Salme. Rahulik mereäärne alevik, millesse suubuv jõgi loksutab endas järjekordselt kalastusretkelt tagasi jõudnud paate. Värske kalalõhn on juba hajunud, sest kella peale hakkab jõudma lõunaaeg. Päike käib siiani kõrgelt ning värskelt maha pandud asfalt küpsetab vaikselt kruiisivaid sõidukeid. Musta maja ette saabub robustse lõrina saatel kastiga tumeroheline UAZ. Juht pargib selle ebaviisakalt tagumiste ratastega muru peale. Plätudega plätserdades kaob sama kiirelt maja taha. Hoone eest ootav kärsitu rahvamass hõikab veel midagi järgi, aga sellest ei tehta kuulda. Minuti seier jõuab mõne hetke pärast täistunni peale ning kaugel linnas asuv kirikukell teeb kill-koll. Kell sai 12.00 ja telliskivist maja kõige linnapoolsema ukse juures käib krapsatus. Väikse kriitsatusega paneb põlles neiu avanenud ukse haaki ja laseb tugevalt erutatud rahvamassi ükshaaval tuppa sisse. 40 minuti möödudes on õhk veel paks, aga ruum peaaegu tühi. Väga selgelt tuvastatava rahuloluga lahkutakse objektilt käes mitmed pruunid kotid ja selle väikese äriga seotud inimesed jäävad segaduses pilguga üksteisele otsa vaatama. Lett oli tühjaks tõmmatud ja kassatšeki pikkust saab kõrvutada kilomeetritega. Tagant ruumist kostub valjult ainult “Püha issand”.
No vot, sellised on mu viimased kolm nädalat olnud. Mõtlesin, et teen väikese pagarikoja peaaegu pärapõrgusse. Äkki keegi ikka tuleb. Mis siin targemat teha. Ja lihtsalt iga päev on enne avamist järjekord. Mõni nägu juba mitmendat korda. Istun maha, ketran sündmusi enda peas läbi ja ei saa aru, kuidas see võimalik on? Kas sellised asjad ei peaks juhtuma Tallinnas või mujal suurlinnas? Aga siin samas Salmel! Põhimõtteliselt Eesti kõige läänepoolsem alevik. Pealinnast üle nelja tunni sõitu. Mingid praamid ja jutud veel vahepeal. Uskumatu lihtsalt! Suur-suur aitäh teile! Ikkagi kõige päikesepaistelisem koht meie riigis.
Mul on kahju munafännidest, sest viimasel ajal on palju mingit pagarikoja, saiakeste ja ahjude teemat siin olnud. Samas see on viimased paar kuud olnud minu elust väga suur osa. Sest inimesel ju kanalast jääb ilmselgelt väheks. Sinna kõrvale sobib mega hästi täiesti teisest valdkonnast asi. Ja ilmselt kõige sellega ei jää veel aega puudu. Aga kus on piir? Ju elu vist näitab mingi hetk, kui mõistus järgi ei jõua. Kuigi ma tõesti loodan, et mõistus jõuab ka tempo üles võtta lõpuks.
Tegelikult kanalas läheb suhteliselt normaalselt. Pange muidugi tähele, et nii kui ma selle olen nüüd välja öelnud, siis ootab mind ees mingi lunastus ja mulle saadetakse 10 erinevat katku peale. Prohvetlikult detsembris ma niimoodi ütlesin ja karistus oli rängem, kui oleksin tahtnud. Vähemalt proovin võtta sellest heast olukorrast maksimumi. Kanade tervis on hea. Munevus teeb minu munakarjääri jooksul rekordeid. Käisime kanadega üks hetk seal 95% juures ära ja praegu on püsinud üle 90%. Võrdluseks eelmine aasta, kui samal ajal oli 75-80% samal. Ja no aasta alguses oli üldse 30%. Imelised numbrid. Mismoodi see kanala veel elus on, seda ma ei oska öelda. Müstiline. Samas keda huvitab, siis võib www.saaremuna.ee lehelt neid aegu meelde tuletada. Seal on täitsa 2020 aasta esimesest postitusest alates. Kui tunned, et suveõhtud on igavad või töö juures kuidagi käima ei saa peale puhkust, siis suhteliselt meeleolukas koht aja veetmiseks. Aga ma võin üldjoontes ikkagi rahul olla ja saan nüüd keskenduda sellele, et kõik munad ikka korralikult müüdud saaks. Kanamunad. Elus esimest korda ju avasin päris enda pagarikoja ka. No mis enda oma. Ma olen ju selline inimene, et omaenda kätega ei oska ega suuda mingit väärtust asjadele luua. Täitsa tõsijutt. Üks väheseid ja ilmselt haruldasemaid mehi maailmas. Lõhkumise ja lammutamisega saan hakkama, kuid “kuldsete kätega inimese” termin käib minust kaarega mööda. Selline lödinäpp või pehmo. Võibolla peab arsti juurde minema sellega. Eks ma rohkem selline visiooni mees ole. Rohkem mõtlen ja kujutan ette asju. Näen potentsiaali seal, kus seda teised ei pruugi näha. Asja eest ei pruugi näha. Samas on mul siiralt hea meel, et minu ümber on koondunud väga head ja tublid inimesed, kelle puhul seda kuldsete kätega väljendit saab ülivõrdes kasutada. Ilus on vaadata, kuidas nad oskavad enda tööd hästi teha. Tänu kõikidele teile, ma olengi saavutanud selle vähese, mis mul tänaseks on. Ärge saage valesti aru. Ilma teieta poleks mul seda vähestki. Samas minu jaoks on see alles stardipakk ja siit edasi jõuame me iga sammuga tähtedele aina lähemale.
Muidugi kõiki teid kutsun ma Saaremaale Salmele, sest meie hing ja süda on nendes erakordselt maitsvates ja suurtes saiades. Need järjekorrad pole asjata. Praeguseks on õnneks olukord rahulikum ja valik kestab päeva jooksul kauem. Ja absoluutselt on sinu jaoks meil alati koht olemas ja kodune tunne tuleb alati pealekauba. Isegi, kui sügisel või talvel pole häid ideid, et kuhu minna, siis meie ootame sind ikka! Tere tulemast koju! 🙂
Saaremaa Mahemunad 