Kuna äng ja ikaldus on ikkagi eelnevalt domineerinud, siis jätkan järjekordse positiivse postitusega. Ehk tasakaalustab seda kogu meeleolu veidikenegi ja no suvi ka ju. Kes pikka juttu ei viitsi lugeda, siis hullult palju pabistasin ja oli jälle unetuid öid, et kanad välja saaksid. Kontrollid juba olid resoluutsemaks muutumas ning tähtaeg oli kaelas. Aga lõpp hea kõik hea ehk kanad on väljas jalutamas. Ja siiamaani täitsa ohutult. Nüüd võid postitusele laigi ära panna ja edasi pilte vaatama minna. Kes aga pikemat juttu tahab lugeda, siis lase ennast mõnusalt lõsakile toolis, kus sa istud ja pane scrollimise näpp valmis.
Kes veel ei tea, siis mahekanade pidamisel on üks kindel nõue, et nad peavad õue saama. Seda ei ole ühelgi teisel pidamisviisil. Õues on aga hunnik probleeme, mis sellistele õrnadele preilidele jama võib tekitada. Ja no ilmselgelt, kuna loomad/linnud on mul hinges ja nad on ikkagi täiega ägedad, siis tekitas mõte, et nad avatud maailma lasta, korralikult stressi. Ees ootab ju tundmatus. Ilmselgelt on mul jälle vedanud, sest siin Salme piirkonnas on palju rebaseid, nugiseid ja kulle, kellele kõikidele on kana mõnusaks vahepalaks. Oma peas mõtled kindla plaani välja, et kuidas kogu see süsteem võiks toimida aga siis on jällegi “elul” enda plaan, mis üldjuhul üldse ei ühti minu plaanidega.
Puhtalt kogemuse peal julgen seda öelda. Kes täpselt aru ei saa, siis loe eelnevaid postitusi, kuskilt alates märtsist. No aga õue peab ikkagi laskma, kardad palju kardad. Kõik need pikad nädalad sai venna ja ta sõprade abiga ehitatud õueala. Ümberringi läks 19×19 mm silmaga krohvivõrgu laadne aiavõrk, mis on tsingitud ja 1,5 mm paksu traadiga. Kuna kõrgus oli sellel üks meeter, siis läks kaks tükki üksteise peale. Kõige alumine sai veel väljapoole ära murtud maapinna peale umbes 40 cm ulatuses, et kui rebane kaevama hakkab, siis maapinnast kaugemale ei jõua. Peale läks veel elektrikarjus, et oleks lootust saada grillnugist ning lõpuks taevasse kalavõrk. Kui nüüd kogu see keeruline tehniline jutt ajas silma pilukile ja kursor liigub vaikselt X’i poole, siis ole mureta, siin see ka lõpeb.
Kogu see aeg oli jällegi korralik stress, sest ühtepidi oli oht kaotada või mitte saada mahetunnus ning teistpidi isegi kui saan valmis, siis mitu surnud kana on selle tulemuseks. Jälle üks selline aeg, mida üldse ei igatse. Miks ma seda kõike siis üldse teen lõpuks? Sellele ongi keeruline vastust leida, sest südames tundub see õige ja loodetavasti saan sellega enda panuse anda looduse/loomade/inimeste heaolu paranemisele. Kui nüüd kõik valmis sai ja ma esimest korda neid automaatseid luuke üles tõstsin, siis ma reaalselt kuulsin enda südamelööke. Mõtlesin, et misasi see nii kiiresti käib ja plõksub. Vaimusilmas kujutasin kohe ette ka, et kanad tormavad jooksuga kõik välja ja elu lill. Mis aga tegelt juhtus, oli see, et esimesel päeval ei tulnudki keegi välja. Saad sa aru noh.’
Ma närvitsen ennast peast halliks ja nemad siis otsustavad mitte välja tulla. Ametnikud kõik kohal ja ootamas, et saaks asja heaks kiita. Sellist pommi ei osanud küll ette näha. Aga selge, keegi välja ei tule, paneme luugid kinni ja homme uuesti. Järgmisel päeval õuealale minnes nägin, et üks oli ikkagi välja tulnud ja ka ööseks välja jäänud. No mida asja, selline jama minu poolt kohe esimesel korral. Samas ise ta tundus olevat rahul ja ühe luugi juurde oli isegi muna munenud. Praegu saavad nad ilusa ilma korral välja ja iga päevaga käib aina rohkem. Millegi pärast meeldivad neile kitsad kohad ning vana kasti seest on ka hea piiluda. Vaata pärast hoolikalt punase kastiga pilti. Kokkuvõtteks võib öelda, et mahetunnustuse me saime ja kogu asi ei olnud üldse sellist stressamist väärt nagu ma seda suutsin endale teha. Aga noh ülemõtlemine on ju inimestele kuhjaga kaasa antud. Preilid ise tunduvad rahul olevat ja värske Saaremaa mereõhk koos paitava päikesega paneb nii mõnegi õues päevitama.
Saaremaa Mahemunad 