Suvi täies hoos. Päike paistab ja ilm on soe. Vahepeal troopikaliselt soe, kuid siis jälle klassikaline Eesti suvi. Ja mina samal ajal avastan ikka ja jälle uusi ämbreid. Käin ringi juba silmad häbi täis, aga ikka ei ole suutnud veel kohvikut avada. Kui raske see ikka olla saab? Aga eks nii juhtub, kui puhas sirge tee on ees ootamas, kuid mina suudan ikka leida kõik need augud seal tee servas üles. Paneb ennastki imestama ausalt öeldes. Kõlab juba nagu uus äriplaan.
Ma olen selle kohvikuga nüüd pea kaks kuud mässanud. Mõni inimene pole kohe loodud nullist asju tegema. Parim näide sellest olen ma ise. Üheks mõnusaks looks on saanud kohviku süda ehk pagariahi. Kuigi ega ükski mu päev ei ole igav. Korduvalt üks eneseületus. Enda vaimusilmas kujutasin ette, et võtan kasutatud seadmed. Need liiguvad ikka turul ja sõida ainult kohale ning tõsta auto peale. Mega loogiline ju. Rääkisin enda mõistusega välja mõeldud lahendusi ka spetsialistidele, kuid sealt tulid kohe head vastuargumendid. Kasutatud seadmega on kõrgendatud risk probleemide osas. Suure tõenäosusega läheb kiirelt puruks, maakeeli öeldes. Kujutage nüüd ette olukorda, kus ma enda väikese pagarikojaga asun peaaegu teises riigis – Salmel. Ostan endale selle kasutatud ahju ja midagi läheb rikki. Ma lihtsalt olen nii saamatu, et ise ma seda ikka parandada ei oska. Helistan tehnikule, kes hakkab mingi hetk Tallinnast tulema. Mõni aeg ta tuleb ja ehk õnnestub ka mingi aja tagant ära parandada. Nädal on läinud, jupi eest esitatakse arve ning tehniku enda töö eest tuleb eralennuki rentimise suurune nõue. Sest ma toimetan ääremaal. Hunnik aega ja raha kohe kadunud. Seega ei pruugi see kasutatud ahi kõige parem mõte olla. Oeh…eks ma siis hakkan uut ahju otsima.
Ja sealt see kõik alguse saigi. Lugu mida tagantjärgi on humoorikas meenutada, aga selle sees olles võttis ikka harja punaseks küll. Nagu Tallinna liikluses. Parklast välja sõidad, kohe närvis. Pärast räägid teistele olukorra ära ja selle peale ainult naerdakse. Igatahes pakkujaid on omajagu, aga tarned august/september/oktoober. Tore küll, aga mul siis hooaeg läbi. Ainult tuul viliseb uksepilust sisse. Sügisel on Panga pank veepinnast veel mitu meetrit kõrgemal, sest kogu Eesti inimene on siit lahkunud. Tõsijutt! Minge mõõtke ise üle, kui ei usu. Lõpuks leian pakkuja, kes lubas ahju tuua paari nädalaga. Tundub enam vähem diil ja kõikidest halbadest variantidest kõige normaalsem. Samal ajal ruumides remondi ja parendustööd käivad. Progress ikkagi. Sisetööd valmis ja ahi jõudis Tallinna. Tuleb välja, et see tahab saada vett ja paksu kaablit, et pea 40 amprit elektrit enda sisse imeda. Tagantjärgi mega loogiline ja iga pagarikoda oleks seda mulle kohe öelnud. Vee ja elektriga on see, et nende jaoks on ikkagi eraldi mehi vaja ja kuna mul on kiire, siis mõnus väljakutse. Õnneks suutsin mütsist jänese välja tõmmata ja mehed lendasid platsi. Muidugi pidi ju ennem välja mõtlema ka, kuhu see purakas köögis panna, sest sinna ta jääb põhimõtteliselt elu lõpuni. Veetorusid mööda ruumi iga kuu ühest kohast teise ei tõsta. Kuluefektiivselt siis. Asi tundus laabuvat. Kuniks sõitsin üks hommik Salme poole ja hakkasin mõtlema. Tean,tean, minu puhul haruldane olukord. Aga nii juhtus ja ilmselgelt toob see endaga jama kaasa. Mõtisklen, et kui see on nii võimas ahi, siis mis selle mõõdud üldse on? Kujutate ette, alles nüüd mõtleb sellise asja peale. Kohale jõudes vaatasin brošüürist järgi ja oh üllatust – kõige väiksem mõõt on 95 cm. Kõik minu köögi avad on alla selle tublisti. Ja ma olen valinud tervest hoonest just selle kõige väiksemate sissepääsudega ruumi pagarikojaks. Oh Jumal, sa näed lollust ja ka kohe karistad! Igatahes, aitäh! Nägu kaame peas ja paanikahoos hakkasin lahendusi otsima. Tuleb välja, et kliendiruumi peauks on kahepoolne ja avaneb 105 cm ulatuses. Aamen! Kliendiruumi ja köögi vahelise seina sisse olin ma varem lasknud ise ava teha ja nüüd sai see kiirelt ehitusmeestega ka 105 cm laiuseks tehtud. Karistatakse küll, aga mitte liiga tugevalt. Samas ei tahaks üldse karistatud saada. Präänikut tahaks ka mõnikord.
Lõpuks saabus see päev, kus ahi täies hiilguses kohale jõudis. Üle 300 kg kaaluv monstrum oli suurem, kui ma oodata oskasin. Muuseas, seal on küpsetus- ja kergitusahi koos. Kokku kutsusin kiirelt neli meest ja nii me seda sisse tarima hakkasime. Saate aru, see surakas läks millimeetri pealt nendest ukseavadest läbi. Millimeetri pealt, ausalt! Kui me selle ahju ka tervelt püsti saime, siis paar õnnepisarat jooksis mööda põske alla. Mõni hetk kohe on nii ilus. Nillid seda ahju ja mõtled, et kui ilus. Tean, veider. Vaataks siis päikeseloojangut või merelainet, aga ei. Suvaline metallkärakas. Peavalu missugune, aga ta on lõpuks siin. Eks väikeste raskustega läks ka käivitamine, aga kenasti ühendatud ja tööle me ta saime. Nüüd teeme veel viimaseid ettevalmistusi, et vaikselt uksi avama hakata. Ega see ideaalne pirukas ka siin kohe esimese katsetuse peale välja ei tule.
Midagi võiks ju õppida kogu sellest loost. Ja minu õppetund on siit see, et planeerimine, kogemuste saamine ja teiste nõuannete kuulamine on asjad, mida peaks ja võiks koguaeg teha. Eriti minusugune. Kui midagi teed, siis mõtle kogu teekond vaimusilmas läbi. Või vähemalt proovi mõelda, sest uut asja tehes ei suudagi kõige peale tulla. See kohviku avamine on minu jaoks jälle täiesti võõras teema ja vigu teen ma palju. Iga sammuga saan suraka vastu kukalt. Aga alla ma ei anna. Siit alles mu võidukäik algab. Pange tähele! Või allakäik. Vähemalt on mingigi käik ja ei ole kohal tammumist. Meie maailm on täiesti pea peale keeratud ja igasuguste ekspertide arvamustega tõmmatakse meid vaimselt aina tugevamasse auku. Ma proovin elada päev korraga ja anda endast parima, sest pidevalt tuleviku peale mõeldes suudaks ma ennast lolliks mõelda. Või noh, veel lollimaks. Isegi raskes olukorras teistele naeratamine on väike asi, kuid muudab palju. Ma loodan, et isegi praeguses maailmas lähevad minu tegemised teile korda ja leiate võimaluse minu visaduse ja armastusega tehtud tooteid endale soetada. Ja mõnikord ka sõbralegi soovitada. Kes tunneb, et tahab tükike Saaremaa soojust endasse saada, siis seadke varsti sammud Salme Saia poole, sest minu juurde olete te alati oodatud! Jep, täpselt nii – minu uue pagarikoja nimi on Salme Sai. Tegin kohe Facebooki ja Instagrami eraldi lehed, sest seda mõnu, mis sealt tulema hakkab, peab lihtsalt eraldi jagama! Senikauaks nautige Saaremaa Mahemune 
FB Salme Sai
Instagram @salmesai
Saaremaa Mahemunad 