Veits jälle kõrvalist juttu ja ilmselt kana spetsiifilisi fakte siit täna ei leia. Aga maaelu kohta küll. Eelmisel nädalal avaldas Riigikontroll aruande, kus tõi välja, et varsti pole peale Tallinna ja Tartu üldse kuskil mõtet elada, sest avalik sektor ei ole enam kohal. Pole inimesi, et ametikohti täita. Ups, nüüd mul läks küll veits nihu. Ma ju just kolisin maale. Isegi unistan siin, et meie avalik kodutee saaks 1,5 km ulatuses kasvõi kruusatee nimetuse. Praegu on kehvemate ilmadega sõiduautoga nagu Ninja Warrior raja läbimine. Kui vale koha pealt läbi sõidad saad kivi karterisse või jääd pori sisse kinni. Aga kui varsti isegi Kuressaare jäetakse maha, siis ju see tee parendamine vajub.
Enda arust nagu olen kuulnud, et näiteks maale kolib inimesi juurde. Mõned sõbradki mõtlevad tõsisest maale kolimise peale. Peab neid kiiresti teavitama tulevast olukorrast. Lõpuks ma saan aru, miks pangad laenu ei taha anda. Kõik on äkki nii selge. Nagu oleks kolmas silm avanenud.Aga mis siis tegelikult edasi saab? Kas ongi nii, et tuleb võtta kinnisvaraportaalid lahti ja suuremate linnade kortereid vaatama hakata. Samas peaks saama tulevikku muuta. Muuta saab seda muutes tegevusi/tegevusetust, mida siiani on tehtud. Mida siis muuta? Ega ma mingi spetsialist ei ole ja põhjapanevaid lahendusi siin pakkuda ei oska. Võib juhtuda, et ka spetsialistid ideaalse tulemuseni kohe jõuda ei oska. Kõige lihtsam ja odavam asi, mida teha saaks, on olukorra kaardistamine ja probleemide sõnastamine.
Täpselt nagu äriplaani tegemine. Selleks, et äri teha, tuleb sul hakata lahendama probleemi. Kuna siiani rakendatud meetmed ei ole soovitud tulemust toonud, siis see on hea koht kust alusta. Teha selgeks, miks ei ole töödanud. Näiteks on riigi ja kohaliku omavalitsuse toel ellu kutsutud hajaasustuse programm. Praegu on see tugevalt üle taodeldud. Ainult ⅓ taotlejatest saab sealt raha. See on programm, mis aitab elamiseks hädavajaliku hankida. Näiteks nagu puhas vesi tuppa või vesiklosett majja. Ma olen siiani ilma nendeta elanud ja samas saab hakkama. Aga uskuge mind, välikäimlas käimine tuisu või tormiga maaelu romantiline idüll ei ole. Ehk meede on tegelikult vajalik aga raha on panustatud sinna vähe. Muidugi alati ei pea ka riik meie eest kõiki asju ära tegema. Teise asjana prooviks ma aru saada, et mis üldse toimub. Kohalikel omavalitsustel on ju olemas sissekirjutuste andmed. Sealt võiks vabalt viimase viie aasta maapiirkonna uued sissekirjutud inimesed telefoni otsa võtta ja küsida, et mis põhjusel ta sinna maale ronis. Enamus võiks ju ausalt vastata ka, sest suvakas niisama maale ei koli. Nendest vestlustest kooruks välja päris hea info. Võin kinnitada, et inimestega suhtlemine on väärt tegevus. Kontoris pastakast asjade välja imemine on hoopis keerulisem. Ja kui küsida, et kas soovitaksid kontakteeruda ka sõbra/tuttavaga, kes tahab samuti maale kolida, siis kõnesid jätkub kauemaks. Küll aga peaks välja töötama ennem õiged küsimused. Sest õigete küsimustega saab teada ka õiged põhjused. Näiteks, kui inimene ütleb, et ta ei saa maale kolida sellepärast, et pole tööd, siis see ei pruugi õige põhjus olla.
Minu arust on just Tallinnast ja Tartust väljaspool hoopis kergem tööd saada, sest konkurents on tükk maad lahjem. Minu CV Tallinnas on täiesti mõttetu, sest isegi tööintervjuudele ei ole ma suutnud saada. Lihtsalt nii palju inimesi on minust parema taustaga. Vähemalt eelnevalt. Aga näiteks Saaremaal ei oleks mul probleem töö leidmisega. Kui siia kolisin, siis tuli sisuliselt kaks tööpakkumist mulle. Seega ei pruugi vastus “tööpuudus” olla ikkagi sisuline probleem. Ehk selle sama uuringuga saaks ilmselt väga palju head informatsiooni, mis ei pruugi olla sisendiks ainult riigile vaid ka kõikidele teistele, kes maapiirkonnas toimetavad. Fakt on ikkagi see, et midagi peab kardinaalselt teistmoodi tegema võrreldes praegusega. Kui Riigikontroll 10 aasta pärast uue aruande koostab, peaks seal olema hoopis Tallinna ja Tartu väljasuremise oht. Ega ma nüüd ei sunnigi kõiki maale elama tulema. Aga maale elama minemine ei tohiks olla ka väga keeruliseks tehtud. Katsetama võiks hakata täiesti uudse mõtteviisi ja tegevustega. Anda nii öelda startupilik fiiling asjale. Minu arust on meie inimesed piisavalt vastuvõtlikud uudsetele lähenemistele. Juba isegi toidupoed toovad koju kaupa ka maapiirkonnas. Polegi igasse külasse poodi vaja. Sellise mõtteviisiga avalikele teenustele peale lennata ja usun, et ajukurrud lähevad võbisema ning superhead ideed hakkavad vanu mudeleid ümber töötama. Tuleb ka meeles pidada, et vastust “ seda ei saa teha” ei tohi olla variant. Vaid suhtumine peab olema “leiame lahenduse selle tegemiseks”. On ju juba tunnetusel vahe sees. Üks on negatiivne ja teine on võimalusi otsiv. Eestlased tahavad alati asju paremini ja mugavalt teha. Seda näitab ka päris mitme “ükssarviku” olemasolu ja nende juurde lisandumine. Ehk kui me ei taha maapiirkonnas näha pildil olevat olukorda, siis on viimane aeg hakata tegema asju hoopis teistmoodi!
Saaremaa Mahemunad 