Vahepeal on tunne, et mõni asi läheb ülesmäge ka. Väga raskelt ja vaevaliselt, aga ikkagi liigud kõrgemale ja kaugemale enda asjadega. Peaaegu nagu edukas inimene kohe. Mingid teemad lahenevad ja saad uusi tulekahjusid kustutama hakata. Tegevuse puudust veel ei ole. Samas ka suurem paanika hakkab kaduma. Ja mulle tundub, et kui tempo veidikenegi raugeb, siis ma muutun lohakaks. Ja see muidugi karistatakse minu puhul ikka väga kiirelt ära.
Viimasel ajal on põhifookus olnud pagarikojal ja viimase kolme kuuga on sinna sisse pandud meeletud töötunnid. Ma ei teagi, miks ma kõike seda kuidagi teisiti ette kujutasin. Mõtlesin, et ju selle kana teemaga on see algaja etapp läbitud ja nüüd edasi täie hooga. Kohati see naiivsus üllatab ennastki. Ju siis hea ingel õla peal on lihtsalt nii palju valjem. Uus äri ja täpselt samamoodi. Lihtsalt lugematu arv töötunde, et asjad kuidagi moodigi käima saaks. See absoluutselt hakkab kohe mõjutama teisi asju, millel peal fookust ei ole. Näiteks suutsin ma endale normaalselt peavalu tekitada jälle. Ma tean, ma tean. See ei ole mingi uudis sulle. Isegi kaua läks aega. Võibolla hakkasid juba isegi muretsema. No päris draama mõõtu välja ei anna, aga ütleme nii, et päris hästi ma siiani endaga läbi ei saa veel. Mõni ropp sõna lendab ikka enda suunas peegli eest mööda minnes.
Milles siis täpsemalt teema? Ma tellin enda munakarpe Lätist, sest sealt tulevad need siltidega. Üks koht mul on ja siiani pole suutnud teisi selliseid leida. Kuna mul teistega võrreldes väiksemad kogused ka, siis muude tehaste ustest sisse ei pääse. Muna tootmise alguses kleepisin käsitsi neid peale, aga see on täiesti tänamatu töö. Vähe sellest, et aega läheb ebamõistlikult palju jääb see lõpuks suhteliselt kole ka. Mõtled, et keda see mahemuna karp ikka huvitab, siis ma olen päris kindel, et ilusasti kleebitud silt on tükk maad atraktiivsem, kui kortsus. Viimane jätab mulje, et peast lihtne on enda paari kana käest munad kätte saanud ja poeriiulile sokutanud. Igatahes tähendab see kõik seda, et mul peab laos piisav varu olema. Annan tellimuse firmale sisse ja umbes 4-6 nädalaga on karbid kohal. Väga lihtne ju. Vaatad laoseisu, vaatad palju karpe nädalas välja läheb ja vaatad millal otsa saavad. Sellepärast ongi tähtis matemaatika tunnis tähelepanelik olla ja vahetevahel liitmist ja lahutamist kodus läbi teha. Kui keegi kooliealine peaks lugema, siis soovitan vähemalt mate tunnis rohkem tähele panna. Muidu kolistad samu ämbreid nagu ma. Mul oli paar nädalat kuskil vahelt ära kadunud. Kohe nii, et kui laost pakendeid lugema hakkasin, siis avastasin, et olen mõni nädal tellimisega hiljaks jäänud. “Tule, taevas, appi” (Ansip). Korralik möödalaskmine. Kas inimene on esimest päeva selles ettevõttes tööl? Ei, ta on selle omanik. Väike paanika majas. Munad laos kuhjuvad, aga sobivaid karpe pole, et välja saata. No kuidas sa saadad ilma karbita? Kiirelt andsin tellimuse sisse, aga ikkagi läheb sama aeg nagu tavaliselt. Kah mul nüüd üllatus. Proovisin enda ebarealistlikult seksika sarmikusega neid veenda tarneaega lühendama, aga ebaõnnestusin. Ju ei olnud siis nende maitse. Lätlaste ja eestlaste värk ilmselt. Peale laos tuhnimist leidsin sealt mingi hulga varasemast järgi jäänud sildita karpe. Jumal tänatud! Aamen! Nüüd vaja ainult silte. Ja nii paari päevaga. Selline mõni tuhat. Sa võta näpust, aga ka sellega läks hästi ja aidati mind välja kohaliku trükikoja PointPrint poolt. Suur-suur aitäh teile! Lõpuks hakkasin neid isegi S suurus munade karpide peale kleepima, sest teised said otsa. Kuna tehasest tulid kiiremini hallid karbid, siis praegu on M karbid poes hallid. Mõnusalt magus möödapanek. Kokkuvõtteks, lihtsa matemaatilise arvutuse tegemata jätmine leevendas minu rahakoti koormat mõne tuhande euroga ja pakend on ikka poeletil mingi käkk. Täiesti piinlik lihtsalt. Samas äkki ei peaks selliseid asju avalikult rääkima. Siit jõuame mu teise mureni. Ma nüüd täpselt ei saa aru, et mille taha hetkel asi jääb, aga olen juulist saati otsinud enda pagarikotta lisapagareid. Kas tähtede seis on vale või tõesti olen ma enda ausa ettevõtluse kirjeldusega kõik endast eemale peletanud. Klientide üle väga kurta ei saa ja kohati ei jõua isegi piisavalt palju ette toota. Ma nüüd mõtlen, et äkki ei julgeta minu juurde sellepärast tööle tulla, et ma selline käkerdis olen. Üksi töötades on suva, mis pläma teistele ajad. Aga kui ootad teisi enda juurde tööle, siis läheb asi kahtlaseks. Ma ise mõtleks küll potentsiaalse huvilisena, et no ma lähen proovin selle eksinud hinge rajale lõpuks sättida. Kuigi, kui praegu stabiilne töökoht oleks, siis ega ei vahetaks küll. Seega pagareid veel ootan enda juurde. Tegelikult ma ikkagi liigun enda ettevõtluse asjade ülespoole ja päris nii hull seis mul ei ole. Lisaks usun, et varsti suudame piirkonna parimat palka ka pakkuda. Areneme mega kiirusega.
Samas jällegi keegi justkui paneb tähele, et ma mingeid asju teen. Ja mõni asi on inimeste arust isegi õigesti läinud. Reedel oli Saaremaa ettevõtlusgala, kus ühele kanapidajale ja pirukaküpsetajale anti aasta turundaja auhind. Ikka päris kahtlane. Kas tegemist võib olla korruptsiooniga? Oma teada muidugi kellegile midagi maksnud ei ole, et hüvesid saada. Aga ega ma vahetevahel ei saagi asjadest päris hästi aru. Mõni sai või muna võis enda teadmata sellisesse komiteesse jõuda. Mul igatahes teeb see tunnustus silmanurga märjaks ja on siiralt hea meel, et sellises suures kategoorias leiti minusugune väike üles. Ja veel auhinnavääriliselt. Kõikidele suur-suur aitäh ja sügav kummardus!
Saaremaa Mahemunad 