Digimaailm on väga huvitav ja äge. Arvutis teed palju erinevaid erilisi asju ja siis jagad seda kõike kogu maailmaga. Äkki peakski ainult digikana farmi tegema?! Elu oleks lill – digilill. Poleks mingit sööda, haiguste, müügi ja muude asjade pidevat lahendamist. Samas on sigaäge päris kanade keskel ise siblida ja neid siidiseid sooje mune käes hoida. Kanamune siis. Tegelikult mul hakkas pihta suur ja ränk füüsiline töö – lauda puhastamine.
Esimest korda enda elus puhastan tervet lauta ehk mõlemaid pooli korraga. Eelmisel aasta tegin ainult ühe poole ja õnneks jõudsin õigeks ajaks valmis. Sel aastal on töömaht mõnusalt väljakutsuv. Ja kõige põletavam küsimus on, et kas ma jõuan ka õigeks ajaks valmis. Füüsilist tööd võib ju teha palju ja isegi seda nautida, kui aega on palju. Kuid mul on uued kanad peale tulemas. Näete, pinge jälle laes mõnusalt. Õnneks saab seda maandada tugeva füüsilise tööga, ka nädalavahetustel. Õnneks ilmad on juba megad ja vähemalt nägu on juba mõnusalt pruun. Ei tasu kohkuda, kui mind tänaval näete.
Üks suurtest töödest on kogu sõnniku välja saamine laudast. Eelmisel aastal hakkasime labidatega seda kottidesse ja kärudesse panema, aga peale mitut tundi viiekesi labidatega kühveldades avastasime, et kaugemale, kui paar meetrit, me uksest jõudnud ei olnud. Milline produktiivsus! Siis muidugi tekkis paanika. Mida asja?! Ebareaalne ju õigeks ajaks valmis jõuda. Ajukurrud tööle ja idee oli olemas. Rendin Avandi, ehk aitab. Traktori siis, mitte naljamehe. Kuigi Märdist oleks ka kindlasti palju abi. Eriti moraali üleval hoidmisel. Ja see Avant päästis mind täielikust kaosest. Millise kerguse ja kiirusega lendas see s*tt sealt laudast välja. See ei ole ropendamine, kui tegelikult ka seda niimoodi kutsutakse. Kahjuks jätkus seda kasutusrõõmu paariks päevaks ja tagasi ma pidin ta viima.
Sel aastal olin ma juba targem. Tundub isegi uskumatu, jah? Et selline inimene suudab areneda. Aga vot nii juhtus. Juba aegsasti võtsin ma Sami Masinakeskus meestega ühendust ja ütlesin, et ma olen armunud ühte nende kolleegi. Peale imelikult pikaks veninud vaikust täpsustasin, et ikkagi teie pakutavatesse masinatesse. Aga loomulikult ma ei suuda seda endale osta veel. Kui õhk hakkas klaarimaks muutuma, siis said nad mu poindist aru. Õnneks jõudsime pikemale rendi diilini ja minu hoovis seisab nüüd Avant 635. Või noh, mis ta ikka nii väga seisab. Kui selline asi juba hoovis on, siis käsitsi ei taha enam midagi teha. Isegi lõunal käin selle. Kaasa anti ka suurem kopp, millega sai kogu laut puhtaks sama ajaga, mis eelmisel aastal pool lauta. Tehnika ruulib!
Ilmselt nutikamad suutsid juba läbi hammustada, et edaspidi hakkab enamus pilte tulema sellest, kuidas ma midagi Avandiga teen. Olgu siis hoiatatud, sest tegelikult tehnika meeldib mulle väga. Vähe sellest, et see on äge, aitab ka talus nii palju asju lihtsalt ära teha. Eriti, kui sa oled enamjaolt üksi. Teisel saarlasel, Tänakul, on ju ka Avant kodus. Ega ma ei saa siis kehvem olla. Kuna ma kõige nutikam pole, siis suur pluss on, et seda on lihtne kasutada. On kaks pedaali – üks aitab edasi, teine tagasi. Enam loogilisem vist ei saagi olla. Kang, millest saab juhtida kopat ning rool. Ongi kõik. Minu pisikeses laudas suudab ta ühe poole peal ümber pöörata ühe korraga. Oehh…ma jäängi neid päevi temaga koos veetma. Kunagi ei hakka igav. Ikka leiab midagi põnevat koos teha. Nagu hea sõber. Ja kuna ta jääb mulle pikemaks, siis oleks talle aeg ka nimi mõelda. Tõstukile panin ma ise suht “gay” nime (Päiksekiir). Ei kukkunud kõige mehisemalt välja. Nüüd kasutaks teie abi, ehk läheb seekord paremini.
Mina jätkan senikauaks s*ta rookimist ja lauda pesu! Te mõelge nimi välja. Kui keegi on hea nime kirjutanud, siis pange like, et saaks kõige populaarsema välja valida.
Saaremaa Mahemunad 