Tundub, et minu maale kolimisega on saanud Saaremaa valla maapiirkond täidetud ja rohkem kohti pole, sest siin ei olnud avatud mitte ühtegi asutust. Ju siis, ega ma pole statistikat teinud. Ise olen maal elanud nüüd üle aasta. Kuidas siis on? Kas kõik on selline idüll nagu lubatakse ja rohkem polegi eluks vaja? Laias laastus jah. Kui sa ennast maal lõpuks oled sisse seadnud, siis see on ikka võrratult äge. See on muidugi maal elamise teine etapp ja eeldusel, et oled esimese etapi edukalt läbinud.
Aga vot see esimene etapp on asi, mida siiani on ebameeldiv meenutada. Kui sul on nii hästi, et vanemate või vanavanemate maakoht on saadaval ja koli ainult sisse ning hakka elama, siis tunnen sinu üle siiralt röömu. Ilmselt enamusel seda pole, või kui isegi on, siis soovitakse teise asukohaga maakodu. Kellel veel karjäär on edukas olnud või muud moodi raha kogutud ja saab kohe otse välja osta, siis jällegi, tunnen siiralt röömu nende inimeste üle. Saavad kohe maaelu nautima hakata. Kes on aga minusugune vaene, siis teil ma soovitan kohe alustada idamaade spirituaalsete rituaalidega, et vaim kehast lahkuks. Kui me olime endale sobiva koha leidnud, siis lendasin kohe pangale peale, et näe, mulle meeldib ja teeme sama diili nagu korteriga. Palk on norm, maksevõimekus on, natuke sissemaksu ka ja kuhu ma allkirja panen? Õnneks andis pank kohe teada, kui vaene ma ikkagi tegelikult olen ja enda roosad prillid võib julgelt prügikasti visata. Kuressaarest 30 km kaugusele mingit “peldikut” ostma asudes, et tasu panga poole pöörduda, sest mulle saadeti kaela kohe 50% omaosaluse nõue ja Kredexi käendust ei soovitud rakendada. Lisaks arvas üks pank, et nende enda töötaja on parem hindaja, kui akrediteeritud ekspert kinnisvara hindamises. Läbi suure surma ja enesepiina õnnestus see maakoht endale laenuga soetada, aga kahjuks olid sellesse protsessi lõpuks kaasatud ka meie mõlema vanemad. Nad ilmselt arvasid, et peale ülikooli võiksid ju lapsed oma eluga ise hakkama saada. Aga 10 aastat hiljem vajavad ikka abi. Kui nüüd seda teemat natukenegi kokku tõmmata, siis minu arust on maale kolimise puhul kõige suuremaks probleemiks elamiskoht.
Tööd jätkub, sest mõtlevat ja mingite kogemustega inimest ootavad nii omavalitsused kui ka kohalikud ettevõtted. Ja no 30 km tööle sõita ei ole ju tegelikult probleem, sest ajaliselt teeb, see sama välja, mis näiteks Tallinnas tipptunnil 4 km tööle sõita. Aga keegi ei anna ju sulle laenu, et sa saaksid endale maale maja osta. Mõtle, kui sa ei soovi enam seal elada või sinuga midagi juhtub, siis kes seda “peldikut” osta tahab? Mõttetera pangale, kui keegi töötajatest peaks lugema – maale ei koli inimene sellepärast, et tal pole peale tööd enam midagi teha ja tal on igav. See on ilmselgelt läbi kaalutletud käik ning inimene muudab sellega tervet enda elu. Ja ta ei koli sinna selleks, et kuu või aasta või lähiajal sealt minema tõmmata või pankrotti minna. Me ostame maale kodu, et saaksime ka enda viimased elupäevad looduse keskel veeta. Kodulaenu makse on kõige esimene asi, mille üle kanname, sest isegi mingid telekommunikatsiooni asjad ei ole nii tähtsad, kui täitsa enda kodu.
Kui vaid saaks ikkagi riiklikult kas mingi laenu võimaluse või käenduse võimaluse, et lihtsalt oleks võimalik laenu võtta maakodu ostuks. Ma ei luni siin mingeid toetusi ega eeliseid. Lihtsalt, et keegi annaks sarnased võimalused linnaga. Me näiteks kolisime sellisesse majja, kus ei olnud vett ega wc’d. Esimest korda jäime ööseks -15 kraadise külmaga peale korstnapühkija poolt küttekehade kasutamise heakskiidu saamist. Oli huvitav, sest alguses oli toas ka -15 kraadi. Aga hakkama saime. Ja väga mõnus oli. Ehk me loobusime kõikidest tänapäeva mugavustest selleks, et enda sees oleks rahu. Me oleme täiesti taasavastanud selle, et kui kraanist tuleb jooksev vesi, siis on see midagi erakordset. Kui veel peaks sooja ka tulema – no milline luksus. Vesiklosett – mis asi see on? Ehk tegelikult sellises kohas elades avastad sa endas need primaarsed vajadused, mille nimel hakkad iga päev vaeva nägema. Mingisugused tööstressid või muud arenenud ühiskonnaga kaasnevad emotsionaalsed probleemid kaovad kohe, sest kui sul on vaja ellujäämiseks ikkagi tuba kütta ja puud hakkavad otsa saama, siis on prioriteediks kuivade küttepuude leidmine, mitte poliitilised võimuvõitlused, tähtajad töö juures või ebameeldivad kliendid. Endas selle külje avastamine või taasavastamine on ikka äge. Hakkad tähele panema loodust ja selle muutust erinevatel aastaegadel. Rõõm, mis tekib sinu mulda pandud seemnest kasvanud taime saadusi korjates või need imelised päikeseloojangud. Hirve möirged läbi pimeda metsa hirmutavad alguses üpris kenasti, aga hiljem juba pakub nalja, sest kohati on need väga veidrad. Ja muud meelelahutused on ju ka alles jäänud, sest linnas saab käia kohvitamas, kinotamas, shoppamas ja muid endisi tegevusi tegemas. Sõbrad käivad jätkuvalt külas ja samuti ise ka neil. Muuseas, küla võttis meid väga hästi vastu. Kortermajas 5 aastat elades suhtlesime naabritega tere/head päeva vajaduse baasil ja rohkem mitte. Külast olen leidnud endale uued tuttavad ja sõbrad. Ilmselt aitas ka see kaasa, et kui mul lammutamiseks oli traktorit vaja, siis sisuliselt käisin kõik majapidamised läbi. Aga maal elavad inimesed on sõbralikud ja abivalmid ning uusi inimesi on neil alati hea meel näha. Eriti kui mahajäetud maja korstnasse saab uuesti suitsu mitmeteks aastateks.
Saaremaa Mahemunad 