Jälle üks õnnestumine kirjas. Jätke meelde – tulete mandrilt või lähete mandrile, siis Orissaare ja Liiva COOP poest saab kindla peale Saaremaa mahemune kaasa osta. Ja kui Kuressaare kesklinna peaksid lõpuks välja jõudma, siis Rae poest saad ka karbi kaasa osta. Kõik tundub justkui hästi minevat. Nagu ikka, on ettevõtjal sellise ütluse juures alati AGA. Ehk, kui kogused liiguvad, siis on need siiani liiga väikesed. Praegu on kanad väga tublid ja pakuvad mulle iga päev suurusjärk 1200 muna. Ja veel iga päev, kaasa arvatud nädalavahetus, pühad jne. Siit aga tuleb nüüd mängu minu tegemata töö. Tootmise poole olen hästi käima saanud, aga sealt edasi on minu tegevusetus hakkamas mulle kahju tekitama. Lihtsamalt öeldes, ei suuda ma täna kõike enda toodangut maha müüa. Edasi viib see selleni, et tekib see sama raha puudus, mis koguaeg on kummitanud. Ei saa sellest ühest probleemist ikka üldse lahti. Nagu paha hais, mis joostes nagu korraks ära kaob, aga kui seisma jääd, siis tuleb jälle tagasi. Kuna ma hingelt olen ikkagi müügimees, siis ilmselt ma lõpuks leian lahenduse. Missuguse, kes seda praegu teab!
Müügiga on alati nii olnud, et see on nagu jaamast lahkuv rong – alguses läheb vaja palju energiat ja jõudu, et masin liikuma saada. Kui kogu kaadervärk on saavutanud enda soovitud kiiruse, siis ei ole palju energiat vaja sisse panna, et tempo üleval hoida. Minu müügi peamine eesmärk on algusest peale olnud otsemüük tarbijale. Mida otsemini jõuab toit inimeste lauale, seda keskkonnasäästlikum ja parem see on nii tarbijale ja tootjale. Samas ei suuda ma seda tarbijat täna kuidagi üles leida. Ka näiteks Coopi poodidesse läks esimese nädalaga 280 karpi, aga see on pea kolmandik minu nädala toodangust ja ilmselt selline kogus ei pruugi iga nädal sinna liikuda. Sellega on ka muidugi kentsakas lugu, et tegelikult on poes ju väga professionaalsed ja korralikud kohad. Lausa piinlik oli see, kuidas mina enda kaupa sinna viisin. Mul ei ole veel enda kaste, mida saaks müügisaal ilusasti presenteerida vaid suvalised kokku korjatud pappkastist erinevate kohtade pealt, et kuidagi mõnusamalt suurema hulga karpe tassida. Lisaks suutsin ma enda saatelehed kontorisse/lauta jätta, mis ma spetsiaalselt hommikul välja printisin. Ja kujutage nüüd ette, et minusugune ilmub äkki laoukse juurde ja väidab, et toob mingeid mahemune, mis peaks Saaremaal olema toodetud. Ikka mitu korda küsiti kinnitust, et kas ikka kindel teema ja Saaremaal toodetud ja korralikult mahe ikka. Isegi ju saatelehte pole kaasas ja mingi suvaliste käkkide sisse pakendatud. Siit ka tervitused Liiva Coopi neidudele, kes mind ikka lõpuks ära tundsid ja siis juba jutud rõõmsamaks ja emotsionaalsemaks läksid. Ühtepidi piinlik, et proovid omast arust mingit head toodet pakkuda, mis sisult ongi hea, aga ülejäänud jätab kahtlase mulje ja teistpidi jälle väga äge, kui tuntakse ära ja võetakse vastu kui oma. See annab jälle surtsu energiat sellele patareile, mis väsimatult märtsi algusest alates on piiri peal töötanud. Ja suur aitäh kohalikele restoranidele ja kohvikutele, kes on mind enda hõlma alla võtnud. Iga muna loeb! Kui kellegil on ideid või kontakte, kuidas ma regulaarsemalt võiks enda toodangut (st kanapreilide tublit tööd) pakkuda otse tarbijale, siis olen teid ootamas! Hea oleks tegelikult Tallinnasse ka jõuda, aga kas näiteks Telliskivi parklas kaubikust müük oleks üldse mõeldav? Või oleks võimalus näiteks Balti Jaama turul kellegagi koostöös enda letinurgake saada? Sellised mul need ideed on. Näiteks lähen kohale nüüd ka Kuressaare kesklinna turule, kus alates homsest olen hommikust saati seal. Järgmine nädal ka kindlasti kohapeal olemas. Üllatuskülalisena kohal ka XL muna, mille suurus on lihtsalt ulme – 72 kuni isegi 90 grammi. Vaesed kanad, ütleks selle peale.
Saaremaa Mahemunad 