1500. Peale karja mahalaadimist jooksis juhe kokku ja aju läks paanikasse. Mida sa nende kanadega peale nüüd hakkad ja miks sa seda üldse tegid? Sama näoga vaatasid ka kanad mulle otsa, et veider vend selline aga suva, laut on ilus ja mõnus. Ise ehk veidike sain magada ja järgmine päev oli keeruline. Tekkisid esimesed probleemid, kus kanad hakkasid üksteise sulgi nokkima ning kohati oli olukord üpris kurb. Tekkis jälle paanika, aga ei lasknud seda üle keha levida. Surusin tunded maha ja hakkasin lahendust otsima. Sammhaaval spetsialistidega konsulteerides ja parendusi sisse viies hakkas olukord paranema. Tänaseks julgen öelda, et saame juba hakkama ja mis kõige ägedam – esimesed munad on kätte saadud. Teate, see omlett, mis järgmisel hommikul enda kanade munadest tehtud sai, on kirjeldamatu. Kõik see kaks kuud jooksis korraga silme eest läbi – need raskused, need pääsemised, need võidud, need kaotused. Kõik kulmineerus selle esimese ampsuga. Kõige kallim omlett, vähemalt minu jaoks, nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. See kõik oli seda väärt! Silm läheb jälle märjaks ja mahemuna on tõesti hea. Aitäh teile!

Kanad on kohal!

Tere,Mina olen Tanel ja nagu kõik teised sel aastal, võtsin ma endale kanad. E-poest tellisin 15 kana aga 15,00 asemel tuli autocorrect ja tellimusse läks 1500 kana.

This image has an empty alt attribute; its file name is 96235924_166179598216500_8185566921479946240_o.jpg

Mis siis ikka, eks saab hakkama. Täna oli emotsionaalselt ja ka füüsiliselt kurnav. Läbi kõikide jamade ja eriolukordade suutsin ma eelkõige endale tõestada, et see Saare kadakas on päris tüütu, sest lõpuks on laut napi kahe kuuga valmis. Isiklikke töötunde läks sinna nelja kuu eest. Aga näed, kõigi kiuste, sain valmis ja kanad on samuti kohal. Mis edasi? Kes seda teab, ma ju esimest korda pean kanu. Eks pikem jutt ja selgitus tuleb järgnevatel päevadel, kui 1500 preilit on pika transpordi andeks andnud ja Saaremaa puhta õhuga mönusalt ennast sisse seadnud!🥚🐥🐔🤠👨‍🌾

This image has an empty alt attribute; its file name is 96235924_166179598216500_8185566921479946240_o.jpg

Edusammud – kanala peaaegu valmis!

Emotsioonid käivad üles-alla nagu sepa haamer uut vasarat valmistades. Kuigi finantsmured koputavad kogu aeg kuklas, siis väga äge on saada toetavaid kõnesid ja sõnumeid nii tuttavate kui ka võõraste käest. Lisaks läheb laudas kogu seade usinate sammudega lõpu suunas ja näha nii suuri muutusi iga päev on lihtsalt ilus.

Üpris veider oleks nüüd asjad kokku pakkida ja alla anda. Proovin veel leida sobivat lahendust ja võib juhtuda, et tuleva nädala jooksul avame võimaluse osa saada maailma esimesest “munakrediidist”. Täpsem info tulemas. Kui varasemate postituste puhul väga suuri edasiminekuid piltide osas ei tundu olevat, siis nüüd hakkab kogu lauda sisu meenutama seda, milliseks ta saama peab. Peale selle, et lupjamine eemaldab bakterid ja haigused, teeb see ka kõik pinnad valgeks. Laut näeb seest välja nagu moderne renoveeritud Telliskivi loomelinnaku büroo. Ma nüüd loodan, et kanade jaoks see liiga uhkeks ei ole läinud. Sisseseade paigaldajad on olnud väga asjalikud ja võib tõesti öelda, et mehed teavad, mida teevad. Pundi peale oleme kokku saanud praeguseks hetkeks umbes 85% vaja minevast seadmetest. Veel on vaja paika seada ühe poole söögi- ja joogiliin, põhisöödaliin, punker, käiguluugid, ventilatsiooni klapid ja võrksein eraldamaks kahte poolt laudas. Kuigi ma ise tean, kuidas kogu süsteem tööle peaks hakkama, siis teistele seletades on tore näha, kuidas ka nende silmad lähevad särama. Tõsiselt huvitav atribuutika ja tipptehnoloogia lihtsa kanapidamise juures. Ilmselt aastakümnete pikkuse kanakasvatuskogemusega tädi Maali silmadki läheks härdaks seda vaadates. Aga pinge ei ole veel möödas vaid kasvab iga päevaga.

Juba umbes nädala pärast kasvab Saaremaa populatsioon 1500 võrra ning enda kritiseeriva pilguga astuvad lauda uksest sisse kanaemad, kes ei jäta rahulolematust kindlasti enda teada. Kui sisseseade on kõik valmis, siis proovime läbi video anda teile ka edasi väikese tutvustuse, kuidas kogu süsteem peaks teoorias tööle hakkama. Senikauaks jäägem ootama munakrediiti, mille kohta on info tulemas juba tuleval nädalal 🙂Püsige lainel ja üheskoos tõmbame Saaremaa muhedad mahekanad projekti korralikult käima! 🐔👨‍🌾🐥