Pidevate raskuste ja jamade kõrval on tähtis ka vahetevahel rõõmu tunda. Muidu läheb liiga süngeks ära. Muutud morniks ja kirud valitsust. Lõpuks ei meeldi sa niimoodi enam kellegile. Ja mitte keegi ei meeldi sulle. Mitte nüüd otseselt selle pärast, vaid hoopis enamjaolt vajaduse pärast, ostsin ma endale lõpuks esimese sisepõlemismootoriga tööstusliku masina. Kõlab uhkelt, mis?
Nagu te ise teate, siis paljud meie head mälestused tulevad lapsepõlvest. Rohelisem rohi ja päikselisem suvi. Idüll, mis kummitab mälestusena argipäeviti. Ka mul on sellised mälestused. Tõsijutt. Näiteks on sügavalt süübinud mällu hetk, kus varajases teismeeas sain ühes külmhoones sõita kahveltõstukiga. Kohe täitsa rooli taga istuda ja liigutada kange. Nagu vana tõstukiboss ise. Suur tühi plastik konteiner käis ühest ruumist teise. Kui juba selline võimalus anti, siis tuleb olla produktiivne. Nägu oli kohe mitmeks päevaks naerul. Miline erakordne masin. Tõsta kasvõi sõiduauto kahe pisikese kahvliga üle enda pea. Keera kohapeal ringi nagu kilpkonn. Vaata ükskõik mis suunas, midagi ei takista su vaatevälja. Ja no lihtsalt igast küljest ülimalt äge masin. Kahjuks elu mind peale seda rohkem tõstukitega väga kokku ei viinud. Igatsus oli suur, aga kontori inimesel kahjuks enda tagumiku tõstmiseks laua tagant päris tõstukit vaja ei läinud.
Ikka veel olen ma selles kana ja farmeri värgis veel täielik kollanokk. Ja ikka veel nullist alustanud. Seega võin uhketest süsteemidest ja suurtest ladudest vilja hoiustamiseks ja käitlemiseks ainult unistada. Vaatad teiste asju ja vesistad. Mul aga toimub kõik kott haaval ja käsitsi. Kahjuks ei ole viljakotid väikesed kilekotid. Isegi mitte prügikoti suurused. Ei ole ka 30 kg kotid. Vaid keskeltläbi ühe tonnised kotid. Ehk bigbagid. Laudas sees olles liigutan ma neid kaalu roklaga. Eks selle enda mass on juba tavalisest tükk maad raskem. Trenni tegema ei pea, sest jõudu ja vandumist saab mõnes päevas rohkem kui vaja. Isegi väike, selline sentimeetri suurune kivi rokla ratta ees pidurdab üle tonnise massi väga kiirelt seisma. Siiani minu jaoks müstika. See tähendab mulle jälle suure massi nullist liikuma saamist. Aga kuna ma pole papist poiss, siis toores jõud paneb asjad liikuma. Või loll mõistus. Lauda laoruumide sile põrandapind on suhteliselt väike ja kuna uute kanadega suurenes sööda kogus märkimisväärselt, siis enamus kotte ladustan muudes ruumides. Sinna pääseb loomulikult läbi õue. Ja uskuge mind, sealt juba roklaga neid bigbage ei vea. Isegi mitte minusuguse toore jõuga. Teine asi on see, et kui mulle tuuakse rekkaga sobiv kogus vilja kottides kohale, siis tuleb need ju maha ka tõsta. Jällegi, minu enda uskumatult tugev jõud kahjuks sellega hakkama ei saa. Õnneks on Salmel vähemalt kaks tublit traktorimeest, kes on mind hädast välja aidanud. Aga sobivat aega leida transpordi ja traktorimehe vahel on paras peavalu. No kohe ikka täiesti ebameeldiv tegevus, sest ise oled seal vahepeal ja enda saamatu tegevusega tüütad jälle teisi. Aga need ajad on nüüd läbi! Põhimõtteliselt olen ma nüüd lõpuboss, sest lõpuks sain kogutud piisavalt palju raha, et osta Eesti kõige odavam tõstuk. Kõlab päris uhkelt, onju. Omast arust nagu autodest ühte ja teist tean. Aga tõstukitest ei tea mitte midagi. Isegi mitte seda, kuidas neid käivitada või kuidas neid juhtida. Mäletan ma jah, kuidas ma tiinekana seda masinat juhtisin. Küsisin müüja käest, et kas on lootust, et see peab selline paar aastat ikka vastu, kui nädalas mõned tunnid kasutada. Tema ausõna peale sai diil ära tehtud ilma oma silmaga nägemata. Julge mees. Aga julge hundi rind ongi rasvane. Peale ostmist tekkis kohe transpordi küsimus. See asi kaalub fenomenaalsed 5 tonni. Asukohaks Pärnu. Ilmselt ise sõites tuleks ma siiamaani, sest max kiirus üle 20 km/h väga ei lähe. Transpordifirmad on enda nime tasemel ja niimoodi sai see poolhaakega Saaremaale organiseeritud. Kes ei tea, mis poolhaage on, siis guugeldage. Ma ei teadnud ka, kui mulle seda öeldi. Nüüd siis pidin leidma sobiva estakaadi, sest muud moodi see sealt maha ei tule. Salmel ja sobiv estakaat? Nagu neid on siin miljoneid. Oleks siis põliselanik ja teaks kõiki uksi ja aknaid. No mis siis ikka, kui telefon kätte ja helistama. Halvimal juhul oleks saanud Nasvalt sellega lauta sõita. Umbes 15 km. Peale mitmeid kõnesid leidsin ühe viimati nõukogude ajal kasutuses olnud sobiva kõrgusega koha. Selline rohtu kasvanud ja rästikutest kubisev koht tundus kõikidest variantidest parim. Ah ju saab hakkama. Koos transpordimehega nuputasime kohapeal masina tööle ja kahepeale saime ka liikuma. Koht toimis ja nii ma enda esimese kahveltõstukiga ehk sokuga tutvust tegin. Sõitsin enda tibukollase masinaga läbi Salme nagu viimane rahaboss. Nägu naerul ja ma olin täiesti kindel, et iga naisolevus nõrkeb mind sellises masinas nähes. Miks mitte ka meesterahvad. Pole sellist sealkandis varem nähtud ehk. Näe, nüüd munaboss käib tehnikaga laiamas. Aga pole hullu – kõik nõrkenud tõstan kohe enda uue tõstukiga jalule tagasi. Minu pettumuseks ei näinud ükski inimene mind sellega sõitmas. Milline raisatud sõit. Samas minu eufoorilises olekus keha ja mõistus ei suutnudki sellest välja teha. Ja lõpuks oli ta kodus! Pea 20 aastat on möödunud viimasest kohtumisest. Ja sa oled täpselt sama uhke nagu ma mäletasin. Kui enne ma pelgasin neid viljakoormaid, siis nüüd on peljaku nemad mind! Ükski kott ei jää tõstmata. Ja isegi kehval päeval saan paari tõstega enda suunurgad samuti üles tõstetud. Vot selline purakas.
Muus osas tiksun enda asjadega edasi ja siiani pankrotti ei ole. Selline “sometimes win always lose” olukord. Eks ta ebamugav ole, aga lõpuks harjub ju köigega ära. Siiani annan endast kõik, et ka homme, ülehomme, kuu, poole aasta, aastate pärast saaks poeletilt kaasa haarata Saaremaa Mahemunad. Neid köikse öigemaid mune.
Saaremaa Mahemunad 